Kuramaa hertsogiriik

Allikas: Vikipeedia
Kuramaa hertsogiriik
Kuramaa ja Zemgale Hertsogiriik
ladina Ducatus Curlandiae et Semigalliae
saksa Herzogtum Kurland und Semgallen
läties Kurzemes un Zemgales hercogiste
15611795
Flag of Courland (state).svg   Ducatus Curlandiæ et Semigalliæ 1.svg
Kuramaa hertsogiriigi lipp Kuramaa hertsogiriigi vapp 1769–1795
Podział administracyjny I RP.png
Kuramaa ja Rzeczpospolita, 15691660
Valitsusvorm monarhia
hertsog {{{riigipea-nimi}}}
Pealinn Kuldīga (saksa keeles Goldingen), hiljem Miitavi (saksa keeles Mitau
Religioon protestantism
Pindala 27 286 km&sup2
Peamised keeled saksa keel
Kuramaa hertsogiriigi vapp 1769–95

Kuramaa hertsogiriik ehk Kuramaa ja Zemgale Hertsogiriik (ladina Ducatus Curlandiae et Semigalliae) oli riik praeguse Läti alal Daugavast lõunas, hõlmates Kuramaa ja Zemgale piirkondi.

Territoorium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuramaa esimene pealinn oli Kuldīga (saksa keeles Goldingen), hiljem Miitavi (saksa keeles Mitau; praegune Jelgava)

Kuramaa hertsogiriik oli Rzeczpospolita vasallriik Läti alal Daugavast lõunas (välja arvatud Riia linnasaras) ja Ruhnu saarel. Hertsogiriigi alla kuulus ka Zemgale ja Selija ala. Hõlmas hilisema Kuramaa kubermangu ala.

Alates Põhjasõjast, kui Venemaa mõju piirkonnas tugevnes, kujunes Kuramaast puhverriik Rzeczpospolita ja Venemaa vahel. 3. märtsil 1795 läks Kuramaa hertsogiriik Kolmanda Poola jagamise tulemusena Venemaa koosseisu (Kuramaa kubermang).

15961617 oli hertsogiriik ajutiselt jagatud kahe hertsogi vahel Kuramaa ja Zemgale hertsogiriigiks.

Kuramaa kolooniad[muuda | redigeeri lähteteksti]

17. sajandil kuulus Kuramaa hertsogiriigile kolooniaid väljaspool Euroopat. Nendeks olid Tobago saar Lõuna-Ameerika rannikul ja Gambia jõe suudmeala Lääne-Aafrikas.

Kuramaa hertsogid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kuramaa hertsog

Kuramaa hertsogiriik, Rzeczpospolita vasallina[muuda | redigeeri lähteteksti]

1561. aastal moodustati Kuramaa hertsogiriik, mis oli välispoliitiliselt järgnevad sajandid tihedalt seotud Poola-Leedu ehk Rzeczpospolitaga, oli Gotthard Kettleri poolt 5. märtsil 1562. aastal Riias Poola kuningale Stefan Batoryle antud vasallivandest sõltuvuses.

Gotthard Kettler, umbes 1565. aastal

Hertsogiriigi esimene pealinn oli Kuldīga (Goldingen), kuid peagi viidi pealinn üle Jelgavasse (Miitavisse).

Tema esimeseks Kuramaa hertsogiks sai viimane Liivimaa ordu ordumeister Goddert Kettler. Hertsogiriiki on valitsenud kolm dünastiat: Kettlerid (1561–1737), Bironid (1737–1795) ja Saksi dünastia (1740–1763).

Aadlike õigused olid Kuramaal nagu Rzeczpospolitaski suhteliselt laialdased. Neid kinnitas 1617. aastal vastu võetud põhiseadus (Formula regiminis), mis kitsendas hertsogi volitusi ning andis olulisi volitusi Kuramaa rüütelkonna maapäevale ning hertsogi nõukogule, mis moodustati maapäeva poolt. Üldiselt olid Kuramaa hertsogid suhteliselt nõrga valitsusvõimuga.

