Semgalid

Allikas: Vikipeedia
Balti hõimude asuala ca 1200 pKr.

Semgalid (läti Zemgaļi) oli balti rahvas, mis elas tänapäeva Läti Zemgale regiooni territooriumil ning sellega piirnevatel aladel Vidzemes ja Põhja-Leedus. Semgalipärane arheoloogiline kultuur hakkas muust balti kultuurialast eristuma alates 2. sajandist. 13. sajandi Liivimaa ristisõdade käigus läksid varem kohalike valitsejate võimu all olnud semgalite alad Riia piiskopi ja Liivi ordu kätte. Sõjas langenute ja väljarände tõttu kahanenud semgalite arvukus ja asuala kompaktsus tingis nende assimileerumisprotsessi, mis jõudis lõpule 16. sajandil.

Muinasaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

2.–5. sajandil levis laial alal Daugava mõlemal kaldal tänapäeva Kesk- ja Lõuna-Läti ning Põhja-Leedu territooriumil arheoloogiline kultuur, mida iseloomustasid kiviringidega kääbaskalmistud, mis rajati metsastesse kohtadesse jõgede ja järvede läheduses. Surnud maeti sinna põletamata. Kääpa keskel olnud lahkunud on asetatud peaga lääne või loode suunas, ääre poole on maetud rööbiti kiviringiga. Semgalitega seostatakse sellise matmisviisi läänepoolset, Zemgales ja Edela-Vidzemes levinud variatsiooni, idapoolseid kalmistuid peetakse seelide esivanematele kuuluvaks.[1] 5.-8. sajandi jooksul toimus matmiskultuuri muutus, surnuid (endiselt põletamata) hakati kääbaste asemel matma maa-alustesse haudadesse. Algselt rajati neid veel vanade kääbaste kõrvale, hiljem selline side kadus ja kalmistuid rajati ka kaugemale. Kääbaste ilmumine uutesse piirkondadesse viitab ka sisekolonatsiooni jätkumisele. Viljakate, kuid raskete Lielupe nõo idaosa muldade ülesharimine sai ilmselt teoks tänu puuatradele rauast sahaterade lisamisele.[2] Maa-aluste haudade kasutamine jätkus ka nooremal rauaajal, mil semgali matmiskommete iseloomuliks jooneks kujunes naiste ja meeste vastassuunaline (tavaliselt põhja- ja lõunasuunas) muldasängitamine. Semgalite materiaalne kultuur sarnanes paljudes aspektides seelide ja latgalite omale. Semgalipäraste kalmete areaal ulatus Zemgalest (semgalite seal elamist kinnitavad 13. sajandi kirjalikud allikad) ka Vidzemesse ja Põhja-Leetu, kuid põhjapoolsetel aladel see kahanes kuršide ja latgalite asuala laienemise ning liivlaste Daugava ja Koiva äärde ilmumise arvelt.[3][4]

Semgaleid mainivad mainivad muinasaja lõpus nii Skandinaavia kui vanavene allikad. Neis kirjeldatud semgalite juurde tehtud viikingiretki paigutatakse aega alates 870. aastast. Saxo Grammaticus on tõenäoliselt maininud semgalite Daugmale linnust. Vene kooonikad on kirjeldanud lüüasaamisega lõppenud 1106. aasta Polotski sõjakäiku semgalite vastu.[5][6][7]

Liivimaa ristisõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Liivimaa ristisõda#Sõjad semgalitega

Semgalite osalusest Liivimaa ristisõjas on teada eelkõige Henriku Liivimaa kroonika (kirjeldab sündmusi aastatel 1184–1227) ja Liivimaa vanema riimkroonika (1161–1293) vahendusel. 13. sajandi kirjalike allikate põhjal jagunes semgalite ala 8 maakonna (Tērvete, Mežotne, Dobe, Dobele, Spārnene, Silene, Rakte, Upmale) vahel.[4][8] 13. sajandi alguses olid tähtsamateks semgalite keskusteks Mežotne ja Tērvete linnused.[9] Hiljem tõusid esile Rakte, Dobele ja Sidrabe linnused.[10]

1184. aastal saabus Daugava alamjooksu liivlaste alale kristlikku misjonitööd tegema munk Meinhard, kes peagi nimetati Üksküla piiskopiks. Tema algatusel ehitatud Üksküla linnust saabusid pärast selle valmimist piirama semgalid, kes üritasid seda köitega ümber tõmmata, mõistmata, et selle kivid on mördiga seotud.[11] Semgalite ja liivlaste vaenusuhe oli ilmselt pikaajaline, on oletatud, et ka Väina liivlaste varasem suur keskus Daugmale (kuni 10. sajandini semgali asustusega) hävitati 12. sajandi keskpaigas just sõdades semgalitega.[12] 1200. aastal keelas paavst Innocentius III Liivimaa misjonäri Theoderichi palvel kristlikel kaupmeestel Zemgale sadama kasutamise.[13][14] 1201. aastal rajas Riia piiskop Albert semgalite asuala põhjapiirile Riia linna, millest sai kristliku misjoni ja ristisõjakäikude peamine lähtepunkt. Riia asupaigas elas semgaleid arvatavasti nii enne kui pärast linna rajamist.[15] Henriku Liivimaa kroonika vahendusel on teada ka 1201. aasta leedulaste kavandatud, kuid ärajäetud sõjaretk semgalite vastu.[16] 1202. aastal käisid semgalid piiramas teist Meinhardi poolt liivlaste alale rajatud linnust Holmis ja põletasid maha sealse kiriku. Pärast ebaõnnestunud piiramist otsustasid semgalid Riia piiskop Albertiga rahu sõlmida.[17] 1205.–1208. aastal olid semgalid eesotsas Vesthardiga lausa riialaste sõjalised liitlased, koos tehti sõjaretki nii leedulaste kui liivlaste vastu.[18]

