Wolter von Plettenberg

Allikas: Vikipeedia

See artikkel räägib Liivi ordumeistrist, teiste samanimeliste inimeste kohta vaata: Wolter von Plettenberg (täpsustus)

Wolter von Plettenberg (ka Walter von Plettenberg; umbes 1450 Meyerichis – 28. veebruar 1535 Võnnus) oli Liivimaa ordumeister 1494–1535. Teda on peetud üheks võimekamaks meheks sellel kohal, kuna ta suutis mitmes lahingus võita Moskva suurvürstiriiki ning hiljem, reformatsiooni ajal, ordu ja tema valdused Liivimaal ikkagi säilitada.

[redigeeri] Elukäik

[redigeeri] Suguvõsa ja lapsepõlv

Plettenbergi suguvõsa pärines Vestfaalist Plettenbergi linna lähedalt. Ka Wolteri isa Bertoldi suguvõsa pärusvaldused asusid linna vahetus läheduses, kuid Wolter sündis hoopis Meyerichi linnuses, mis asus Soesti linnast loodes, sest tema ema Gosteke Lappe oli linnuse pärija. Wolter oli tõenäoliselt paari esimene laps, kes sündis vahetult pärast nende abielu 1450. aasta paiku. Peale selle oli Wolteril veel vähemalt seitse õde-venda. Tema vendadest olulisemad olid: Johann, kellest sai hiljem Liivimaa aadlik, Bertold, kes päris Meyerichi linnuse ja Wolter noorem, kellest sai ordukäsknik oma venna alluvuses.

Ehkki Wolter oli pere esimene laps, valiti talle poolvaimuliku sõjamehe karjäär Liivimaal. Selles pole siiski väga palju imekspandavat, sest Vestfaalist pärines eriti alates 15. sajandi teisest poolest rõhuv enamus Liivimaa orduharu liikmetest ning seal oli juba mitmeid tema sugulasi nii isa- kui ka emaliinist. Pealegi võib oletada, et kui umbes kümneaastane Wolter Liivimaale saabus, oli vähemalt üks ta vendadest juba sündinud. Oma uuel kodumaal anti ta tõenäoliselt oma sealse silmapaistvaima sugulase, Goddert von Plettenbergi, ordu maamarssali (1450–1461) ja endise Narva foogti (1447–1449), hoole alla. Arvatavasti just tema kaudu sai Wolteri esimeseks teenistuskohaks Narva linnus. Kõigest 14-aastaselt sai temast Liivi ordu liige.

[redigeeri] Tegevus Liivi ordus enne maameistriks saamist

Lisaks Plettenbergidele ja Lappedele olid talle kaugemateks sugulasteks ka Fürstenbergid, kellest paljud samuti Liivimaal olid. Üks neist, tõenäoliselt emapoolne nõbu Wennemar von Fürstenberg, aitas ilmselt tugevalt kaasa tema karjääri algusele Liivi ordus. 1469. aastal asus Wolter Narvast ümber Aizkrauklesse (Ascheradeni) majandusametnikuks (Schenk) ning 1481. aastal sai tast ordu varustusülem (Schaffer) Riias. 1482–1488 oli ta Rēzekne (Rositteni) foogt ning 1489–1494 ordu maamarssal, nõnda sai temast orduladviku liige. Maamarssalina lõpetas ta 1491. aastal, pärast Neuermühleni lahingut võidukalt sõja Riia linnaga, sundides teda taas tunnustama ordumeistri ja Riia peapiiskopi kaksikülemvõimu (mis oli kehtestatud 1452. aastal Kirchholmi leppega), samuti pidid riiglased taastama vahepeal hävitatud Riia ordulossi ning Dünamünde (Daugavgrīva) linnuse. 7. juulil 1494 valiti Plettenberg Liivi orduharu meistriks ning peagi tuli tal tegelema hakata üha kasvava Moskva-poolse survega.