Hertsogkond moodustati Liivimaa ordu aladest, mis jäid Daugava jõest lõuna poole, riigi pindalaks oli 23 000 ruutkilomeetrit. Kuigi Kettler oli viimane Liivimaa ordumeister, ei suutnud ta Liivi sõja tulemusena lagunenud Liivimaa ordu maid ainult endale.

Sõja ajal Preisimaale panditud Grobiņa piirkond jäigi Preisimaa hertsogiriigilt "välja ostmata" ning ei liidetud hertsogiriigiga; samuti Kuramaal asuvad, kuid hertsog Magnusele kuulunud Kuramaa piiskopkonna hajali asuvad maavalduseid (Piltene, Pāvilosta, Aizpute) ei liidetud hertsogiriigiga; Dobele komtuurkonna komtuur keeldus samuti tunnistamast Kettleri võimu ning valitses iseseisvalt senist komtuurkonda.

1583. aastal pärast hertsog Magnuse surma tekkinud võimuvaakumi ajal tekkis seni Magnuse valduses elanud rüütelkonna seas kaks mõjugruppi, kellest üks soovis liituda katoliku Kuramaa hertsogkonnaga Poola kuninga võimu alla (kuna Magnus oli asunud Poola kuninga vasalliks), teie osa aga soovis liituda Taani kuninga alluvuses olevasse protestantliku riiki. Piirkonnas võimu saamiseks pöördusid huvigrupid nii protestatntliku Preisimaa kui ka katoliikliku Poola poole, kuid siiski toimus reaalne sõjategevus Kuramaale tunginud Poola vägede vahel Kuramaal. Sõjategevus lõppes alles 1585. aasta 15. aprillil Poola ja Taani vahendusel sõlmitud Kronenborgi rahulepinguga. Rahulepingu alusel sai Taani 30000 taalrit Piltene piirkonna maade eest, kuna aga antud summa tasus Brandenburg-Ansbachi markkrahv Georg Friedrich, kes valitses Preisimaad nõrgamõistusliku Albreht Friedrichi eest, siis langes Kuramaa Preisimaa ja koos sellega Preisimaa vasalliisanda Poola võimu alla. Osa Magnusele Kuramaal kuulunud maavaldusi aga müüdi suurmaavaldajatele: Embūte (saksa Amboten) – hertsog Kettleri vennapojale Wilhelm Kettler von Nesselrodele; Dundaga (saksa Dondangen) metsarikkad piirkonnad Poola kuningriigi kantslerile vabahärra Martin von Berzewiczile, kes selle varsti aga Levin von Bülow´ile edasi müüs; Vastseliina (saksa Neuhausen) aga poolakas Pawel Wernik´ule.

Pärast hertsog Gotthard Kettleri surma Miitavis 1587. aastal jaotati vastavalt tema korraldusele hertsogiriik tema poegade: Friedrichi ja Wilhelmi vahel pärast viimase täiselaliseks saamist. 1596. aastal jagati Kuramaa hertsogiriigi territoorium Hoffzumbergi lossis, mis asus Miitavast 30 km kaugusel ning jagamise tulemusel sai Friedrich Kettler Semgallia koos pealinna Miitavi ja Wilhelm Kettler Kuramaa koos pealinna Goldingeniga.

1600. aastal alanud Poola-Rootsi sõjas osales Poola kuninga vasall Kuramaa hertsog Friedrich Kettler oma Kuramalt pärit vägedega lahingutes Rootsi vägedega Lõuna-Liivimaal ja 17. septembril 1605 toimunud Kirchholmi lahingus (Salaspilsis).

Wilhelm Kettler saavutas abieluga Preisimaa hertsogi Albrecht Friedrichi tütrega Sophiega oma valdusetele taas Liivimaa sõja ajal Preisimaale panditud Grobiņa piirkonna liitmise, kuid 1615. aastal pärast Wilhelmi poolt oma vastaste – Kuramaa rüütekonna juhi Johann von Nolde poegade tapmist, mõistis Poola kuninga poolt määratud kohus Wilhelmi pagendusse ja tema valdused tema venna Friedrichi omadega liitmisele. Wilhelm lahkus Kuramaalt ning asus algselt Rootsi kuninga Gustav Adolfi ja hiljem Stettini hertsogi Bogislaus XIV juurde Pomeraaniasse.