1217. aastal asutas piiskop Albert semgalite ja seelide alasid hõlmava Selija piiskopkonna keskusega Sēlpilsi muinaslinnuses.[19][20] Reaalselt neid alasid siiski ei kontrollitud.[21]

1219. aastal lasid Mežotne semgalid end ristida, saades vastutasuks Mežotne linnusesse riialaste kaitsemeeskonna. Seetõttu satuti aga sõjalisse konflikti Tērvete semgalite pealiku Vesthardiga, peagi ütlesid kokkuleppest lahti ka Mežotne semgalid. 1220. aasta sõjaretkega alistas riialaste vägi Mežotne taas oma võimu alla ja uuesti saavutati rahu ka Vesthardiga.[22]

1225.–1226. aastal viidi piiskopkonna keskus Sēlpilsist üle Mežotnesse ja likvideeriti ametlikult Selija piiskopkond ning asutati Zemgale ehk Semgallia piiskopkond, ehkki nende piiskop jäi samaks ja territoorium osaliselt kattus. On teada, et lisaks Mežotnele kuulus reaalselt piiskopkonna võimu alla ka Riia-lähedane Babīte linnus.[20][23]

Uus konflikt tekkis 1228. aastal, kui semgalid rüüstasid koos kuralastega Daugavgrīva kloostrit, millele järgnes mitu vastastikust sõjakäiku. 1236. aastal ründasid ja tapsid semgalid Saule lahingust eluga pääsenud riialaste väeüksused. Liivi ordu 1250./1251. aasta talve sõjakäiguga semgalid alistati ja muudeti oma maksualusteks.[24][25][26] Kuna Semgallia piiskopi mõju oma valitsusalal polnud kuigi suur ja piiskopkond ei suutnud end ise ülal pidada, otsustati 1251. aastal see likvideerida ja ühendada Riia peapiiskopi diötseesiga.[27]

Ulatuslikud semgalite ülestõusud toimusid aastatel 1259–1273 ja 1279–1290. Leedulastega liitunud semgalid suutsid kohati edukalt oma linnuseid orduvägede rünnakute eest kaitsta ja neid mitmetes lahingutes võita, kuid ordu sagedased rüüsteretked muutsid lõpuks põllu- ja loomapidamise ülestõusnud semgalite aladel nii raskeks, paljud neist jätsid oma linnused maha ja rändasid Leetu ning ülejäänud alistusid.[28][29]

Läti ajaloolised piirkonnad

Keskaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liivimaa ristisõja ja ka hilisemate sõdade tõttu tõttu tühjaksjäänud semgalite aladele rändas latgaleid, kuralasi ja liivlasi. Samas läksid ka semgalid sageli ise oma traditsiooniliselt asualalt väljaspoole paremat elu otsima. See tingis juba enne sõdu alanud semgalite assimileerumise kiirenemise, protsess jõudis lõpule 16. sajandil. Suurem osa neist sulandus latgalitesse, saades üheks läti rahva moodustumise aluseks, ülejäänud leedustusid.[4][30] Semgalite keele elemendid säilisid läti keele keskmurde semgali murrakutes.[31]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Lang, lk 70–71
  2. Lang, lk 94
  3. Lang, lk 122, 125
  4. 4,0 4,1 4,2 Latvijas vēstures enciklopēdija, Zemgaļi
  5. Gimbutas, lk 24
  6. Waldman, lk 726
  7. Šnē, lk 33–34
  8. Valsts izglītības satura centrs, kaart nr 14
  9. Lang, lk 122
  10. Liivimaa vanem riimkroonika
  11. HLK, I 1–6, lk 25
  12. Zemītis 2010, lk 89
  13. HLK, IV 7, lk 37
  14. Latvijas vēstures enciklopēdija, Zemgales osta
  15. Indriķa hronika, II peatükk, kommentaar 9, IX, kommentaar 5
  16. HLK, V 3, lk 37
  17. HLK, VI 5, lk 39
  18. HLK, IX–X, XII
  19. Indriķa hronika, XXII, kommentaar 1
  20. 20,0 20,1 historia.lv, Zemgales bīskapija
  21. HLK, XV, kommentaar 2, lk 119
  22. HLK, XXIII
  23. historia.lv Sēlijas bīskapija
  24. Latvijas vēstures enciklopēdija, Zemgaļu cīņas pret krustnešiem
  25. Liivimaa vanem riimkroonika, 1694–1798, 1896–1955, 3424–3450, lk 44–45, 47, 69–70
  26. Valsts izglītības satura centrs, kaart nr 1
  27. historia.lv, Zemgales bīskapija
  28. Liivimaa vanem riimkroonika
  29. Valsts izglītības satura centrs, kaart nr 2
  30. Latvijas vēstures enciklopēdija, Latvieši
  31. Latviešu valodas dialekti, kaart

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]