Brest-Litovski rahuleping
 |
Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
Brest-Litovski rahuleping oli rahuleping, mis kirjutati alla 3. märtsil 1918 Brest-Litovskis (nüüd Brest, Valgevene) Vene SFNV ja Nelikliidu vahel, Venemaa Esimesest maailmasõjast väljumise kohta.
Selle Nõukogude Venemaale pealesunnitud rahulepingu tingimustel kinnitas ka Nõukogude Venemaa koalitsioonivalitsus ajutiselt Soome, Eesti, Läti, Ukraina, Leedu ja Poola isesisevumist. 27. augustil 1918. aastal sõlmisid Vene SFNV ja Saksamaa keisririik Brest-Litovski rahulepingu Berliini kolmes osast koosneva täienduslepingu:
- poliitilise
- rahandusliku ja
- eraõigusliku osaga.
Lepingu põhipunktid:
- demarkatsiooniliini määramine Keskriikide ja Venemaa sõjavägede vahel;
- Saksamaa ja Venemaa suhtumine Venemaa Keisririigi territooriumil tekkivate/tekkinud riikide suhtes (millega Nõukogude Venemaa loobus oma riiklikust suveräänsusest Eesti ja teiste riikide üle);
- Saksamaa vahendustegevus Venemaa ja Türgi vahel Bakuu piirkonna tagastamiseks Venemaale ja selle eest, osa Bakuu nafta vahetamisega Donbassi kivisõe vastu Saksamaaga;
- Saksamaa garantiid, selle kohta, et Soomest ei jätkata sõjategevust Venemaaa Petrogradi suunas ning vabatastakse seal Soome kodusõjas vangistatud punaarmeelased;
- Venemaa poolt 6 000 000 000 marga suuruse kontributsiooni tasumine Saksamaale (millest tasuti 83 533 kg kulda);
Brest-Litovski rahulepingule kirjutasid alla:
- Richard von Kühlmann, välisministeeriumi riigisekretär, keisririigi tegevsalanõunik
- dr. von Rosenberg, keisri saadik ja täievoliline minister,
- kindralmajor Max Hofmann, Kõrgema ülemjuhataja Idarinde Kindralstaabiülem,
- 1. järgu kapten Horn
- Ottokar Czernin, Keiserliku ja Kuningliku Maja minister ja välisminister, Tema Keiserliku ja Kuningliku Apostelliku Kõrguse salanõunik,
- Caietan Merey von Kapos-Meree, Tema Keiserliku ja Kuningliku Apostelliku Kõrguse salanõunik, erakorraline ja täievoliline saadik,
- jalaväekindral , Maximillian Ciceric von Baccani, Tema Keiserliku ja Kuningliku Apostelliku Kõrguse salanõunik.
- Andrej Tošev, tsaari erakorraline saadik ja täievoliline saadik Viinis,
- Petr Gancev, Kindralstaabi polkovnik, Bulgaaria tsaari sõjaline volinik Tema Keiserliku Kõrguse juures ja Tema Keiserliku Kõrguse Bulgaarlaste tsaari tiibadjutant,
- Dr. Teodor Anastasov, Bulgaaria esinduse esimene sekretär,
- Tema Kõrgeausus Ibrahim Khaki Paša, Tema Kõrgeaususe sultani täievoliline saadik Berliinis, endine suurvesiir, Ottomani impeeriumi Senati liige,
- Tema Kõrgeausus Zekhi Paša, ratsaväekindral, Tema Kõrgeaususe sultani kindraladjutant ja Tema Kõrgeaususe sultani sõjaline volinik Saksamaa Keiserliku Kõrguse juures.
Sisukord |
Nõukogude Venemaa [muuda]
*Lev Trotski, Vene SFNV välisasjade rahvakomissar
- Grigori Sokolnikov, Tööliste, Soldatite ja Talupoegade Saadikute Nõukogu Kesktäitevkomitee liige,
- Lev Karahan, Tööliste, Soldatite ja Talupoegade Saadikute Nõukogu Kesktäitevkomitee liige, delegatsiooni sekretär,
- Georgi Tšitšerin, Vene SFNV välisasjade rahvakomissari abi
- Grigori Petrovski, Vene SFNV, siseasjade rahvakomissar.