1617. aastal oli hertsog sunnitud majandusraskuste tõttu pantima Piltene piirkonna Maydellide suguvõsale.

Pärast Wilhelm Ketteleri pagendamist jätkas Poola kuninga poolt määratud komisjon Kuramaa riigi- ja valitsemiskorralduse revisjoni ning töötas välja järgnevateks sajanditeks hästi tegutseva haldusaparaadi (Die Regimentsformel). Hertogiriigis moodustati kohaliku aadelkonna kõrgem omavalitsuskollegium, kuhu kuulusid neli kõrgemat nõunikku (Oberrate): maaõukonnameister; kantsler; linnakrahv; maamarssal, kellest ja täiendavalt lisatud õigusteadusega kursis olevatest juristidest koosnes ka kõrgem kohtuvõimuasutus õuekohus (Hofgericht ehk Oberhofgericht).

Halduslikult jagati hertsogiriik ülemhauptkondadeks (Jelgava (saksa Mitau), Sēlpils (saksa Selburg), Kuldīga (saksa Goldingen), Tukums (saksa Tuckum), Aizpute (saksa Hasenpoth) alates 1656–1717), kelle juhtidest (Oberhauptleute) moodustati täiendav nõuandev organ hertsogile.

Hertsog Friedrich Kettleri ajal anti uutele tekkivatele linnadele linnaõigused: Miitavale – 1606. aastal; Bauskale 1635. aastal; Liibavale 1625. aastal; linnaõigused sai ka Neustädtchen (hilisem Friedrichstadt).

Kuramaa rüütelkond viis ka läbi oma liikmeskonna ning Kuramaa aadlike revisjoni, mille käigus nn. (Ritterbank), viis läbi oma liikmeskonna päritolu kontrolli ning kandis aasatetl 1620–1634 kontrollitud ning väärilised aadliperekonnad (110) Kuramaa rüütelkonna aadlimatrikklisse, kuni 1642. aastani lisandus nimekirja veel ainult 9 suguvõsa.

Teistest Kuramaa valitsejatest edukam oli Wilhelm Kettleri poeg hertsog Jackob (1642–1682), keda iseloomustatakse väga ettevõtliku ning targa valitsejana. Ta rajas tugeva sõja- ning kaubalaevastiku, arendas kaubavahetust ning diplomaatilist läbikäimist Euroopaga, edendas tööstust, rajas manufaktuure. Kuramaa muutus mõneks ajaks sedavõrd tugevaks mereriigiks, et omandas isegi kolooniaid. Aafrikas kuulus Kuramaa hertsogkonnale Gambia (1651–1664), kuhu asustati isegi lätlastest koloniste, Lääne-Indias kuulus Kuramaa hertsogkonnale Tobago (1652–1690).

Pärast hertsog Jakobi surma sai Kuramaa valitsejaks tema poeg Friedrich Kasimir Kettler, kes aga ei omanud häid majandusoskusi ning samuti oli pillava eluviisiga, pidades ülal koormavat õukonda, auvahtkonda jne, mistõttu Kuramaa majandus ei suutnnud taastada oma endist majanduslikku hiilgust.

Friedrich Kasimiri poja Friedrich Wilhelm Kettleri esimestel valitsusaastatel valitses tema onu Ferdinand Kettler, kuna isa surma ajal oli Friedrich Wilhelm ainult viieaastane ning tema täisealiseks saamiseni määrati alguses riiki juhtima ülemnõunikud. Poola kuninga toetusel aga sai tema eestkostjaks ja riigi valitsejaks Friedrich Wilhelm onu – Friedrich Kasimir vend Ferdinand Kettler. Kuid pärast Poola ja Rootsi vägede Spilve lahingu kaotust Põhjasõjas, (kus Ferdinand osales suurtükiväeülemana) põgenes viimane Poolale kuulunud Danzigisse, kuhu jäigi alaliselt ning enam Kuramaale ei naasenud.

Friedrich Wilhelm Kettleri valitsemisajal käis Rootsi ja Venemaa vahel Põhjasõda, mille käigus 1701. aastal Rootsi väed hertsogiriigi vallutasid ning 1701/1702 aasta talve dislotseerusid Kuramaal. 1705. aastal hõivasid hertsogiriigi Vene väed, kuid järgmisel aastal langes see taas Rootsi vägede kätte.

