Daugavgrīva

See artikkel on Liivi lahe ja Daugava jõe suudmes asunud ajaloolisest asulast; Daugava jõe alamjooksul asunud linna (saksa keeles Dünaburg; vene keeles Dvinsk (1893–1920)), kohta vaata Daugavpils.

Daugavgrīva (saksa ja eesti Dünamünde, eesti keeles ka Väina-Jõesuu, poola Dynemunt, vene Усть-Двинск (Ust-Dvinsk)) on Daugava (Väina) jõe suudmes asuv ajalooline asula, mis alates 1959. aastast on Riia asum Kurzeme rajoonis.

Seal asuvad Daugavgrīva (Dünamünde) kindlus ja Läti Mereakadeemia.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Daugavgrīva piirkonnas elasid 13. sajandil liivlased.

Piiskop Alberti ajal rajati sinna Dünamünde klooster (lätipäraselt Daugavgrīva klooster), mille esimeseks abtiks oli hilisem Lihula piiskop Theoderich.

20. augustil 1228 rüüstasid Daugavgrīva kloostri kohalikud elanikud.

Daugavgrīva abtid:

Theoderich, 1205–1211;
Lippe Bernhard;
Gottfried, 1211–1227;

Rootsi armee pommitamas Dünamünde linnust, 1701. aasta 21/11. detsembril. Johann Christoph Brotze kogust

1305. aastal ostis Dünamünde Liivi ordu, kes rajas sinna Dünamünde ordulinnuse ja komtuurkonna.

Daugavgrīva uus kirik, 1797. aastal. Johann Christoph Brotze

15. sajandi lõpul liideti viimane Liivi ordu maamarssali valdustega. Linnus sai rängalt kannatada ordu ja Riia linna vahelises sõjas 1480. aastatel, mil see sisuliselt hävitati. 1491. aastal, kui Wolter von Plettenberg oli riialasi võitnud, kohustas ta neid selle uuesti üles ehitama.

Nii klooster kui ka linnus asusid vanasti Daugava vasakul kaldal, kuid aastal 1567 murdis Daugava läbi rannaluidete merre uue tee. Kuni aastani 1681 kasutati Riiga sõitmiseks jõe vana sängi, kuid tasahilju see ummistus ja tänapäeval ei ulatu jõe vana säng enam mereni. Tänapäeva asum on jõe uue sängi kaldal, linnus ja klooster jäävad Vecdaugava asumi territooriumile.

Liivi sõja ajal otsene sõjategevus Daugavgrīvani ei ulatunud ja ta kuulus alates 1562. aastast Rzeczpospolita, 1600–1605 ja alates 1621. aastast aga Rootsi kuningriigi võimu alla. Aastal 1608 on ajalooallikates esimest korda märgitud ka uue jõesuudme kaitseks Daugavgrīvasse ehitatud kantsi, millest sai hiljem alguse Daugavgrīva kindlus. 1710. aastal langes asula koos kindlustega Põhjasõjas koos Riiaga Moskva tsaaririigi valdusse.

Aastal 1872 valmis Riia-Bolderāja raudtee, mis avati ametlikult järgmisel aastal. Linnaosa piires avati sellel raudteel Daugavgrīva raudteejaam ja Skanste raudteepeatus.^[1]

1959. aastal liideti Daugavgrīva Riia linnaga ja ta on sellest ajast alates Riia linna rajoon. Tänapäeva Daugavgrīva asum koosneb Daugava jõe vasakul kaldal asuvatest aladest Daugavgrīva kindluse ümber.