Balti kubermangud

Allikas: Vikipeedia

Balti kubermangud ehk Balti provintsid (vene keeles Прибалтийский край või Остзейский край) olid 18.20. sajandil kuni Venemaa keisririigi lagunemiseni 1917. aastal Venemaa provintsid: Eestimaa kubermang, Liivimaa kubermang ja Kuramaa kubermang (vahel Liivimaast eraldi ka Saaremaa) ehk ligikaudu praeguse Eesti ja Läti alad, ilma Latgaleta, mis kuulus Vitebski kubermangu.

Прибалтийский край
Остзейский край

saksa keeles Ostseegouvernements

Pindala: 41325/17792/23977 km²
Elanikke: 1 300 640/413 724/672 634 (1897)
kubermangulinn: Riia, Tallinn, Jelgava
Venemaa keisririigi Läänemerekubermangud, kaart Meyeri Leksikonis

Mõningates allikates on Läänemereäärseks provintsiks nimetatud koos eelnimetatutega 18. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi alguseni, Vana-Soomet ehk hilisemat Soome Viiburi kubermangu territooriumi[1].

Piirkonna nimetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piirkond kandis erinevate riikides (Rootsis, Venemaal, Saksamaal või kubermangudes elavate baltisakslaste poolt kasutatavid) erinevaid nimetusi:

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esialgu sattus 1721. aastal Venemaa Keisririigi võimu alla ainult Eesti ja Läti põhjaosa (Riia linn ja Vidzeme). Ülejäänud tänapäeva Läti ala jagunes ümberkaudsete riikide vahel: Latgale kuulus Poola ehk Rzeczpospolita koosseisu, Kurzeme Rzeczpospolita vasalliriigile - Kuramaa hertsogiriigile.

1772. aastal liideti pärast Esimest Poola jagamist Venemaa Keisririigiga Latgale ning kolmandal Poola jagamisel 1795 Kuramaa hertsogiriik ja Piltene piirkond.

Kubermangude iseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kubermangude suurimad linnad oli Riia, milles 256 000 elanikku, Tallinn ja Liepāja, mille mõlemas 65 000 elanikku, edasi Jelgava (35 000) ja Tartu (42 000 elanikku). Kokku oli kolmes kubermangus linnaelanikke 600 000.

Balti kubermangude Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberneride loendit vaata Liivimaa kuberneride loendi all.

Venemaa keisririigi Balti ja Läänekubermangud 1902. aastal
kubermang pindala verstades elanikkond (1897)[2]
Eestimaa kubermang 17792 413 724
Liivimaa kubermang 41325 1 300 640
Kuramaa kubermang 23977 672 634

Need olid Venemaa Keisririigi alad, kus kehtis nn Balti erikord, mis määras baltisakslastest aadlike, saksa keele ja luteri usu juhtpositsiooni, tehes need alad ülejäänud Venemaa aladest väga erinevaks. Erinevuse aluseks oli ajaloolise järjepidevuse alusel välja kujunenud kohalik omavalitsus. Kohalikust kõrgklassist (baltisaksa aadlikest ja aadlimatrikklisse kantud isikutest) koosnevad Eestimaa ja Liivimaa rüütelkond valisid esinduskogudel Maapäeval, mis toimus kolme aasta tagant, rüütelkonna esimehe ehk maamarssali.

Maapäevade vaheajal juhendas esinduskogu maamarssal koos valitud aadlikomiteega (Eestimaal) talle alluva aadlikantseleiga ja aadlikonvendiga seda juhatava (vahetuva) maahärraga (Liivimaal), kelle ülesandeks oli esindada asekubernerina rüütelkonna huve keskvõimu juures. Nende täitevorganite otsused kinnitati Maapäeval ning kubermangudes reaalset võimu omavad mõisnikud ja aadlikud võtsid need täitmiseks. Autonioomia oli nii ulatuslik, et vastuvõetud otsuseid ei vajanud keisri poolt määratud kubermangude kuberneride kinnitamist ja heakskiitu.

