Christoph von Mecklenburg
Christoph von Mecklenburg (30. juuli 1537 Augsburg – 4. märts 1592 Tempzini klooster) oli Mecklenburgi hertsogi Johann Albrecht I vend, Riia peapiiskopi Wilhelmi koadjuutor ja Ratzeburgi piiskopkonna administraator.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Lapsepõlv ja noorus[muuda | muuda lähteteksti]
Christoph oli Mecklenburgi hertsogi Albrecht VII ja tema abikaasa, Brandenburgi Anna eelviimane poeg. Ta sündis siis, kui vanemad olid parajasti Augsburgis keiser Karl V-ga kohtumas. Albrecht ja Anna olid katoliiklased ja nõnda kasvatati ka Christophit kuni kümnenda eluaastani katoliiklikus vaimus. Siis aga isa suri ja uueks hertsogiks sai protestantlik Johann Albrecht I, Christophi vanem vend. Ehkki Christoph jäi esialgu ema juurde, kes teda oma lemmiklapseks nimetas, hakkas vend peagi tema kasvatuse pärast muretsema ja saatis ta viimaks enda sõbra ja kaastöötaja, protestantliku reformaatori Andreas Myliuse juurde õppima. 1552. aastal, kui Johann Albrecht koos teiste protestantidega keisri vastu sõtta läks, otsustas ta Christophi Prantsusmaa kuninga õukonda saata, et tollega liidusuhteid kindlustada. Christophi teekond sinna oli küllaltki seikluslik, sest läbiti ka keisri kontrolli all olevaid alasid, sealjuures maskeeriti noor hertsog tüdrukuks, et keisri agendid teda ei avastaks. Prantsusmaal viibis ta umbes pool aastat ning 1553. aastal naasis Mecklenburgi, kus jätkas õpinguid. Seejärel hakkas Mecklenburgis võimu jagamise pärast muretsev Johann Albrecht Christophile oma võimkonnast väljaspool asuvat valitsejakohta otsima. Tema esimeseks valikuks oli Ratzeburgi piiskopkond, mida Mecklenburgi valitsejad olid juba pikemat aega endale ihaldanud. Samas soovisid aga ka Saksi-Lauenburgi hertsogid, seega olid piiskopkonna puhul mängus mitte ainult Johann Albrechti isiklikud, vaid ka dünastilised huvid. Ehkki esialgu olid edukamad Saksi-Lauenburgi valitsejad, kes 1552. aastal piiskopkonna põhjalikult laastasid ning oma hertsogi selle administraatoriks surusid, õnnestus Johann Albrechtil 1554. aasta sügisel diplomaatilisel teel saavutada Christophi administraatoriks määramine. Et piiskopkond oli aga rängalt laastatud, siis pidi Johann Albrecht vennale vaatama ka teisi valduseid. Ratzeburg jäi seniks aga Johann Albrechti hallata.
Koadjuutoriplaan ja vaenus[muuda | muuda lähteteksti]
1554. aasta alguses käivitus kirjalike allikate järgi Liivimaa koadjuutoriplaan, kus Johann Albrecht, tema tulevane äi, Preisimaa hertsog Albrecht ja Poola kuningas Sigismund II August otsustasid Christophist Riia peapiiskopi koadjuutori teha. Plaani toetas innukalt ka peapiiskop Wilhelm, kes oli aastakümneid Liivimaa tugevama võimu, Liivi orduga, opositsioonis olnud ja vajas hädasti välisvürstide toetust. Et Wilhelmi toetus plaanile tuli kohe pärast selle väljapakkumist, 1554. aasta veebruaris, siis võib oletada, et suulised läbirääkimised olid alanud juba hiljemalt aasta varem.[1]
Christoph valiti vaid 17-aastaselt Riia peapiiskopi koadjuutoriks. Et ta oli aga valitseva vürstisuguvõsa liige, siis läks see vastuollu 1546. aastal Volmari (Valmiera) maapäeval kokkulepituga, mille kohaselt võis võimulolevate dünastiate liikmeid koadjuutoreiks valida vaid kõigi Liivimaa seisuste nõusolekul. Nii sai Christophi valimisest alguse koadjuutorivaenus (1556–1557). Christoph ise jõudis Liivimaale 1555. aasta lõpul ja valiti Riia toomkapiitli ning rüütelkonna poolt järgmise aasta veebruaris koadjuutoriks. Peapiiskop Wilhelm oli lubanud orduga kokku leppida, kuid ei suutnud seda. Sama aasta märtsis kokku tulnud maapäev nõudis Christophi koadjuutorina tunnustamise eeltingimusena, et Wilhelm ja ta koadjuutor aktsepteeriks 21 nõudmist, millest olulisemad olid: Poola ja teiste välisjõududega igasuguste suhete katkestamine, peapiiskopkonna senise valitsuskorralduse säilitamine ehk sekulariseerimise keelamine ja Volmari retsessi tingimusteta tunnustamine ehk Christophile taheti keelata vürstisoost koadjuutori valimine. Ehkki Wilhelm ja Christoph olid valmis mõningaid nõudmisi täitma, lükkasid nad pakkumise üldjoontes siiski tagasi. Seepeale kuulutasid teised Liivimaa maaisandad peapiiskopi maarahu rikkujaks ja ähvardasid teda sõjaga.
