Paul I

Allikas: Vikipeedia
Hoiatus! Võimalik autoriõiguste rikkumine!
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 3.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-etAt char.svgwikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

  Teksti allikas: Horisont
Stepan Štšukin. Imperaator Paul I portree (1797)

Paul I (vene Павел I; 1. oktoober 175411. vkj/23. märts 1801) oli Venemaa keiser aastatel 17961801.

Romanovite dünastiasse kuulunud Paul (venepäraselt Pavel) oli Holstein-Gottorfi hertsogi Karl Friedrichi ja Peeter I tütre Anna Petrovna poja, Pjotr Fjodorovitši, hilisema (1762) Venemaa keisri Peeter III-a ja tema abikaasa, Preisi feldmarssali tütre Sofia (venepäraselt Jekaterina Aleksejevna, keisrinnana Katariina II) poeg.

Noorus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pauli sündimise ajal valitses Venemaad keisrinna Jelizaveta Petrovna, Peeter I ja Katariina I lastetu keskmine tütar. Ta võttis Pauli kohe pärast sündimist enda juurde. Ema Jekaterina Aleksejevna nägi last alles kaheksandal päeval, ja sedagi vaid korraks. Keisrinna Jelizaveta ei usaldanud last kellelegi isegi emale. Nii kasvaski Paul eraldatuna vanematest. Pärast Pauli kuueaastaseks saamist määras keisrinna Jelizaveta Petrovna Pauli kasvatajaks Nikita Panini, kes oli olnud Venemaa saadik Taanis (1747) ja Rootsis (1748–1760) ning Jelizaveta Petrovna hinnangul erudeeritud ning euroopaliku mõttelaadiga. Panin oli tulihingeline konstitutsioonilise monarhia poolehoidja, milleks ta sai eeskuju Rootsi kuningriigist.

Pärast keisrinna Jelizaveta surma ning keiser Peeter III lühiajalist valitsemist pani keisrinna Jekaterina Aleksejevna 1762. aasta juunis toime paleepöörde ning kõrvaldas kaardiväelaste abil oma mehe troonilt. Keisrinna asus Katariina II nime all ise riiki valitsema. Oranienbaumis ja Peterhofis vangistuses peetud Peeter III pöördus korduvalt oma abikaasa poole palvega lasta ta koos koera, viiuli ning armukese Jelizaveta Vorontsovaga tagasi kodumaale Holstein-Gottorfi. Katariina ei vastanud palvetele ning 6. juulil Peeter III tapeti.

Troonile asudes lubas Katariina valitseda regendina kuni poja 18-aastaseks saamiseni.

Suurvürst Paul pandi paari Hessen-Darmstadti maakrahvi Ludwig IX tütre Wilhelmine Louisega, kellest õigeusku ristimise järel sai suurvürstinna Natalja Aleksejevna. Suurvürstinna eestvedamisel tekkis esimene Katariina II vastane vandenõu. Paul läks vandenõuga kaasa ja kinnitas, et võimule saades kehtestab ta Venemaal Nikita Panini koostatud konstitutsiooni. Vandenõu paljastati, seda toetanud Nikita Panin eemaldati õukonnast, vürst Nikolai Repnin saadeti oma Smolenski mõisa. Pauli last ootav abikaasa mürgitati Katariina käsul.[1]

1776. aastal abiellus Paul Katariina II tahtel Preisi kuninga Friedrich II sugulase, Württembergi printsessi Sofie Dorotheaga. Pulmad toimusid 30. septembril 1776. Sofie Dorothea sai õigeusu nimeks Maria Fjodorovna. Katariina II tahtel suunati ta Peterburist ja õukonnast eemale, Tsarskoje Selost kolme versta kaugusel asuvasse Pavlovskoje mõisasse. Seal sündis Pauli esiklaps, poeg Aleksander – tulevane keiser Aleksander I, kelle Katariina II kohe noortelt ära võttis.[1]

1781. aasta septembris saadeti Paul koos abikaasaga Euroopasse ringreisile. Ta külastas Viini, Veneetsiat, Padovat, Firenzet, Bolognat, Roomat, Parmat, Milanot, Torinot, Lyoni ning Pariisi. Viinis kohtus ta Austria keisri Josephi, Roomas paavst Pius VI-ga. Igal pool tekitasid Paul ja tema abikaasa väga positiivseid vastukajasid.[1]

