Daugavgrīva
 |
See artikkel on Riia lahe ja Daugava jõe suudmes asunud ajaloolisest asulast; Daugava jõe alamjooksul asunud linna (saksa keeles Dünaburg), (vene keeles Dvinsk (1893–1920), kohta vaata Daugavpils |
Daugavgrīva (saksa ja eesti Dünamünde, eesti keeles ka Väina-Jõesuu, poola Dynemunt, vene Усть-Двинск (Ust-Dvinsk)) on Daugava (Väina) jõe suudmes asuv ajalooline asula, mis alates 1959. aastast on Riia asum Kurzeme rajoonis.
Seal asuvad Daugavgrīva (Dünamünde) kindlus ja Läti Mereakadeemia.
Ajalugu [muuda]
Daugavgrīva piirkonnas elasid 13. sajandil liivlased.
Piiskop Alberti ajal rajati sinna Dünamünde klooster (lätipäraselt Daugavgrīva klooster), mille esimeseks abtiks oli hilisem Lihula piiskop ja Eestimaa piiskop Theoderich.
20. augustil 1228. aastal, kui Daugavgrīva klooster rüüstati kohalike poolt.
Daugavgrīva abtid:
- Theoderich, 1205–1211;
- Lippe Bernhard;
- Gottfried, 1211–1227;
1305. aastal ostis Dünamünde Liivi ordu, kes rajas sinna linnuse ja komtuurkonna.
15. sajandi lõpul liideti viimane Liivi ordu maamarssali valdustega. Linnus sai rängalt kannatada ordu ja Riia linna vahelises sõjas 1480. aastatel, mil see sisuliselt hävitati. 1491. aastal, kui Wolter von Plettenberg oli riialasi võitnud, kohustas ta neid seda uuesti üles ehitama.
Liivi sõja ajal otsene sõjategevus Daugavgrīvani ei ulatunud ja ta kuulus alates 1562. aastast Rzeczpospolita, 1600–1605 ja alates 1621. aastast aga Rootsi kuningriigi võimu alla. 1710. aastal langes asula ja kindlus Põhjasõjas koos Riiaga Venemaa keisririigi valdusse.
1959. aastal liideti Daugavgrīva Riia linnaga ja ta on sellest ajast alates Riia linna rajoon.
