Kirchholmi leping

Kirchholmi leping (ka Salaspilsi leping) oli 1452. aastal Liivi ordu ja Riia peapiiskopi vahel sõlmitud leping, millega nad said kaksikvõimu Riia linna üle. See leping kehtis väikeste vaheaegadega kuni Liivi sõjani.

Eellugu

Riia linna kuuluvuse küsimus oli Vana-Liivimaal suureks probleemiks juba 13. sajandi lõpust peale. Selle oli asutanud teatavasti piiskop Albert ja nii oli Riia piiskopi, hiljem peapiiskopi võimu all. Samas taotles oma mõju linna üle ka Liivi ordu. Aastatel 1297–1330 oli toimunud ordu ja Riia sõda, mille tulemusena esimene linna endale allutas. Peapiiskop ei saanud sellise tulemusega rahule jääda ja taotles korduvalt võimu linna üle tagasi. 1366. aastal otsustati esimesel Danzigi konverentsil, et Riia linn peaks tagasi minema peapiiskopi alluvusse, ent samas ei tohiks too ordult nõuda läänivannet. Piiskopi vastuseisu tõttu seda otsust aga tegelikult ellu ei viidud. Nõnda jäi Riia endiselt ordu võimu alla.

Lepingu sõlmimine

15. sajandi alguses nõrgenesid ordu positsioonid tunduvalt: 1410. aastal sai Saksa ordu Grünwaldi lahingus Poola-Leedu ühendväe käest rängalt lüüa ja see kaotus mõjutas ka Liivi ordut, kes ei saanud enam loota Preisimaalt tuleva abi peale. Nõnda hakkas ordu saavutatud ülemvõim Liivimaal murenema ja 1435. aastal sõlmitud Valga konföderatsiooniga tunnustas ta peapiiskopit ja teise piiskoppe kui endaga võrdseid maaisandaid. Riia linna küsimuse otsustamine lükati aga veel 17 aastaks edasi. Alles 1452. aastal, kui peapiiskopiks oli saanud ordumeelne Silvester Stodewescher, kes aasta varem oli oma otsusega hakata kandma ordurüüd teinud lõpu rõivastustülile, sõlmisid peapiiskop ja ordumeister Johann von Mengede Salaspilsis (toonase nimega Kirchholmis) leping, mille järgi pidi Riia linn andma alamlusvande nii ordule kui ka piiskopile. Riia linn sellega aga nõustuda ei tahtnud ja peaaegu kohe algasid "võitlused Kirchholmi lepingu ümber".

Tagajärjed

Juba mõni aasta hiljem proovis ordu ainuvõimu Riias taas enda kätte saada, mis põhjustas tõsise tüli peapiiskopiga. 1470. aastatel arenes sellest kodusõda, mis lõppes peapiiskopi lüüasaamisega. Kirchholmi lepe jäi siiski püsima, kuid 1480. aastatel läks ordu vastu sõtta Riia linn ning alles 1491. suutsid orduväed Wolter von Plettenbergi juhtimisel linna alistada. Seejärel kehtis Kirchholmi lepe probleemideta kuni reformatsioonini, mil range katoliiklane Johann Blankenfeld protestantlikult meelestatud riialastele vastumeelseks muutus. Seetõttu andsid nad end 1525. aastal ordumeistri ainuvõimu alla. Kirchholmi lepe taastati juriidiliselt siiski 1530. aasta maapäeval, sest uus peapiiskop Thomas Schöning suutis oma ameti Blankenfeldi-eelsed positsioonid tänu Saksa-Rooma riigi poolsele toele taastada. Kuid reaalselt ei saavutanud peapiiskop veel pikki aastaid kaasvõimu Riia üle, sest protestantlik raad püüdis seda igal kombel takistada, neid toetas salaja ka ordu, kellele faktiline ainuvõim linna üle oli kasulikum. Alles 1546. aastal suutsid ordumeister Hermann von Brüggenei ja peapiiskop Wilhelm von Hohenzollern omavahel kokku leppida Riia kaksikvõimu tegeliku taastamise suhtes, mille puhul Wilhelm pidi loobuma mitmetest seinistest õigustest, sealhulgas kiriklikest sissetulekutest ja toomkirikust, mis jäi rae käsutusse. Seejärel kehtis Kirchholmi leping kuni 1561. aasta lõpuni, mil Riia linn keeldus Poolale alistumast ja vabastati ordu ning peapiiskopi ees alamlusvandest.

Kirjandust

• Eesti ajalugu. II, Eesti keskaeg. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1937.
• Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1525-1534) : Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Köln: Böhlau, 1996. Toimetanud Ulrich Müller.
• Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1534-1540) : Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Köln: Böhlau, 1999. Toimetanud Stefan Hartmann.
• Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1540-1551) : Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Köln: Böhlau, 2002. Toimetanud Stefan Hartmann.