Balti kubermangud

Balti kubermangud ehk Balti provintsid (vene keeles Прибалтийский край või Остзейский край) olid 18.–20. sajandil kuni Venemaa keisririigi lagunemiseni 1917. aastal Venemaa provintsid: Eestimaa kubermang, Liivimaa kubermang ja Kuramaa kubermang (vahel Liivimaast eraldi ka Saaremaa) ehk ligikaudu praeguse Eesti ja Läti alad, ilma Latgaleta.

Venemaa keisririigi Läänemerekubermangude kaart Meyeri Leksikonis

Mõningates allikates on Läänemereäärseks provintsiks nimetatud koos eelnimetatutega 18. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi alguseni, Vana-Soomet ehk hilisemat Soome Viiburi kubermangu territooriumi.

Piirkonna nimetus

Piirkond kandis erinevate riikides (Rootsis, Venemaal, Saksamaal või kubermangudes elavate baltisakslaste poolt kasutatavid) erinevaid nimetusi:

• Rootsi kuningriigi valitsuperioodil Läänemereprovintsid (rootsi Östersjöprovinserna, Baltiska provinserna)
• Baltisakslased kasutasid ka varasemat Rootsi aegset nimetust - Läänemereprovintsid;
• Venemaa keisririigi asutused algselt Idamere krai Остзейский край ja pärast venestamisperioodi algust Baltimaad ehk Прибалтийский край või Vene Läänemere-kubermangud, Balti kubermangud, Balti provintsid;
• Saksamaal aga Idamereprovintsid, kuna saksa keeles kasutati Läänemere kohta väljendit Idameri (Ostsee).

Ajalugu

Esialgu sattus 1721. aastal Venemaa Keisririigi võimu alla ainult Eesti ja Läti põhjaosa (Riia linn ja Vidzeme). Ülejäänud tänapäeva Läti ala jagunes ümberkaudsete riikide vahel: Latgale kuulus Poola ehk Rzeczpospolita koosseisu, Kurzeme Rzeczpospolita vasalliriigile - Kuramaa hertsogiriigile, Piltene Taanile ja Grobinski oblast (tänapäeva Liepaja) kuulus Preisimaa hertsogkonnale.

1772. aastal liideti pärast Esimest Poola jagamist Venemaa Keisririigiga Latgale ning kolmandal Poola jagamisel 1795 Kuramaa hertsogiriik ja Piltene piirkond.

Kubermangude iseloomustus

Kubermangude suurimad linnad oli Riia, milles 256 000 elanikku, Tallinn ja Liepāja, mille mõlemas 65 000 elanikku, edasi Jelgava (35 000) ja Tartu (42 000 elanikku). Kokku oli kolmes kubermangus linnaelanikke 600 000.

Balti kubermangude Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberneride loendit vaata Liivimaa kuberneride loendi all.

kubermang	pindala verstades	elanikkond (1897)
Eestimaa kubermang	17792	413 724
Liivimaa kubermang	41325	1 300 640
Kuramaa kubermang	23977	672 634

Need olid Venemaa Keisririigi alad, kus kehtis nn Balti erikord, mis määras baltisakslastest aadlike, saksa keele ja luteri usu juhtpositsiooni, tehes need alad ülejäänud Venemaa aladest väga erinevaks. Erinevuse aluseks oli ajaloolise järjepidevuse alusel välja kujunenud kohalik omavalitsus. Kohalikust kõrgklassist (baltisaksa aadlikest ja aadlimatrikklisse kantud isikutest) koosnevad Eestimaa ja Liivimaa rüütelkond valisid esinduskogul Maapäeval, mis toimus kolme aasta tagant, rüütelkonna esimehe ehk maamarssali.

Maapäevade vaheajal juhendas esinduskogu maamarssal koos valitud aadlikomiteega (Eestimaal) talle alluva aadlikantseleiga ja aadlikonvendiga seda juhatava (vahetuva) maahärraga (Liivimaal), kelle ülesandeks oli esindada asekubernerina rüütelkonna huve keskvõimu juures. Nende täitevorganite otsused kinnitati Maapäeval ning kubermangudes reaalset võimu omavad mõisnikud ja aadlikud võtsid need täitmiseks. Autonioomia oli nii ulatuslik, et vastuvõetud otsuseid ei vajanud keisri poolt määratud kubermangude kuberneride kinnitamist ja heakskiitu.