Pärast reisilt naasmist 1783. aastal karmistas Katariina veelgi oma poja ning troonikandidaadi isolatsiooni riigivalitsemisest. Pauli hoiti kiivalt riigiasjadest eemal ning ainus, millega tal lubati tegeleda, oli väikesearvulise Gattšina kaardiväe juhatamine. Suhtlemine Pauliga oli taunitav ning suurvürst Pauli juurde Gattšinasse visiidile sõita tähendas tollastele õukondlastele Katariina II viha alla langemist.[1]. Sõjalistes harjutustes ning taktikas oli Pauli eeskujuks tolleaegse Euroopa eesrindlikum Preisi armee ja Preisi kuningriigi valitseja Friedrich II.

Paul oli oma emaga pidevas opositsioonis ja süüdistas teda oma isa Peeter III surmas. Vastasseis Katariinaga tekitas talle endale palju vastaseid, sest Katariina poliitika oli Venemaad tunduvalt tugevdanud ja teinud sellest euroopaliku suurriigi. Paulile aga olid tähtsamad põhimõtted kui pragmaatiline reaalpoliitika.

Vahetult enne surma olevat Katariina II koostanud dokumendi, mille kohaselt ta tahtis välistada Paul trooniletõusu. Dokumendi kohaselt pidi valitsemine minema Pauli vanema poja Aleksandri kätte, ent Katariina II suri enne tahte avaldamist. Dokument avastatud Katariina II paberite hulgas kui Paul saatis poja Aleksandri ning vürstid Aleksei Kurakini ja Fjodor Rostoptšini Katariina pabereid ja arhiivi üle vaatama. Aleksander olevat hirmust isa ees paberi kaminas põletanud.[1]

Paul I Venemaa keisrina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katariina suri 1796. aasta 4. novembril. Paul krooniti keisriks 1797. aasta 5. aprillil. 42-aastane Paul alustas võimule saades kohe radikaalseid ümberkorraldusi. Ta taastas Peeter I poolt muudetud Venemaa troonipärimisõiguse: trooni pidi pärima valitseja järglane meesliinis, naisliini esindaja, aga vaid meesliini katkemisel. See seadus jäi jõusse 1917. aastani. Teise seadusega piiras Paul teoorjust: talupoegadele kohustuslikku tasuta mõisategu piirati kolme päevaga nädalas.

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valitsema asudes avaldas Paul manifesti, mis deklareeris Venemaa rahuarmastavat välispoliitikat. Tühistati Katariina II poolt välja kuulutatud järjekordne nekrutite värbamine sõjaks revolutsioonilise Prantsusmaa vastu.[1]

1799. aastal otsustas Paul lahkuda Prantsusmaa vastasest koalitsioonist ja Napoleoniga hoopis koostööd alustada. 1800. aasta detsembri algul liitusid Prantsusmaa-Venemaa liiduga ka Taani, Rootsi, Preisi kuningriik, Holland, Itaalia ja Hispaania. Mandri-Euroopas tekkis selliste riikide koostöölepinguga täiesti uus olukord – puudus otsese sõjalise konflikti oht. Liidust jäi välja Suurbritannia, kes pretendeeris oma kolooniate ning asumaadega maailmamerede valitseja rollile ning vastandus Mandri-Euroopa riikidele.[1]

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigi majanduse ja elanikkonna heaolu parandamiseks lõi Paul riigimagasinid, inflatsiooni tõkestamiseks põletati kuue miljoni rubla väärtuses katteta paberraha, uute täisväärtuslike hõberublade valamiseks korraldati korjandusi, kuhu Paul ise andis oma osa. Pagendusest ja asumiselt vabanesid Nikolai Novikov, Poola vabadusvõitleja Tadeusz Kościuszko, literaat Aleksandr Radištšev.[1]

Aastatel 1796–1799 omas riigivalitsemises suurt mõjuvõimu favoriit Aleksei Andrejevitš Araktšejev (Алексей Андреевич Аракчеев).

