Võndlased
Võndlased (ka vendid) olid 13. sajandi algul Võnnu (Cēsise) ümbruses ja enne seda Kuramaal elanud rahvas. Võndlasi on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas ja 1208. aasta paavst Innocentius III bullas. Lisaks kirjalikele dokumentidele on võndlasi ja nende kultuuri eristatud ka arheoloogilises materjalis.
Kirjalikud allikad[muuda | muuda lähteteksti]
Henriku Liivimaa kroonika teatel olid võndlased (Wendi) ära aetud Kuramaalt Venta (Winda) jõe äärest, peatusid ajutiselt hilisema Riia linna asukoha lähedal, kust kuralased nad taas paljusid tappes ära ajasid. Seejärel põgenesid nad latgalite juurde ja seadsid end sisse Võnnus, kus Riia piiskopi Alberti preester Daniel nad 1206. aastal ristis:[1]
„Võndlased aga olid sel ajal alandlikud ja vaesed, nad olid nimelt ära aetud Venta äärest, mis on Kuramaa jõgi, ja elades Vanal Mäel, mille kõrvale on nüüd ehitatud Riia linn, ajasid kuralased nad sealt jälle minema ja tapsid paljud, ülejäänud põgenesid lätlaste juurde ja seal nendega elades, rõõmutsesid nad preestri tuleku üle.“
Kroonika kirjelduse kohaselt olid võndlased sel ajal "alandlikud ja vaesed", kuid see kirikukirjanduse käibefraas ei pruugi olla mõeldud sõnasõnalises tähenduses.[2] 1208. aasta paavst Innocentius III bullas on mainitud, et koos kõigi liivlaste ja idumealaste ning poolte latgalitega on Liivimaal juba ristitud ka võndlased.[3] Ilmaliku võimu võttis Võnnus hiljemalt 1207. aasta sügisest vastavalt kokkuleppele Riia piiskopiga enda kätte Mõõgavendade ordu eesotsas Bertoldiga, kes asusid algselt elama koos võndlastega Võnnu muinaslinnusesse tänapäeva Riekstukalnsi mäele Cēsise lossipargis.[4][5] 1210. ja 1218. aasta vahel ehitati Võnnu ordulinnus, kuhu orduvennad ümber asusid.[5] Kroonika järgi osalesid võndlased 1209/1210 talvel Bertoldi eestvõttel toimunud rüüsteretkel Ugandisse[6], kaitsesid edukalt koos orduvendadega Võnnu muinaslinnust piiravate eestlaste väe vastu 1210. aastal[7] ja Novgorodi vürsti Vsevolod Mstislavitši väe vastu 1218. aastal[8]. 1221. aastal mainitakse neid Novgorodi ja Pihkva vägede sõjakäigu ajal Liivimaale[9] ning viimast korda 1225. aasta seoses paavsti legaadi Modena Wilhelmi külaskäiguga[10].
