Koknese piiskopilinnus

Allikas: Vikipeedia
Koknese linnuse varemed
Koknese piiskopilinnuse ja linna plaan 1625. aasta Georg von Schwengelni joonise järgi
Koknese kindluse piiramine, 1700. aastal
Koknese linnuse varemed

Koknese piiskopilinnus (saksa Kokenhusen, Schloß Kockenhusen, läti Kokneses pils) on varemetes linnus Pērse jõe suubumiskohal Daugavasse, Kokneses Lätis.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piiskop Alberti ajal, 1209. aastal Koknese puidust muinaslinnuse asemele ehitatud piiskopilinnus oli hiljem Tiesenhausenitele kuulunud vasallilinnus, mille päris Turaida foogt Engelbertus de Tisenhuseni poeg Johann von Tiesenhausen oma naise Sophie kaudu, kes oli lesestunud abielust rüütel Diedrich von Kokenhuseniga.

Aastast 1397 kuni 1566 oli linnus üks Riia peapiiskopi residentse.

1628. aastal vallutasid Koknese staarostkonna rootslased ja 1640. ja 1643. aastal kinkis kuningas suured piirkonna valdused Liivimaa kindralsõjakomissar ja maanõunik,[1] Riia kodanik Henrik Strubergile (Heinrich Struberg, aastast 1653 Kroneburgi vabahärra ja Jumprava (Jungfernhof)[2] härra Henrik Cronstierna 1602–1678), kes 1676. aastast oli Liivimaa aadlilipkonna ülem ja hiljem Liivimaa ülemkonsistooriumi president.[3] [4] Tema pojalt Koknese valdused 1682. aastal reduktseeriti.

1700. aastal alanud Põhjasõja ajal vallutasid Saksimaa ja Poola kuninga, August II Tugeva väed Koknese kindluse, ning kindlus oli ajutiseks peatuspaigaks August II Tugevale.

1965. aastal rajati Aizkraukle juurde Pļaviņase hüdroelektrijaam, mille tamm uputas linnuserajatise vundamendi Daugava ja Pērse jõe vee alla. Linnus, mis enne asus kõrgendikul, asub nüüd jõe kaldal.[5] Sellest ajast tuleb Koknese linnusevaremetes liikudes olla ettevaatlik, sest selle all on ligi 40 meetrine sügavik.[6]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]