Christoph ise toona poliitikas mingit rolli ei mänginud, vaid muretses oma viletsa sissetuleku pärast, mis ei võimaldanud talle vürstlikku äraelamist. Wilhelm oli talle peapiiskopkonnas elatiseks andnud vaid kaks ametkonda, Vecpiebalga (Pebalgi) ja Smiltene, mis olid stifti ühed vaesemad. Ka kroonilises rahahädas olev vend Johann Albrecht saatis talle vaid väikeseid summasid, mida Christoph kaugelt ebapiisavateks pidas. Seetõttu kirjutas ta kaebekirju nii vennale kui ka emale.[2]
1556. aasta mais kokku tulnud uus maapäev Võnnus otsustas peapiiskopi vastu vägivalda kasutada, sest vahepeal oli ordu kätte langenud Wilhelmi kirjavahetus Poola kuningaga, kus ta palus avalikult sõjalist interventsiooni. Ka oli ordu Poola-sõbralik maamarssal Jasper von Münster Liivimaalt põgenenud ja kardeti, et peagi tungivad Poola ja Preisimaa väed Liivimaale. Ordu otsustas neid ennetada ja alustas juuni keskel peapiiskopkonnas sõjategevust. 28. juuniks oli kogu stift, välja arvatud peapiiskopi residents Koknese, vallutatud. Wilhelm oli püüdnud peapiiskopikohast loobumise hinnaga veel viimasel hetkel tagada küll enda ja Christophi turvalist pääsu Saksamaale, kuid ordu ei võtnud seda pakkumist vastu. 29. juunil andis Christoph end vabatahtlikult ordu-koadjuutori Wilhelm Fürstenbergi meelevalda, kes ta sõbralikult vastu võttis. Fürstenberg selgitas talle, et kogu süü afääris lasub peapiiskopil ja noor hertsog võib vabalt Saksamaale naasta, kui ta ainult ütleb lahti koadjuutorikohast ja tõotab, et ei hakka kodus ordu vastu tegutsema. Christoph keeldus aga Fürstenbergi pakkumisest, otsustades Wilhelmile truuks jääda, väites, et selline käitumine ei vasta vürstlikule väärikusele. Ilmselt oli siin roll ka Johann Albrechti suhtumisel, kes poleks vennale koadjuutorikohast loobumist andeks andnud.[3] Seetõttu jäi Christoph ordu kätte vangi, kuid teda koheldi hästi. Ordumeister Heinrich von Galen püüdis teda mitu korda isiklikult mõjutada koadjuutorikohast loobuma, sama tegi ka Riia toomkapiitel, kes koos rüütelkonnaga oli asunud ordu poolele. Viimaks oli Christoph sunnitud survele järele andma ja loobus koadjuutorikohast juuli keskpaiku.[4] Edaspidi tituleeriti teda vaid hertsogiks. Vangistuses olles jäi Christophile võimalus vennaga kirja teel suhelda, samuti jäid talle elatiseks Vecpiebalga ja Smiltene.
1557. aasta alguses pakkus ordu konfliktile välja lahenduse, millega Wilhelm ja Christoph oleks ametisse ennistatud, esimene oleks aga kuu jooksul peapiiskopi kohast loobunud ja selle oma koadjuutorile andnud. Ordu lootis, et noor ja kergesti mõjutatav peapiiskop, kelle lähemad sugulased elaksid pealegi kaugemal, oleks neile palju sobivam variant kui kogenud Wilhelm, kel oli otsene tugi vend Albrechtilt ja onupojast Poola kuningalt. Kuid et Poola, Preisimaa ja Mecklenburg antud ettepanekut heaks ei kiitnud, siis konflikt jätkus. Alles 1557. aasta sügisel, kui Poola sõjalise sissetungi oht oli muutunud reaalseks, sõlmiti viimaks Posvoli leping (õigemini küll kolm lepingut), mis koadjuutorivaenuse lõpetas. Christoph ennistati koos Wilhelmiga ametisse. Ainsaks piiravaks tingimuseks, mis talle peale pandi, oli see, et ta ei tohtinud peapiiskopkonda sekulariseerida.
