Liivimaa-Pihkva sõda (1480–1481)
| Liivimaa-Pihkva sõda (1480–1481) | |||
|---|---|---|---|
| Toimumisaeg | 1480–1481 | ||
| Toimumiskoht | Liivimaa ja Pihkvamaa | ||
| Tulemus | piirimuutusteta rahu | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Liivimaa-Pihkva sõda (1480–1481) oli relvakonflikt aastatel 1480–1481 ühelt poolt Vana-Liivimaa riikide ja teiselt poolt Pihkva vürstiriigi ning teda toetanud Moskva suurvürstiriigi vahel.
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
Piirikonfliktid Vana-Liivimaa, Liivi ordu ja Pihkva vahel toimusid vaheaegadega juba 1469. aastast, kuid pärast Moskva suurvürstiriigi poolt väiksemate vene maade ja vürstiriikide ühendamisel Moskva võimu alla, Novgorodi Vabariigi liitmist ja asehalduri määramist Pihkva vürstiriiki, sekkus uue sõjalise jõuna konfliktidesse Pihkva vürstiriigi poolel ka Moskva suurvürstiriik.
Liivimaalaste sõjakäik 1480. aasta alguses[muuda | muuda lähteteksti]
1480. aasta 1. jaanuaril ründas suur liivimaalaste sõjasalk Pihkvast lõunas asuvat Võšgorodokki ning vallutas linnuse. 20. jaanuaril alustasid liivimaalaste väed Peipsi järve idakaldal asuva Gdovi linnuse piiramist, mida pommitati suurtükkidega, kuid ei suudetud vallutada. Piirajad rüüstasid linnuseümbruse asula ning lahkusid. Sõjaretke järel pöördusid pihkvalased abi saamiseks Moskva suurvürsti Ivan III poole.
Venelaste vastusõjakäik[muuda | muuda lähteteksti]
Suurvürst saatis Pihkvasse abijõududeks vojevood Andrei Obolenski (Андрея Никитича Ногтя Оболенского) juhtimisel, kes tegid vastusõjakäigu Vana-Liivimaale. 11. veebruaril 1480 tungisid Moskva ja nendega ühinenud pihkvalased Liivimaale, kus nad vallutasid ühe linnuse ja rüüstasid Tartu ümbruses ning naasid suure sõjasaagi ja vangidega 20. veebruaril Venemaale.
Liivimaalaste sõjakäik 1480. aasta kevadel[muuda | muuda lähteteksti]
Vene vägede lahkumisel järel Tartumaalt korraldasid liivimaalased uue sõjakäigu Pihkvamaale 1480. aasta kevadel Liivi ordu maameistri Bernhard von der Borchi juhtimisel ning piirasid Irboskat. Pihkvalaste abiväe lähenemisel, piiramine katkestati ja väed taandusid Liivimaale, kuid kohaliku tähtsusega piirikonfliktid Liivimaa-Pihkvamaa piirialadel jätkusid.
1480. aasta augusti alguses vallutasid liivimaalased Pihkvale kuuluva Kobõli gorodoki linnuse Lämmijärve ääres. 18. augustil piiras aga suur orduvägi taas Irboska linnust, kuid jätkas edasiliikumist ja juba 20. augustil jõudsid väed Pihkva alla, mida samuti piirati edutult.
Venelaste vastusõjakäik 1481. aastal[muuda | muuda lähteteksti]
Uue vastusõjakäigu Liivimaale korraldasid Moskva ja Pihkva väed alles 1481. aasta alguses. Veebruaris suundus venelaste vägi vojevood vürst Jaroslav Obolenski (Ярослав Васильевич Оболенский) ja Ivan Pleštšejevi (Иван Васильевич Булгака Плещеев), millega ühinesid ka Novgorodi väed, asehalduri vürst Vassili Šuiski (Василий Фёдорович Шуйски) ja Ivan Staništševi (Иван Зиновьевич Станищев) ja pihkvalaste väesalk Vassili Vassiljevitš Blednõi Šuiski (Василий Васильевич Бледный Шуйски) juhtimisel.
Sõjakäigus osalevad väed jagunesid pärast piiri ületamist kolmeks: Emajõe ja Võrtsjärve suunal ning järgnevalt Tarvastu ordulinnuse, Karksi ordulinnuse ja Viljandi ordulinnuse suunal. Rüüstati ja põletati Valga, Härgmäe, Helme, Karksi, Tarvastu, Paistu, Viljandi ja Läti suurematest linnadest Daugavpils. Sõjakäigul olid vene väed varustatud ka suurtükkidega, mis võimaldas neil saavutada lühiajalise sõjakäigul jooksul kindlustatud Karksi ja Tarvastu ordulinnuste vallutamise ja Lätis Rēzekne ordulinnus ja Ludza.
1. märtsiks jõudsid vene väed Viljandisse ning piirasid ümber Viljandi ordulinnuse, mis oli 1471. aastast Liivi ordumeistri residentsiks. Linnus piirati ümber, kuid ordumeister jõudis ise põgeneda Riiga. Piiramise käigus põletasid venelaste väed asula linnuse ümber ning purustasid piiramise käigus suurtükitulega välimise linnusemüüri. Alanud läbirääkimiste käigus maksid Viljandi elanikud vägedele 2000 rubla ning venelased võtsid kaasa ka võidu märgiks linnast 8 kirikukella.
Sõjategevuse lõpp ja vaherahu[muuda | muuda lähteteksti]
Sõjategevuse lõpetas 1. septembril 1481 Novgorodis sõlmitud 10-aastane vaherahuleping, mille kinnitasid Tartu piiskopkonna ja Pihkva esindajad ning Liivi ordu ja Suur-Novgorodi esindajad. Vaherahulepinguga fikseeriti sõjaeelsed piirid.
