Cēsis

Allikas: Vikipeedia
Cēsis

läti Cēsis
eesti Võnnu

Escut Cesis.png
Võnnu vapp
Pindala: 19,3 km²
Elanikke: 17 700 (2012)

Koordinaadid: 57° 19′ N, 25° 17′ Ekoordinaadid: 57° 19′ N, 25° 17′ E
Cēsis
Cēsis Läti kaardil

Cēsis (eesti Võnnu, saksa Wenden, liivi Venden) on linn Lätis Vidzemes.

Cēsis asub Koiva jõe (läti keeles Gauja) vasaku kalda lähedal. Linnast loode poolt kulgeb Riia–Valmiera–Valka maantee, linnast kagu poolt Riia–Sigulda–Misso–Pihkva maantee. Linna läbib Riia–Valka raudtee ja on ka Cēsise raudteejaam.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Võnnu ajalugu
Võnnu linnuse ja linna plaan. Johann Christoph Brotze kogust

Cēsise (Võnnu) asula alguseks loetakse 1206. aastat. Võnnu muinaslinnus eksisteeris aga tõenäoliselt juba 11. sajandil ja läks 1201 Mõõgavendade ordu valdusse.

Võnnu Jaani kirik vanalinnas

Liivimaa orduaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

1209. aastal asusid ristisõdijad rajama Võnnu ordulinnust, kuid selle valmimine võttis aastakümneid. Eestlased piirasid ristisõdijate käes olnud Võnnu muinaslinnust 1210. aastal, enne Ümera lahingut, suutmata seda vallutada. Sama edutult piirasid seda venelased 1218 ja 1221.

Esialgu oli asustus üksnes seespool lossimüüre. 13. sajandil hakkas ka väljapoole lossi püsiv asustus kujunema. Aastatel 1283–1287 ehitati Liivimaa ordule kuulunud Võnnu Jaani kirik (saksa keeles Johannis Kirche in Wenden), linnaõigused sai Cēsis 1323. Linn kuulus ka Hansa liitu.

Cēsis oli Liivi orduriigi keskus, sealne linnus oli alates 1484 ordumeistri residents. Igal aastal kogunes seal ordu peakapiitel. Ordule kuulunud Jaani kirikusse, mis mahutab neli tuhat inimest, on maetud hulk ordutegelasi, sealhulgas Wolter von Plettenberg.

Liivima sõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liivimaa-Vene sõja tulemusel 1561. aastal Vana-Liivimaa orduriik sisuliselt lagunes. Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond andsid end Rootsi Kuningriigi; Liivi Ordu ja Riia peapiiskopkond Poola kuningriigi võimu alla. 1561. aasta Vilno lepinguga moodustati Liivi sõja ajal endise Vana-Liivimaa Liivimaa konföderatsiooni maadest: Kuramaal viimase Liivi ordu maameister Gotthard Kettleri valitsetav ilmalik, Rzeczpospolita vasallriigina Kuramaa hertsogiriik ja Lõuna-Eesti ning Lätimaa (Vidzeme, Latgale) territooriumist Liivimaa hertsogkond, mille valitsejaks oli Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi valitseja Zygmunt II August.

Liivimaa sõjas, 1577. aastal piiras Cēsist Ivan Julma sõjavägi. Lossi kaitsnud garnison hävitas lossi, et vältida selle sattumist vaenlase kätte. 1578. aastal toimus sõjategevuses pööre, 1580. aastal purustati Moskva tsaaririigi vägi Võnnu lähedal.

Poola aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

1588 kogunes linnas maapäev, mis tunnistas allumist Poolale, kuid Poola osaks sai Cēsis alles 1598.

Poola ajal oli Võnnu Liivimaa hertsogkonna Võnnu vojevoodkonna ja Rzecapospolita rooma-katoliku kiriku Võnnu piiskopkonna keskus (1583–1626).

Rootsi aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linn jäi katoliiklikuks seni, kuni läks 1620 Rootsi alluvusse. Linnus taastati, kuid hävis Põhjasõjas 1703 uuesti ja läks samal aastal Moskva tsaaririigi valdusse ja pärast 1721. aasta Uusikaupunki rahu Venemaa keisririigi koosseisu.

Kreisilinn Võnnu pitsat. Johann Christoph Brotze kogust
Vaade Võnnule 18. sajandil. Johann Christoph Brotze kogust
Võnnu kreis, Ludwig August Mellini kaardil, "Atlas von Liefland, oder von den beyden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief- und Ehstland, und der Provinz Oesel". 1798

Venemaa keisririigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võnnu oli Võnnu kreisi keskus, Venemaa keisririigi Riia kubermangu, Riia asehaldurkonnas ja Liivimaa kubermangus. 1747. aastal kinkis Venemaa keisrinna Jelizaveta Petrovna Cēsise kantslerile Aleksei Bestužev-Rjuminile. 1777 omandas lossivaremed krahv Friedrich Wilhelm von Sivers, kes laskis oma residentsi ehitada lossivaremete idaossa, ühendades selle otsaseina kindlustustorniga. 1812 rajati romantilises stiilis lossipark jalgteede, eksootiliste taimede ja veekogudega, milles peegelduvad lossivaremed.

1785. aastal nimetati linn Võnnu kreisi kreisilinnaks, linna arengut kiirendasid 1868 linna jõudnud Riia–Pihkva maantee ja 1889 linna jõudnud raudtee.

20. – 21. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Cēsisel on oluline koht nii Landesveeri sõjas kui ka Läti Vabariigi sõjaväe ajaloos: 23. juunil 1919 purustasid eestlased ja lätlased Võnnu lahingus ülekaalukad Landeswehr'i väed. Selle lahingu mälestuseks tähistatakse Eestis igal aastal 23. juunil Võidupüha. Linna keskväljakul asub monument Eesti ja Läti relvavendlusele (rajatud 1924, demonteeritud 1951, taastatud 1998)[1]

Cēsises asub Läti vanim õlletehas "Cēsu alus darītava". See ehitati 1878 krahv Siversi residentsi, aga õlletehased töötasid Cēsises juba Liivi ordu ajal.

2006 tähistati Cēsise 800. sünnipäeva UNESCO egiidi all.

Cēsises õppis maalimist Johann Köler.

Vaatamisväärsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linna vaatamisväärsusteks on Võnnu ordulinnus ja vanalinn ühes Jaani kirikuga, mille altarimaali (1858) autor on Johann Köler (maali teisend tõi talle akadeemiku nimetuse), samuti Võnnu vabadussammas.

1850. aastatel rajati Cēsisesse Wolter von Plettenbergi ausammas. 1927. aastal rajati ja 2012. aastal taastati "Läti ema" mälestussammas.[2]

Alates 1949 asub kunagises ordulinnuses Cēsise ajaloomuuseum.

Sõpruslinnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Cēsise sõpruslinnad on:

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]