Poola aeg

Poola aeg on ajavahemik, millal Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti ehk Liivimaa kubermangu territoorium kuulus Poola riigi koosseisu.

Selle artikli kirjutamine on pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

Liivimaa üleminek Poola võimu alla

 Pikemalt artiklis Liivi sõda

1561. aastal Vana-Liivimaa sisuliselt lagunes. Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond andsid end Rootsi, Liivi Ordu ja Riia peapiiskopkond Poola võimu alla.

Sõjategevus jätkus vahelduva eduga, 1563–1570 sattusid omavahel sõjajalale ka Rootsi ning Taani ja Poola.

1570 puhkes sõda Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel, pärast seda kui Ivan IV oli lasknud Rootsi troonile tõusnud Johan III saadikud vangistada. Moskva tsaaririigi peajõud olid suunatud Poola Kuningriigi ning Leedu Suurvürstiriigi vastu, kes 1569. aastal ühinesid personaaluniooni alusel valitsetatavaks Rzeczpospolitaks.

Liivimaal üritas Moskva tsaaririik rajada endast vasallisõltuvuses Liivimaa Kuningriiki keskusega Põltsamaal, kuhu Ivan IV kutsus troonile hertsog Magnuse, andes oma lähisugulase Maria Vladimirovna Marie von Lyffland talle naiseks.

Magnus, kes ei leidnud kohaliku rahva hulgas otsustavat toetust, piiras 1570-71 Moskva väega Tallinna, kuid löödi tagasi. Moskva-vastast ülestõusu üritati Tartus, kuid ebaõnnestunult, linna sakslastest kodanikud küüditati Moskva Tsaaririiki. 1573 alustasidMoskva tsaaririigi väed taas pealetungi ja vallutasid Paide, 1575 Pärnu, 1576 Haapsalu. Maa rüüstati, rootslaste kätte jäi vaid Tallinn.

1575. aastal ühines aga Rootsiga sõjas Moskva tsaaririigi vastu Poola, kus troonile oli tõusnud kuningas Stefan Bátory.

Stefan Bátory Pihkvas (Jan Matejko maal).

1577 toimus suur Tallinna piiramine, kuid moskoviidid löödi tagasi. Tähtsat osa selles mängis Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. Samal ajal vallutas Ivan IV kogu Rzeczpospolita käes olnud ala ning pööras tülli Liivimaa kuningaga, kes oli sunnitud põgenema enda Kuramaa piiskopkonda. Poola-Rootsi ühendatud jõud osutusid siiski Moskva Tsaaririigist tugevamaks, 1578 toimus sõjategevuses pööre, 1580 purustati Moskva vägi Võnnu lähedal.

Stefan Batory sõjaretk aastatel (1578–1582)

Rzeczpospolita, 1569–1660.

Samal aastal vallutasid poolakad Pihkva ning rootslased Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva. 1582 sõlmis Moskva tsaaririik Poolaga Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583. Rootsiga Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivi ordu ja Riia peapiiskopkonna ja Tartu piiskopkonna alad) jäid Poolale.

1584. aastal suri Moskva tsaaririigi tsaar Ivan IV. Kõige enam oli sõjas kannatada saanud kohalik Liivimaa elanikkond – nii vaenuvägede röövimise kui kohalike sisside ja marodööride käes. 1561, 1566 ja 1571 laastas maad ka katkuepideemia. Maa oli tänu pikkadele sõdadele harimata ja võsastunud. Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes.

Rzeczpospolita valdused Lõuna-Eestis

Üleväina-Liivimaa hertsogkond (Ducatus Ultradunensis, Inflanty)

Liivimaa valitsemine reguleeriti kuningas Stephan Batory poolt välja antud Liivimaa konstitutsiooniga (Constitutiones Livoniae), mis tunnustas Liivimaad vallutatud alana ega tunnustanud 1561. aastal Sigismund II Augusti poolt välja antud Sigismund Augusti privileegi (Privilegium Sigismundi Augusti). Liivimaa valitsuskorralduse eesmärkideks olid Liivimaa poolastamine ning rekatoliseerimine. Sel eesmärgil nimetatigi Liivimaa kuberneriks (resideeris Riias) ultrakatoliiklik Jerzi Radziwill (1556–1600). Liivimaa jagati presidentkondadeks (Võnnu, Tartu, Pärnu), mis 1598. aastal nimetati ümber vojevoodkondadeks.

Vojevoodid olid eranditult Rzeczpospolitast, 1589. aastal kehtestatud Ordinatio Livoniae I määras pooled staarostiametitest poolakatele, pooled leedukatele. 1598. aastal aga vastu võetud Ordinatio Livoniae II määras kolmandiku staarostikohtadest kohalikule Liivimaa aadlile. Pärast Liivimaa vallutamist läks riigile laialdasi maavaldusi (3/4 kogu Liivimaa maavaldustest), mis enne seda kuulus endistele ordumaadele ja nende haldamiseks moodustati staarostkonnad, mis jagunesid folvarkideks ehk riigimõisadeks. Erinevalt aadlimõisade talupoegadest ei olnud riigi- ehk kroonumõisade talupojad sunnismaised. Staarostkondade valitsejate Staarostite amet oli eluaegne ning ülitasuv, staarostid said endale 1/3 staarostkonnast laekuvast tulust.