Christoph ja Liivi sõja algus[muuda | muuda lähteteksti]
1558. aastal, just Liivi sõja puhkedes, läks Christoph Wilhelmi nõusolekul Mecklenburgi. Tõenäoliselt ei olnud see otseselt põgenemine sõja eest, sest reis algas mõni päev enne venelaste rünnakut. Küll aga ei tahtnud ta hiljem enam sõjast laastatud Liivimaale naasta, kuigi Wilhelm, Albrecht ja Johann Albrecht talle ses osas pidevalt peale käisid. Tema ema Anna ei soovinud oma lemmikpoega kaotada ja toetas Christophi Mecklenburgi jäämist. Viimaks oli Christoph sunnitud siiski Liivimaale naasma, kuid ta nõudis enda kaitseks vägesid. Nõnda andis Johann Albrecht talle kaasa 200 ratsanikku. Tegelikult oli Wilhelm püüdnud mõjutada ordumeister Fürstenbergi, et too annaks Christophile raha ja loa koguda Saksa-Rooma riigis vägesid kogu Liivimaa heaks, kuid umbusklik ordumeister keeldus sellest, saates keisririiki ordu värbajad.[5] 14. jaanuaril 1559 jõudis Christoph 200 ratsanikuga Liivimaale tagasi ning oli veebruariks Riias. Salomon Henningu kroonika teatel hirmutanud tema saabumine venelasi, kes arvasid, et saabumas on mõni Saksa vürst suurte abivägedega ja seetõttu pääsenud Riia ümbrus rüüstamistest.[6] Samas ei suutnud Christopher oma vägedele kuigi kaua palka maksta ja et nad 1559. aastal sõlmitud vaherahu tõttu niikuinii tegevusetult seisid, lasi koadjuutor nad juunis laiali. Siiski sai Christoph ka sõjategevusest osa võtta: ta juhtis sama aasta sügisel peapiiskopkonna sõjajõude ning osales Liivimaa vägede, mida juhatas uus ordumeister Gotthard Kettler, sõjakäikudel Tartu piiskopkonda. Liivimaa väed saavutasid seal mõningast edu, vallutades Rõngu linnuse, kuid seejärel läksid Christoph ja ordumeistri koadjuutor Gotthard Kettler tülli, mida edasi ette võtta. Christoph pooldas Tartu piiramist, Kettler aga Venemaale tungimist. Christoph lootis muuhulgas ka Tartu piiskopikoha endale saada, Johann Albreht taotles seda lausa Saksa-Rooma keisrilt Ferdinand I-lt eneselt. Sellega on seletatav ka Christophi eriline huvi Tartu osas.[7] Lõpuks ei realiseerunud aga ei ordu ega Christophi plaan ning väed läksid laiali.
1560. aastal tekkis Christophil vastuolu Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopiks saanud hertsog Magnusega, sest too püüdles samuti Tartu piiskopi trooni. Tänu sellele paranesid Christophi ja ordu vahekorrad ning sama aasta augustis toimunud maapäeval Pärnus esines Christoph ordu ja Magnuse tüli vahendajana. Probleeme Christophil aga jätkus, sest tal õnnestus tülli minna ka peapiiskopkonna võimsaimate vasallisuguvõsade, Rosenite ja Roopidega. Samuti tülitses ta toomkapiitliga ja võttis 1561. aasta juunis neilt enda võimu alla Turaida ja Krimulda linnused ning ametkonnad.[8] Sama aasta juulis otsustas ta aga taas pöörduda tagasi Mecklenburgi, et hankida välistoetust nii Liivimaale kui ka oma plaanidele saada Riia peapiiskopkonna valitsejaks. Tõenäoliselt tekkis tal lisaks kõigile eelpoolnimetatutele vastuolu ka peapiiskop Wilhelmiga, kes taotles oma valduste kiiret Poola võimu alla minekut, millega Christoph ei saanud aga nõustuda, sest soovis võimalikult palju võimu enda kätte jätta.[9]
Plaanid saada peapiiskopkonna valitsejaks ja Poola vangistus[muuda | muuda lähteteksti]
Saksa-Rooma riigis püüdis Christoph leida toetust nii keisrilt kui ka oma sugulastelt, kuid reaalset tuge ta ei saanud. Keiser lubas küll talle tagada Riia peapiiskopi ametikoha, kuid sõjalist ega rahalist toetust ei andnud. Samal ajal, 1561. aasta sügisel, alistus Riia peapiiskopkond Poolale ning 1562. aasta 5. märtsil, mil alistumine ametlikult aset leidis, selle ilmalik võim kadus. Ka Christophi käes olnud peapiiskopkonna linnused läksid Poola sõjajõudude kätte. Christoph pettus seetõttu vend Johann Albrechti, tema äia Preisi Albrechti ja peapiiskop Wilhelmi poliitikas täielikult ning asus taotlema liitu Rootsi kuninga Erik XIV-ga. 1562. aasta sügisel sõlmitigi Stockholmis Christophi ja Eriku liit, mille järgi Christophist pidi saama kuninga läänimees peapiiskopkonnas ja vastutasuks lubas kuningas tal abielluda oma õe Elisabethiga ning anda sõjalist tuge Poola vastu. Nõnda pidi Christophist saama peapiiskopkonna pärusvalitseja, võimalik, et Rootsi kuningas plaanis sinna luua hertsogkonda. Johann Albrechtile Christophi kursimuutus mõistagi ei meeldinud, mistõttu ta otsustas hakata Poola-Liivimaad taotlema oma noorimale pojale, Poola kuninga ristipojale Sigismund Augustile.