Vene väed okupeerisid selle aga uuesti 1709. aastal ning Venemaa tsaar Peeter I, selleks et oma mõjuvõimu laiendada abielusidemetega Euroopas ja Vene Kuramaal põlistada, sundis Peeter I Friedrich Wilhelmit 1710. aastal oma vennatütre Anna Ivanovnaga abielluma. Friedrich Wilhelm Kettleri ja Anna Ivanovna pulmad leidsidki aset Peterburis 31. oktoobril vkj/ 11. novembril 1710. aastal ning pärast seda asus pruutpaar Kuramaa poole tagasiteele. Teel aga suri noor hertsog ootamatult, Kipenis Peterburi kubermangus. Tema abikaasast – hertsoginna Annast sai Kuramaa tegelik valitseja ja Anna Ivanovna valitses Kuramaad kuni 1730. aastani, mil ta kutsuti pärast keiser Peeter II surma Ülemsalanõukogu poolt Venemaa valitsejannaks.

Kuramaa hertsogiriigi asend 1701. aasta eel

Kuramaa hertsogkond, Anna Ivanovnaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viimaste Kettlerite ajal langes Kuramaa hertsogkond sõltuvusse Venemaa keisririigist, eriti pärast seda, kui hertsog Friedrich Wilhelm Kettler abiellus Peeter I venna Ivan V tütre Anna Ivanovnaga, kellest hiljem sai Venemaa keisrinna (1730–1740). Abielludes Kuramaa hertsogi Friedrich Wilhelm Kettleriga sai Anna Ivanovna Kuramaa hertsoginna tiitli ning vaatamata abikaasa surmale 4 kuud pärast abiellumist säilitas Anna Ivanovna tänu onu keiser Peeter I toetusele võimu Kuramaa hertsogiriigis, ehkki vastavalt eelnvatele vasallilepetele oli Kuramaa Poola kuningriigi vasall. Kuramaale lahkudes saatis teda Venemaalt pärit õukonnaliikmed: ülemõuemarssal Pjotr Mihhailovitš Bestužev ja ülemõuemeistrinna Matvejeva, hertsoginna Anna Ivanovnale eraldatud mõisade ja valduse üle teostas järelevalvet Aleksandr Menšikov.

Pärast Friedrich Wilhelm Kettleri surma tegi katseid tagasi saada Kuramaa hertsogi tiitlit varem Danzigisse põgenenud Ferdinand Kettler, kelle troonipüüdlusi toetas ka Poola kuningas. Kuramaa hertosgiriigi trooni püüdsid saavutada abieluga Anna Ivanovnaga 1717. aastal Wettinide valitsejadünastia Saksi-Weissenfelsi hertsogiriigi hertsog Christian (de) ja seejärel 1726. aastal ka Poola kuninga August II ja Aurora Königsmarcki poeg Saksimaa krahv Moritz (1696–1750), kelle kandidatuuri kinnitas ka Kuramaa aadelkonna Maapäev hertsogiks, kuid teda ei kinnitanud Venemaa keisrinna Katariina I. Krahv Moritz püüdis võtta võimu jõuga Kuramaal pärast Katariina I surma ja Menšikovi ajutist võimukaotust, kuid taltsutati Kuramaal asuvate Vene vägede poolt ning pagendati 1727. aasta augustis.

Pärast Anna Ivanovna tõusmist Venemaa troonile andis Kuramaa vasalliisand Poola kuningas Kuramaa hertsogiriigi hertsogi tiitli Ferdinand Kettlerile, tingimusel, et pärast tema surma liidetakse Kuramaa Poola kuningriigiga, mille vastu protesteeris aga teine Poola vasall Preisimaa Saksa ordu kõrgmeister Franz Ludwig von Pfalz-Neuburg, kes nõudis, et pärast Kettlerite dünastia lõppu liidetaks endine Saksa ordu territoorium taas orduvaldustega.