13. novembril 1918. aastal peale Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni tühistas Nõukogude Venemaa Brest-Litovski rahulepingu koos kõigi lisadega, alustas sõjategevust ja püüdis taastada rahueelset seisu sakslastele kaotatud aladel.
Läbirääkimised [muuda]
Peale oktoobrirevolutsiooni soovisid bolševikud Lenini juhtimisel teha separaatrahu Venemaa ja Saksamaa vahel. Läbirääkimised algasid Brest-Litovski ohvitseride kasiinos 19. novembril (vkj) 1917. Peale mitmeid vaherahu pikendamisi jõuti lõpuks rahu sõlmimiseni, kuid sakslased 10. veebruaril (ukj) 1918 üle esimese ultimaatumi, kus määrasid rahujooneks vägede seisu idarindel (venelaste läänerindel). Sakslastele jäid juba okupeeritud Väinamere saared (ultimaatumi tekstis Moonsundi arhipelaagina), Riia linn ja rindejoon Läti aladel, kogu Leedu, Valgevene ja Ukraina lääneosad ning Poola.
Vene delegatsiooni juht Lev Trotski teatas seepeale, et Venemaa lahkub läbirääkimistelt jätkamata sõda ja tegemata rahu. Selline avaldus jättis sakslastele vabad käed edasiseks tegutsemiseks. Vastavalt ultimaatumis määratud päevale läks 18. veebruaril 1918 Saksa rinne idasuunas liikuma ja venelaste revolutsioonilisest korratusest haaratud väed taganesid.
Erimeelsused nõukogude juhtkonnas rahuläbirääkimisel [muuda]
Nõukogude Venemaal oli läbirääkimiste ajal võimul bolševike ja vasak-esseeride koalitsioonivalitsus, mis tõttu toimus antud ajal veel säilitud osalise demokraatliku valitsemisprotsessi käigus erinevate huvigruppide vahelised diskussioonid ning võimuvõitlus. Nõukogude Venemaa valitsuses oli kolm eriarvamustel olevat gruppi:
- Vladimir Lenin, kes toetas rahu sõlmimist Nelikliiduga, kus see oli ainud võimalus säilitada bolševike võim Venemaal;
- Lev Trotski, kes pakkus välja venitamistaktikat ning
- vasakpoolsed bolševikud (Nikolai Buhharin, kes nõudsid revolutsioonilise sõja jätkamist ning revolutsiooni ülekandmist Saksamale, kus Karl Liebknechti juhitav Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei arendas revolutsiooniliikumist ning Saksamaa keisririigi monarhia kukutamist Venemaa eeskujul.
Brest-Litovski rahulepingu tulemused Eestile [muuda]
21. veebruaril andis Saksa idarinde väejuhatus Venemaale teise ultimaatumi, milles nõudis Vene vägede lahkumist Ukrainast, Soomest, Lätist ja Eestist. Sakslased nõudsid territooriume kuni Narva jõeni. Ultimaatumis anti aega 48 tundi vägede väljaviimiseks, kolm päeva rahulepingu sõlmimiseks ja kaks nädalat selle ratifitseerimiseks. 24. veebruaril võttis Venemaa ultimaatumi tingimused vastu, neil tingimustel oligi Venemaa sunnitud Balti kubermangud sakslastele üle andma.
16. – 19. november 1918 pidas Eesti Ajutise Valitsuse delegatsioon Riias August Winnigiga, kes oli Berliinist määratud, kui Saksa Vabariigi esindaja Baltimail, läbirääkimisi Eesti – Saksa suhete korraldamiseks. Tulemuseks oli, et 19. novembril 1918. kirjutati alla leping, milles Saksa esindaja Baltimail tunnustas Ajutise Valitsuse Eestis iseseisvaks võimuks. Enne eestlaste lepingut Winnigiga jõudsid bolševikud 13. novembril 1918. aastal tühistada Brest-Litovski rahu koos kõigi lisadega ja püüdsid taastada rahueelset seisu sakslastele kaotatud aladel.
Vaata ka 9. veebruari 1918 Ukraina Keskraada ja Keskriikide separaatrahu.