[redigeeri] Esimesed aastad ordumeistrina

Sel ajal, kui Plettenberg ordumeistriks sai, olid Liivimaa ja Moskva pinged jõudmas haripunkti. 1492. aastal olid moskvalased ehitanud Jaanilinna (Ivangorodi) linnuse ning 1494. aastal suleti Hansa kaubakontor Novgorodis. Samal ajal oli suurvürst Ivan III sõlminud sõjalise liidu Taani kuninga Hansuga, mistõttu Liivimaal kardeti kahepoolset sissetungi, seda enam, et Taani oli 15. sajandi kesküpaigast alates üha häälekamalt asunud endale Eestimaad tagasi nõudlema. Tegelikkuses oli Moskva-Taani liit suunatud siiski Rootsi vastu ning Hansa kontor suleti tõenäoliselt selleks, et hirmutada kaubalinnu sõjast eemale jääma. Ka Plettenbergil polnud võimalik Rootsit tolle sõjas (aastatel 1495–1497) Moskva vastu abistada, sest maa polnud sõjaks sugugi valmis. Kuid pinged üha kasvasid: 1496. aastal põletasid rootslased Jaanilinna maha ning pakkusid seda Plettenbergile. Ordumeister ei saanud aga ikka veel sõtta sekkuda ning pidi vaeva nägema ka venelastepoolsete süüdistuste tõrjumisega, nagu oleks Liivimaa Rootsit teadlikult Jaanilinna hävitama ässitanud. Võimalik, et osa Narva elanikkonnast selle hävitamisel ka osales, kuid tõenäoliselt ilma Plettenbergi-poolse käsuta. Samal ajal tungisid pihkvalased üle Liivimaa piiri ning rüüstasid piiriäärseid asulaid. Kui Plettenberg saadikud selle pärast Pihkvasse saatis, koheldi neid äärmiselt üleolevalt ning ähvardati kõik sakslased Liivimaalt välja ajada. Võtnud seda kui otsest sõjaähvardust, otsustas Plettenberg veel enne Vene (Moskva ja Pihkva)-Liivimaa vaherahu lõppu 1503. aastal venelaste vastu preventiivsõda alustada. Selleks läks tal vaja aga liitlasi.

15. sajandi viimastel aastatel otsiski Plettenberg Liivimaale meeleheitlikult liitlasi, kuid neid oli raske leida. Rootsi oli alates 1497. aastast kuningas Hansu kontrolli all, Preisimaal asuv kõrgmeister aga pidevas tülis Poolaga, mistõttu ka need riigid kõrvale jäid. Ka keiser ja Hansa ei soostunud Liivimaad sõjaliselt aitama, ehkki mõned hansalinnad (Lübeck, Schwerin) hiljem Liivimaale rahalist abi siiski andsid. Paavst ei saanud aidata seetõttu, et 1500. aastal tähistatav Juubeliaasta neelas pea kõik sissetulekud. Seega jäi ainsaks reaalseks liitlaseks Leedu, mis oli 1500. aastal Venemaaga sõtta sattunud. 1501. aasta alguses otsustati Volmari (Valmiera) maapäeval Leedu suurvürsti Aleksandrasega kümneks aastaks sõjaline liit sõlmida. See leidis aset sama aasta juunis ning juba varasematel aastatel kehtestatud erakorralised maksud andsid Plettenbergile võimaluse koondada Liivimaale arvestatav hulk palgasõjaväge ning välisuurtükke. Eelolev sõda pidi olema lühike, sest Liivimaal polnud ressursse pikemat aega palgasõjavägwe ülal pidada. Plettenbergi põhieesmärgiks sõjas oli Liivimaa sõjalise võimekuse demonstreerimine Moskvale, aga samuti ka 1470. aastatel Pihkvlae kaotatud maa-alade tagasisaamine.

[redigeeri] Sõda Pihkva ja Moskvaga

Vaata artiklit Liivimaa-Moskva sõda

1501. aastal augustis tungis Plettenberg 4000 ratsaniku, paljude välisuurtükide ja suure hulga jalameeste, sealhuglas ka eesti ja läti talupoegadest abivägedega Venemaale. Võimalik, et tegu oli Liivimaa kõigi aegade suurima väliväega, kuid usaldusväärseid arvandmeid selle kohta pole. See vägi suutis venelasi võita Irboska lähedal Seritsa lahingus ning maha põletada Ostrovi linnuse Velikaja jõel, kuid et Leedu abiväed jäid seoses Aleksandrase võitlusega Poola trooni pärast tulemata, siis otsustavat edu ta ei saavutanud ning Liivimaa väes puhkesid peagi ka taudid. Juba septembris naases Plettenberg Liivimaale, olles ka ise kõhutõppe, tõenäoliselt tüüfusesse haigestunud.