Erinevused Venemaa sisekubermangudest

Eesti- ja Liivimaa kubermangu vallutamisel Põhjasõja käigus alistusid Eestimaa ja Liivimaa rüütelkond ning keiser Peeter I kinnitas nende eriõigused nendes kubermangudes (30. septembril 1710 Liivimaal ja 1. märtsil 1712 Eestimaal). Eriõigused kandsid üldnimetust Balti erikord. Erikorra alusel oli kubermangude aadlikogunemistel suur autonoomsus elukorralduse määramisel. Keisrivõimu esindas kuberner. Liivi- ja Eestimaa ning osa Soome alade haldamiseks loodi Peterburis keisri õukonna juures Liivimaa, Eestimaa (ja Soome) asjade kontor (камер-контор лифляндских, эстляндских (и финляндских) дел), mille juhiks oli tingimata baltisaksa päritolu isik. Samuti allutati 1718 need kubermangud kohtualluvust ja regulatsioone koordineerivale Liivimaa, Eestimaa (ja Soome) asjade erilisele justiitskolleegiumile (особой юстиц-коллегии лифляндских, эстляндских (и финляндских) дел). Need kolleegiumid ühendati 1738 omavahel, kuid 1740 lahutati nad uuesti ja justiitskolleegium allutati Valitsevale Senatile.

Baltisaksa aadelkonna poolehoiu võitmiseks

• tühistas Peeter I Rootsi kuningate algatatud mõisate reduktsiooni ja tagastas mõisad nende endistele omanikele ning baltisaksa mõisnikele jäi ainuõigus omada pärisorje ja maad.
• Kehtima jäi senine omavalitsussüsteem Maapäev.
• Kehtima jäi senine kohtusüstem, kõrgema kohtuastmega Riias.
• Kehtima jäid kohalike kaupmeeste ja käsitööliste privileegid.
• Balti kubermangudes jäi baltisaksa aadlile õigus järgida oma usutunnistust, mitte minna sundkorras õigeusku.
• Kehtima jäi õigus säilitada kohaliku asjaajamiskeelena saksa keel.
• Kohalikele täitevvõimu ametnike ametikohtadele (välja arvatud sõjaväelaste ametikohad) võisid kandideerida vaid aadlikud, mis erines samuti mujal Venemaal kehtivast Teenistusastmete tabeli alusel määratletud korrast.

Säilisid Rootsi valitsemisajal välja kujunenud halduspiirid, aga hiljem liideti Tartu maakond Ingerimaa kubermanguga, mis nimetati Peterburi kubermanguks.

Veel üks eripära oli kahe paralleelse asjajamisdepartemangu olemasolu, kus ühes toimus venekeelne ja teises saksakeelne haldustegevus.

Vaata ka

• Baltimaad
• Loodekraiks ehk Läänekubermangudeks (Северо-Западным краем (Западными губерниями)) nimetati Leedu ja Valgevenemaad

Kirjandus

• Wilhelm Christian Friebe (1794): "Physisch: ökonomisch, und statistische Bermerkungen von Lief- und Ehstland: oder von den beiden Statthalterschaften Riga und Reval", Riga: bey Johann Friedrich Hartknoch, Google books
• Wilhelm Christian Friebe (1805): "Oekonomisch-technische Flora für Liefland, Ehstland und Kurland", Riga: in der Hartmannschen Buchhandlung, Google books
• Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von (1826). Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner. 
• Kohl, Johann Georg (1841). Die Deutsch-russischen Ostseeprovinzen oder Natur- und Völkerleben in Kur-, Liv- und Ehstland. Dresden und Leipzig: Arnoldischen Buchhandlung. 
• Bornhaupt, Christian (1855). Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W.F. Häcker. 
• Richter, A. v. (1858). Geschichte der dem russischen Kaiserthum einverleibten deutschen Ostseeprovinzen bis zur Zeit ihrer Vereinigung mit demselben: Bis zur Zeit ihrer Vereinigung mit demselben. Theil II (1562-1721). Riga: Nicolai Kymmel.