Venemaa keisririigi Läänekubermangud: Vilno, Grodno, Kovno, Vitebski, Mogiljovi ja Minski kubermangud, 1897. aastal

Erinevused Venemaa sisekubermangudest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti- ja Liivimaa kubermangu vallutamisel Põhjasõja käigus alistusid Eestimaa ja Liivimaa rüütelkond ning keiser Peeter I kinnitas nende eriõigused nendes kubermangudes (30. septembril 1710 Liivimaal ja 1. märtsil 1712 Eestimaal). Eriõigused kandsid üldnimetust Balti erikord. Erikorra alusel oli kubermangude aadlikogunemistel suur autonoomsus elukorralduse määramisel. Keisrivõimu esindas kuberner. Liivi- ja Eestimaa ning osa Soome alade haldamiseks loodi Peterburis keisri õukonna juures Liivimaa, Eestimaa (ja Soome) asjade kontor (камер-контор лифляндских, эстляндских (и финляндских) дел), mille juhiks oli tingimata baltisaksa päritolu isik. Samuti allutati 1718 need kubermangud kohtualluvust ja regulatsioone koordineerivale Liivimaa, Eestimaa (ja Soome) asjade erilisele justiitskolleegiumile (особой юстиц-коллегии лифляндских, эстляндских (и финляндских) дел). Need kolleegiumid ühendati 1738 omavahel, kuid 1740 lahutati nad uuesti ja justiitskolleegium allutati Valitsevale Senatile.

Läänekubermangud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur-Venemaa sisekubermangudest omasid erinevusi, põhilistelt katoliku usku elanikkonna ja piirkonna Rzeczpospolita koosseisu kuulumise ajal ajalooliselt väljakujunenud tavade alusel. 1596. aastal olid Rzeczpospolita territooriumil asuvate ukrainlaste ja valgevenelaste kreekakatoliku kiriku kogudused moodustanud Bresti uniooniga Rooma paavstile ja Roomakatoliku kirikule alluva Valgevene ja Ukraina Kreekakatoliku Kiriku.

Balti erikord[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Balti erikord

Baltisaksa aadelkonna poolehoiu võitmiseks

  • tühistas Peeter I Rootsi kuningate algatatud mõisate reduktsiooni ja tagastas mõisad nende endistele omanikele ning baltisaksa mõisnikele jäi ainuõigus omada pärisorje ja maad.
  • Kehtima jäi senine omavalitsussüsteem Maapäev.
  • Kehtima jäi senine kohtusüstem, kõrgema kohtuastmega Riias.
  • Kehtima jäid kohalike kaupmeeste ja käsitööliste privileegid.
  • Balti kubermangudes jäi baltisaksa aadlile õigus järgida oma usutunnistust, mitte minna sundkorras õigeusku.
  • Kehtima jäi õigus säilitada kohaliku asjaajamiskeelena saksa keel.
  • Kohalikele täitevvõimu ametnike ametikohtadele (välja arvatud sõjaväelaste ametikohad) võisid kandideerida vaid aadlikud, mis erines samuti mujal Venemaal kehtivast Teenistusastmete tabeli alusel määratletud korrast.

Säilisid Rootsi valitsemisajal välja kujunenud halduspiirid, aga hiljem liideti Tartu maakond Ingerimaa kubermanguga, mis nimetati Peterburi kubermanguks.

Veel üks eripära oli kahe paralleelse asjajamisdepartemangu olemasolu, kus ühes toimus venekeelne ja teises saksakeelne haldustegevus.

Erinevused kubermangudes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seisuslikud rüütelkondade juhtorganid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Organ või institutsioon Liivimaa rüütelkond Eestimaa rüütelkond Kuramaa rüütelkond Saaremaa rüütelkond
Valitav juht Liivimaa maamarssal Eestimaa rüütelkonna peamees Saaremaa maamarssal
Alaline tööorgan Liivimaa Maanõunike kolleegium Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium Kuramaa maanõukogu Saaremaa maanõukogu kolleegium
Kõrgem seadusandlik kogu Liivimaa Aadlikonvent Eestimaa rüütel- ja maiskonna maapäev Saaremaa Aadlikonvent
Maakondade rüütelkonna esindusorganid
Maakondade rüütelkonna esindajad kreisisaadik 12 kreisisaadikut

Usuelu korraldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Organ või institutsioon Liivimaa rüütelkond Eestimaa rüütelkond Kuramaa rüütelkond Saaremaa rüütelkond
Vaimulikud juhtorganid
Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peakonsistoorium
Liivimaa Evangeeliumi Luteriusu Konsistoorium Eestimaa Evangeeliumi Luteriusu konsistoorium Saaremaa konsistoorium

Kohtukorraldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

kubermang . . .
Eestimaa kubermang Eestimaa ülemmaakohus (saksa k) Das Oberlandgericht Meeskohus (Das Mann oder Riederlandgericht) Adrakohus (Das Hakengericht)
Liivimaa kubermang Liivimaa õuekohus (Das Hofgericht, Livländisches Hofgericht) Maakohus (Das Landgericht) Sillakohus (Das Ordungsgericht)
Kuramaa kubermang Kuramaa õuekohus (Kurländisches Oberhofgericht) Oberhauptmannsgericht Haupmannsgericht

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]