1501. aasta lõpul ja 1502. aasta algul tungisid Moskva väed Liivimaa pinnale ning rüüstasid Tartu piiskopkonda, Virumaad ja Ida-Lätit ning võitsid liivimaalasi Helme lahingus. Tartu piiskop ning orduvasallid Eestimaal soovisid rahu sõlmida, ähvardades vastasel korral eraldirahu sõlmida või Taani ülemvõimu alla minna. Teistest maaisandatest toetaski Plettenbergi vaid Riia peapiiskop Michael Hildebrand, kelle toel suutis ordumeister ka uued sõjamaksud kehtestada. Siiski polnud tal enam võimalik koguda sama suurt armeed kui eelmisel aastal, nõnda sai ta augustikuiseks sõjaretkeks kokku koguda vaid umbes 5000-mehelise väe. Sellega suundus ta Pihkvat piirama, kuid peagi jõudsid sinna ka Novgorodist liikuma hakanud Moskva abiväed, mis oma suuruselt Plettenbergi väge tunduvalt ületasid. Liivimaalased taandusid linnas edela suunas ning jäid vastast Smolino järve ääres ootama. 13. septembril toimunud Smolino lahingus suutsid liivimaalased tunduvalt suurema venelaste väe (Christian Bomhoweri ja Balthasar Russowi andmetel oli selle suuruseks umbes 90 000 meest, tõenäolisemalt aga 18 000) purustada. Sõja üldisele kulgu see siiski ei mõjutanud, sest Leedu ei suutnud Liivimaale endiselt appi tulla ning 1503. aastal pidi Plettenberg koos leedulastega Moskvaga rahu sõlmima. Hiljem pikendati Moskva ja Liivimaa vahelist rahu veel mitmel korral, Plettenbergi ajal aastatel 1509, 1521 ja 1531. Sõda näitas siiski, et Liivimaa suudab ennast veel välisvaenlaste vastu kaitsta ning Moskva-poolne surve kadus ligi pooleks sajandiks.

[redigeeri] Reformatsioon

1520. aastatel jõudis reformatsioon Liivimaale ning mitmed linnad ja aadlikud kuulutasid end protestantlikeks. Parajasti olid tekkinud ka suured probleemid Riia peapiiskopi Johann Blankenfeldiga, kes oma jäiga katoliiklusele truuksjäämisega protestantluse populaarsust liivimaalaste, eriti oma vasallide hulgas üha kasvatas. Ordumeistril oli muidugi võimalus ordu valdused sekulariseerida ja saada ilmalikuks vürstiks, nagu seda tegi Saksa ordu kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern, kellest sai esimene Preisimaa hertsog, kuid Plettenberg otsustas valida teise tee, jättes Liivi orduharu sekulariseerimata ning tagades 1526. aasta Volmari maapäeval katoliiklike instantside püsimise Liivimaal. Tema sellise otsustuse põhjuseid on toodud mitmeid: Plettenbergi konservatiivne poliitika ja ordumentaliteet, mida Albrechtil ilmselt kuigivõrd polnud; tema kõrge vanus, mis tegi sisuliselt võimatuks uue valitsejadünastia tekke; Venemaa oht, millele oli kergem vastu seista Saksamaalt otsest toetust saava orduna kui ilmaliku hertsogkonnana, mis oleks pidanud paratamatult sõltuma kas Poolast või Leedust. Niisiis säilitas Plettenberg nii Liivi ordu kui ka piiskopkonnad ning sai 24. detsembril 1526 Saksa-Rooma riigivürstiks, mis võimaldas tal taotleda keisri otsest abi ja kaitset. 1530. aastal läänistas Karl V talle kogu Liivimaa, millega lahenes formaalselt kolm sajandit kestnud ordu ja piiskoppide konflikt: Plettenberg sai ametlikult kõrgeima võimu kogu Liivimaal enda kätte. Samas oli Plettenberg juba sama aasta maapäeval sunnitud taastama Riia peapiiskopi võrdse staatuse (1526. aastal oli peapiiskop Blankenfeld sunnitud end ordumeistri sõltlaseks tunnistama) ning oma sisepoliitikas jäid ka teised piiskopkonnad suhteliselt sõltumatuks. Peamiselt tagas ordumeistri mõjukust ikkagi tema autoriteet ning ülesanne kogu Liivimaad sõjaliselt kaitsta. Sisemine usurahu säilitati ka usuvabaduse andmisega aadlikele ja linnadele, viimastest enamus muutus kiiresti protestantlikeks.

[redigeeri] Viimased aastad

1530. aastal toimus ainus Plettenbergi-aegne sisevaenus Liivimaal: Riia peapiiskopi koadjuutor Wilhelm von Hohenzollern, Preisi hertsogi Albrechti vend, püüdis saada Saare-Lääne piiskopiks ning haaras enda võimu alla Läänemaa. Tema kavades oli ilmselt luua ilmalik Liivimaa vürstkond, mistõttu püüdis ta oma võimuala võimalikult suureks muuta. Plettenberg püüdis vaenust lepitada, andes Wilhelmile 1532. aastal Läänemaal valitsemisõiguse. Seda ei kinnitanud aga järgmise aasta Liivimaa maapäev ning Wilhelm pidi Läänemaast loobuma. Plettenberg püüdis taas teravnenud sisevastuolusid siluda, kuid suri suhteliselt ootamatult 1535. aasta alguses, olles umbes 85-aastane. Legendi järgi suri ta täies sõjavarustuses kamina ees tugitoolis istudes.