13. sajandi teise poole sündmusi käsitlevas Liivimaa vanemas riimkroonikas enam võndlasi ei mainita ja Võnnu linnusest räägitakse kui latgalite julgeoleku teenijast, mis viitab, et ilmselt olid nad selleks ajaks assimileerunud.[3]
Arheoloogilised ja etümoloogilised allikad[muuda | muuda lähteteksti]
Kroonikas kirjeldatud võndlaste liikumisele Kuramaalt Venta äärest hilisema Riia asukoha kaudu Cēsisesse võib leida kinnitusi ka arheoloogilisest ainesest. Riekstukalnsi mäe, võndlaste muinaslinnuse asupaiga juhuleidudel on selged paralleelid Põhja-Kuramaa 12.–13. sajandist pärit sealsele läänemeresoome elanikkonnale omistatavate leidudega. Cēsise raudteejaama juures avastatud muinaskalmistu matmisviis ja hauapanused sarnanevad 11.–13. sajandi läänemeresoomlaste omadega, kuigi seal on ka latgali kultuuri elemente. Selle kalmistu leidude põhjal paigutatakse võndlaste saabumine sinna 11. sajandi lõppu. Arheoloogias kajastub ka võndlaste ja kuralaste konflikti võimalik alus – kuralaste liikumine põhja poole senistele läänemeresoome kultuuriga aladele 9.–12. sajandi jooksul.[3][4]
Võndlaste läänemeresoome päritolu teooriat toetavate ajaloolaste ja arheoloogide seas on tekitanud eriarvamusi küsimus, kui lähedased nad Kuramaa ja Liivimaa liivlastele olid. Anna Zariņa samastab võndlased Kuramaa liivlastega, eristades neid samas Väina liivlastest Daugava alamjooksu kalmistuleidudele toetudes, kus ta näeb (sarnaselt Roberts Spirģisega) kummagi kultuuri elemente ühel ja samal kalmistul. Indriķis Šterns peab võndlasi Venta alamjooksul asunud Ventava riigikesest pärit kuroniseerunud ehk osaliselt domineeriva kuralaste kultuuri omaks võtnud liivlasteks. Ēvalds Mugurēvičs eristab võndlasi Kuramaa liivlastest, kuid tunnistab nende materiaalse kultuuri sarnasust, põhjendades seda pikaaegse vastastikuse mõjuga. Roberts Spirģis peab hiljemalt alates 11. sajandist kogu Kuramaa läänemeresoome rahvastikku võndlasteks. Guntis Zemītis järeldab, et kuna arheoloogilised tõendid ei erista Venta alamjooksu teistest Kuramaa läänemeresoome aladest, siis ei saa ka rääkida kahest erinevast rahvast. Zemītise järgi mõeldi 13. sajandi allikates mainitud võndlaste all kogu Kuramaa läänemeresoome elanikkonda, keda hilisematel sajanditel keelte sarnasuse tõttu liivlasteks hakati kutsuma.[11]
Alternatiivne teooria, mis toetub võndlaste (Henriku Liivimaa kroonikas Wendi) nimetuse foneetilisele sarnasusele etnonüümiga veneedid, millega 1. aastatuhande allikates on märgitud slaavlasi, Venta jõe nime võimalikule slaavi etümoloogiale ja üksikutele slaavipärastele juhuleidudele, näeb Kuramaa võndlasi slaavi päritolu rahvana, kes on sisse rännanud tänapäeva Kirde-Poolast. Seda varianti kinnitavate arheoloogiliste leidude vähesuse tõttu teooria laiemat poolehoidu leidnud ei ole.[12]
Veel vähem põhjendatud on hüpoteesid, et võndlased olid kuralaste keskele elama asunud vadjalased, balti rahvas või tundmatu etnilise päritoluga muinaseuroopa rahvakild. Enn Tarvel toob välja, et etnonüüm võndlane tähendab läänemeresoome keeltes "täiesti võõras" (võnnuvõõras ehk võhivõõras) ja et Võnnu-nimeliste kohtade laiem levik näitab ka võndlaste kunagist laiemat levikut, mis võib viidata Paul Ariste hüpoteesile, et tegemist on läänemeresoomlaste saabumise eelsest ajast pärit substraatrahvaga.[13]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ HLK, X (14), lk 69
- ↑ HLK, X, kommentaar 33, lk 69
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Zemītis, lk 77
- ↑ 4,0 4,1 Indriķa hronika, XII, kommentaar 18
- ↑ 5,0 5,1 HLK, XII, kommentaar 9, lk 89
- ↑ HLK, XIII (5), lk 101
- ↑ HLK, XIV (8), lk 109
- ↑ HLK, XXII (4–5), lk 189
- ↑ HLK, XXV (3), lk 225
- ↑ HLK, XXIX (3), lk 259
- ↑ Zemītis, lk 77–82
- ↑ Zemītis, lk 78–79
- ↑ HLK, X, kommentaar 32, lk 68–69
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
- Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
- Zemītis, Guntis. Liivlased. Vanim ajalugu (10.–16. sajand), lk 75–104 koguteoses Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, koostanud ja toimetanud Renāte Blumberga, Tapio Mäkeläinen ja Karl Pajusalu; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2011.