Kuramaa hertsogkond, Bironite ja Saksimaa dünastia valitsejatega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuramaa hertsogiriik 1749. aastal

Pärast Poola kuninga August II surma 1733. aastal, pakkus aga tema järglane August III Kuramaa valitsemist krahv Ernst Johann von Bironile (1734 ja 1736. aastal), kuid kes võttis võimu Kuramaal üle 1737. aastal, pärast 82-aastase Ferdinand Kettleri surma, kes suri lastetuna. 1737. aasta juunikuus kinnitas ka Miitavis toimunud Kuramaa rüütelkonna maapäev Ernst Johann von Bironi (1690–1772) hertsogkonna valitsejana, eelistades teda samuti oma kandidatuuri esitanud krahv Moritzale.

Ernst Johann von Biron olles Kuramaa hertsogiks, elas alaliseks aga Venemaal, Peterburis. Ta lasi endale ehitada Itaalia päritolu Vene arhitekti Bartolomeo Rastrelli projekti järgi Kuramaale Rundālesse äärmiselt suurejoonelise Rastrelli palee ja endise ordulossi asemele lossi Miitavisse ning tema eluviisi kadestasid koguni Prantsusmaa kuninga Louis XV õukonna liikmed. 1740. aastal aga keisrinna Anna suri ning ehkki Biron määrati seejärel Venemaa regendiks, ei kestnud tema ülemvõim kaua. Juba 3 nädalat hiljem võttis Burchard Christoph von Münnich ta vahi alla ning esialgu mõisteti ta surma. Hiljem muudeti see aga eluaegseks asumiselesaatmiseks Siberisse. Aastetel 1740–1758, oli Kuramaa ilma valitseja hertogita ning võimuvaakumi ajal saavutas Saksimaa kuurvürst ja Poola kuningas August III keisrinna Katariina II nõuoleku määrata Kuramaa hertsogiks oma poeg Karl Christian Joseph, kes valitses kuni 1763. aastani.

1762. aastal kui võimule sai Peeter III, kutsusti vana Biron tagasi tema õukonda, aasta hiljem määras uus keisrinna Katariina II ta uuesti Kuramaa hertsogiks ning ta hõivas vene vägede toel Miitavi linna ning taastas oma hertogivõimu. 1769. aastal loobus ta troonist oma poja Peteri kasuks.

Järgnevalt 18. sajandil toimunud Poola jagamised nõrgendasid Poolat ning viimase 1795. aastal toimunud Poola jagamisega Venemaa ja Preisimaa vahel, sattusid Kuramaa valitsejad, kes olid senini Venemaa keisririigi sõltuvusest, Venemaa keisririigi alluvusse ja Kuramaa liideti viimase Balti kubermanguna Venemaa keisririigi koosseisu.

Pärast Poola jagamist kuulutasid 17. märtsil 1795. aastal Kuramaa rüütelkond ja 18. märtsil Piltene rüütelkond senise Poola kuninga läänisõltuvuse kehtivuse kaotanuks ning palusid oma valitsejaks Venemaa keisrinna Katariina II, sellest Peterburis viibides teada saanud hertsog Karl Christian Joseph loobus (17)/28. märtsil 1795. aastal hertsogi tiitlist ning lahkus igaveseks oma hertsogiriigist.

1795. aastast kuni Esimese maailmasõja ja 1917. asta veebruarirevolutsioon tulemusena Venemaa keisririigi lagunemisena kuulus Kuramaa keisririigi koosseisu Kuramaa kubermanguna.

Kuramaa hertsogiriik 1917–1918[muuda | redigeeri lähteteksti]

15. märtsil 1918 tunnustas Saksamaa Kuramaa Hertsogiriiki iseseisva riigina. Tunnustamine leidis aset olukorras, kus Kuramaad okupeerisid 1915. aastast alates Saksa väed. Tunnustamise hetkel ei olnud see aga enam okupatsioon (võib-olla ehk interventsioon), kuna Kuramaa Hertsogiriigi (baltisaksa) valitsuse seisukohast olid need sõbraliku liitlasriigi väed. (Okupatsioon oleks see olnud Läti Vabariigi suhtes, mida veel ei eksisteerinud; või Tsaari-Venemaa suhtes, mida enam ei eksisteerinud.)

12. aprillil 1918 kuulutas baltisakslaste Balti Maanõukogu (Baltische Landesrat) Riias kõigi Venemaa Balti provintside baasil välja Balti Hertsogiriigi.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]