Sõjaväereform[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pauli ema Katariina II valitsemisajal olid Katariinat paleepöördes toetanud kaardiväepolgud demoraliseerunud, teenistuses viibiti formaalsest, tegelikkuses viibisid enamik ohvitsere oma mõisades ning osalesid Peterburi õukonnaelus, teenistusaeg ja uued auastmed aga tulid lihtsalt niisama. Katariina II oli aadelkonna toetuse nimel välja kuulutanud “Aadli armukirja”, mille kohaselt pärusaadel vabastati üldse riigiteenistusest. Paul aga muutis sellise korra ära, tehes sõjaväe- ja riigiteenistuse ka aadlikele kohustuslikuks. 29. novembril 1798 viidi sisse uus sõjaväemäärustik, uued koosseisud, uus nekrutite võtmise kord, uus mereväemäärustik ning mis eriti tähtis – eluaegne teenistus muudeti ära 25-aastaseks, igale erusõdurile ja erru läinud allohvitserile nähti riigi poolt ette abi elu sisseseadmiseks pärast sõjaväeteenistust.[1]

Riigipööre ja surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pauli poliitika tekitas vastumeelsust nii kodumaal (Katariina II endise favoriidi Platon Zubovi õde Olga, tagandatud kindralid, senaatorid ja kaardiväeohvitserid, kes igatsesid tagasi Katariina II armukirja ajal kehtinud korda ning ihkasid kättemaksu selle eest, et uus keiser neid möödalaskmiste ja muude pattude eest karmilt karistas ning tööle panna tahtis), kui ka kui välismaal (kus senine maailmavalitseja Suurbritannia oli Pauli välispoliitika tulemusena kõrvaldatud maailma liidripositsioonilt) ning 1801. aastal valmistati ette ja viidi läbi vandenõu tema asendamiseks troonipärija Aleksanderiga.

12. märtsi ööl 1801. (vkj) sisenesid Pauli magamistuppa Mihhailovskoje lossis vürstid Platon ja Nikolai Zubov, kindral Benningsen ning kaardiväeohvitserid, kokku 12 meest. Platon Zubov esitas Paulile paberi, kuhu oli kirjutatud manifest, millega too oleks loobunud troonist poeg Aleksandri kasuks. Paul ei allunud vägivallale ning keeldus alla kirjutamast. Seepeale lõi Nikolai Zubov keiser Pauli kullast tubakatoosiga meelekohta, mispeale kaardiväeohvitserid asusid Pauli jalgadega peksma. Keisri pea purustati mõõgapidemega ja lõpuks kägistati ta vöösärbiga.[1]

Vandenõu organiseerisid Peterburi sõjakuberner Peter Ludwig von der Pahlen ja viitsekantsler krahv Nikita Petrovitš Panin Pauli poja Aleksandri teadmisel ja heakskiidul.

Pauli isiku ja tegevuse erinevad tõlgendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paul I käitumist mõjutas tugevalt tema isa Peeter III tapmine riigipöörde käigus, mistõttu kartis Paul pidevalt riigipöördeohtu, samuti mõjutas tema käitumist tema ema Katariina II poolne omaaegne “poliitika”, mille sihiks oli vältida iga hinna eest võimu üleandmist pojale ja soov valitseda ise lõpuni ning seejärel nimetada troonipärijaks Pauli vanim poeg Aleksandr Pavlovitš, eirates troonipärimisjärjekorras Pauli.

Paul I ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti ajalukku on Paul läinud asehalduskorra kaotaja ning Balti erikorra taastajana. Tema valitsemisajal ajal hakati Läänemereprovintsidest ka nekruteid võtma.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paul I oli Venemaa keisri Peeter III ja Venemaa keisrinna Katariina II poeg.

Pauli esimene abikaasa oli Wilhelmina Luisa von Hessen-Darmstadt (1755–1776).

Pauli teine abikaasa oli 7. oktoobrist 1776 Württembergi printsess Sophie Dorothee Auguste Louise ehk Maria Fjodorovna (1759—1828).

Järglased:

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Katariina II
Venemaa keiser
17961801
Järgnev:
Aleksander I