[redigeeri] Hinnangud

Traditsiooniliselt on nii baltisaksa kui ka eesti ajaloolased pidanud Plettenbergi üheks võimekamaks ja edukamaks ordumeistriks Liivimaal, esimesed on sageli teda nimetanud koguni suurimaks maameistriks ning rahvuskangelasekski. Peamine osa tema kuulsusest seisneb Vene vägede võitmisel Smolino lahingus, kuid sellega tekivad teatud probleemid. Mitmed ajaloolased on hilisemal ajal arvanud, et ründesõja pidamine tugeva Moskva suurvürstiriigi vastu oli peaaegu saatuslik viga ning et pigem oli tegemist ülimalt konservatiivse ja mitte kuigi ettenägeliku mehega. Siiski oli sõda Moskvaga tollel ajajärgul ilmselt peaaegu paratamatu ning Plettenberg püüdis sellest olukorrast maksimumi, sõlmides liidu toona ainsa võimaliku liitlase, Leeduga. Tema ebaõnneks algas Poolas aga troonivahetus ning järgnevas sõjas pidi Liivmaa võitlema ülekaaluka vastasega üksinda. Ent ta suutis sellest raskest olukorrast välja tulla ning piirimuutusteta rahu sõlmida, pikendades seda lisaks veel mitmel korral enam-vähem sarnastel tingimustel. Samuti õnnestus tal säilitada Vana-Liivimaa ühtsus reformatsiooni tulekul, tuginedes oma autoriteedile ning kogemustele. Seega võiks teda pidada väga heaks väejuhiks ning küllaltki edukaks poliitikuks.

[redigeeri] Mitmesugust

Plettenbergi elust on kirjutatud kaks romaani: ajalooliste faktidega äärmiselt vabalt ümber käiv Hans Friedrich Bluncki "Wolter von Plettenberg: Deutschordensmeister in Livland" (1938) ja asju reaalsuselähedasemalt kujutav Mia Munier-Wroblavski "Zeitenwende. Ein Deutschordensroman" (1939). Lisaks sellele on Plettenbergi tegelaskuju episoodiliselt esinenud ka mitmetes teistes ilukirjanduslikes tekstides.^[1]

Plettenbergist on loodud ka skulptuure ja maale. Esimestest kuulsaim asub Riias. Plettenberi hauakivi asub Võnnus (Cēsises).

Welveris, mille alla kuulub tänapäeval ka Plettenbergi sünnikoht Meyerich, on temanimeline tänav (Wolter-von-Plettenberg-Straße).^[2]

[redigeeri] Viited

^ Michael Garleff. Die Gestaltung des Plettenberg-Staffes in den belletristischen Literatur. In: Wolter von Plettenberg - der grösste Ordensmeister Livlands. Hrsg. von Norbert Angermann. Lüneburg: Nordostdeutsches Kulturwerk, 1985.
^ http://www.welver.de/Ganztagshauptschule-Welver.264.0.html ja kaart

[redigeeri] Kirjandus

Norbert Angermann. Wolter von Plettenberg. In: Westfalen und das Baltikum 1200 bis 2000. Das Emschertal-Museum. Herne, 2007, 90, lk. 59-61. ISBN 9873922987970
Norbert Angermann. Wolter von Plettenberg - der grösste Ordensmeister Livlands. Bonn: Bund der Vertrieben, 1985.
Aus baltischer Geistesarbeit: Reden und Aufsätze. Riga: Verlag Jonck und Poliewski, 1908–1925 (Bd. 1: Carl Schirreni artikkel Wolter von Plettenbergist).
Wolter von Plettenberg - der grösste Ordensmeister Livlands. Hrsg. von Norbert Angermann. Lüneburg: Nordostdeutsches Kulturwerk, 1985. ISBN 3922296297
Wolter von Plettenberg und das mittelalterliche Livland. Hrsg. von Norbert Angermann und Ilgvars Mīsans. Lüneburg: Nordostdeutsches Kulturwerk, 2001.
Leonid Arbusow noorem. Wolter von Plettenberg und der Untergang des Deutschen Ordens in Preussen: eine Studie aus der Reformationszeit Livlands. Leipzig, 1919.

[redigeeri] Välislingid

Eelnev: Johann Freitag von Loringhofe	Liivimaa ordumeister 1494–1535	Järgnev: Hermann von Brüggenei

Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org/wiki/Wolter_von_Plettenberg"