• Pärnu vojevoodkond
• Tartu vojevoodkond

Rzeczpospolita valdustes olevatel Liivimaal moodustati halduspiirkondadena veel 20 staarostkonda, millest Lõuna-Eesti alale jäi 9.

Tartu vojevoodkonda 5:

• Tartu staarostkond,
• Põltsamaa staarostkond,
• Laiuse staarostkond,
• Kirumpää staarostkond,
• Vastseliina staarostkond;

Pärnu vojevoodkonda 4:

• Pärnu staarostkond, P, ja Dole staarost Valentin Überfeld; Jan Lesniowolski (1582-); Jakob Madalauski;
• Viljandi staarostkond, I poola staarost – Martin Kazanowski (1582-), Baltasar Markowski;
• Karksi staarostkond,
• Otepää staarostkond.

Liivimaa senine aadliomavalitsus maapäev, mis käis koos Võnnus, jagunes aadlike päritolu järgi Leedu, Poola ja Liivimaa kuuriaks. Iga kuuria saatis end Poola seimi esindama 2 saadikut. Maapäev valis aadelkonna etteotsa maamarssali. Aadlikele lisaks oli Liivimaa maapäeval esindatud veel 4 linna: Riia, Tartu, Pärnu ja Võnnu.

Haridus ja kultuur Poola võimu aladel

Liivi sõjast purustatud Lõuna-Eestis üritas Poola taastada kirikuelu; seda ei saa lihtsustavalt vastureformatsiooniks nimetada, ent ka rekatoliseerimine ei sobi. Jesuiitide Collegium Derpatense (1583–1625) oli hoopis uutlaadi üritus, mis koostas-trükkis a. 1585 maakeelse katekismus-lauluraamatu ning andis maarahvale mitu omamaalasest preestrit (5 on nimepidi teada).

Rahvastik Poola võimu aladel

1620. aastaks oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid.

17. sajandi teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid Lõuna–Eestis koguni 17% talurahvast.

Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem Venemaa talupoegi. Moskva Tsaaririigist saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid ning kes loomulikult paiknesid enamasti Ida–Eestis.

Suur osa Eesti "uusasustamisel" etendasid soomlased, kes asusid eriti arvukalt Viru– ja Harjumaale, kus nad moodustasid vastavalt 20% ja 12% rahvastikust, olles koondunud omaette küladesse. Rohkesti asus soomlasi ka Põltsamaa ja Tartu ümbrusse. Osalt asustasid neid riigivõimud, osalt lahkusid nad Soomest sõjaväekohustuse eest.

Kolmanda suure uustulnukate grupi moodustaid lätlased, keda asus rohkesti elama eelkõige Valga ümbrusse. Kokku elas Poola aja lõpuks Eestis talurahva hulgas vähemalt 10 rahva liikmeid; lisaks nimetatuile veel poolakaid, sakslasi, leedukaid, rootslasi, ungarlasi, hollandlasi ja šotlasi.

Poola võimu lõpp ja Rootsi võimu algus

 Pikemalt artiklis Poola-Rootsi sõda (1600–1611)

Vaata ka

• Eesti poolakeelsed kohanimed
• Eesti valitsejad
• Dole mündikoda

Kirjandus

• Harald C. Pitsahl: Poola aeg Eestis ja Poola-Rootsi sõda (1600–1629 a.) : võitlus Eesti ranniku pärast Poola, Rootsi ja Vene vahel 16. sajandi lõpul., Tallinn: Nauding, 1930

Poola keeles

• Gustaw Manteuffel: Inflanty Polskie proprzedzone ogolnym rzutem oka na siedmiowiekową przesztość cątych Inflant / Gustaw Baron Manteuffel ; przedmowe napisą Jos. Ig. Kraszewski., Poznań : Żupański, 1879, ESTERis Digitaalselt

• Gustaw Manteuffel: Listy z nad Bałtyku. Kraków 1886, ESTERis Digitaalselt

• Gustaw Manteuffel: Zarysy z dziejów krain dawnych inflanckich : czyli Inflant właściwych (tak szwedzkich jako i polskich), Estonii z Ozylią, Kurlandii i Ziemi Piltyńskiej. wstęp, redakcja i opracowanie tekstu Krzysztof Zajas., Kraków : Universitas, 2007, ISBN 9788324207954
• Gustaw Manteuffel: Inflanty Polskie oraz Listy znad Bałtyku. Tom 1., Redakcja: Krzysztof Zajas., Wydawnictwo: Universitas, 2009, ISBN 9788324212965

Saksa keeles

• Gustaw Manteuffel: Polnisch-Livland, Riga 1869
• Uno Lehtonen: Die polnischen Provinzen Russlands unter Katharina II. in den Jahren 1772–1782. Versuch einer Darstellung der anfänglichen Beziehungen der russischen Regierung zu ihren polnischen Untertanen. Aus dem finnischen original übersetzt von Gustav Schmidt., Berlin: Georg Reimer 1907 Digitaalselt