1563. aasta alguses suri peapiiskop Wilhelm. Christoph oli juba varem Rootsi käes olevale Liivimaale tulnud, sest juba eelmise aasta lõpust ringlesid kuulujutud peapiiskopi surmast. Kui Wilhelm tõepoolest elust lahkus, kiirustas Christoph peapiiskopkonda ja asus resideerima Turaida piiskopilinnusesse. Kuid Zygmunt II August, kelle käes peapiiskopkond oli, keeldus teda seni peapiiskopina tunnustamast, kuni ta pole temale truudusvannet andnud. Sellest Rootsi toele lootev Christoph aga keeldus. Kuid viimast tal saada ei õnnestunud, sest peagi puhkes Taani ja Rootsi vahel Põhjamaade seitsmeaastane sõda ja ehkki Poola väed olid esialgu seotud lahingutes Moskva tsaaririigiga Polotski pärast, andis Sigismund sama aasta juulis Poola-Liivimaa haldurile Gotthard Kettlerile käsu Christoph kas kuulekusvannet andma sundida või siis vangistada. Kuninga ja Kettleri korraldusel oli peapiiskopi valduseid valitsema asunud peapiiskopi nõunik Heinrich von Tiesenhausen, koadjuutori losside järelevaatajaks määrati Caspar von Oldenbockum. Augusti alguses võttiski Kettler Christophi kinni ja et too keeldus vannet andmast, pandigi ta vangi. Esialgu oli ta vangis endises Riia ordulinnuses, hiljem viidi ta Varssavisse ja lõpuks Grodnosse. Et tema vend Johann Albrecht eriti Christophi vabastamisest ei hoolinud, vaid püüdis Liivimaad enda poja kätte saada, siis oli endine koadjuutor seal 6 aastat vangis. Alles 1569. aastal, Lublini uniooni sõlmimise ajal, vabanes Christoph vangistusest. Ta pidi tõotama, et ei püüa enam kunagi Liivimaa-poliitikasse sekkuda ja loobus täielikult kõigist õigustest endise peapiiskopkonna alade üle. Christoph sai kuningalt ka 1000-taalrise aastapensioni.
Hilisemad aastad Saksamaal ja surm[muuda | muuda lähteteksti]
Christoph siirdus seejärel tagasi Saksamaale, kus sai viimaks hakata Ratzeburgi administraatoriks. Ta viis seal lõplikult läbi protestantliku reformatsiooni ja püüdis sekkuda ka Mecklenburgi valitsemisse, eriti pärast Johann Albrechti surma 1576. aastal. See tal siiski ei õnnestunud. 1592. aastal, kui teda külastasid õde Anna ja tema pojad, Kuramaa hertsogid Friedrich ja Wilhelm Kettler, suri üsna ootamatult pärast lühiajalist haigust.
Perekond[muuda | muuda lähteteksti]
Christophi vanemad olid Mecklenburg-Güstrowi hertsog Albrecht VII ja Anna von Brandenburg. Tema vanem õde Anna (1533–1602) oli 1566. aastast abielus Kuramaa hertsogi Gotthard Kettleriga.
1573. aastal abiellus Christoph Taani kuninga Frederik I ja Pommeri Sophie tütre Dorotheaga (1528–1575), kelle poolõde Dorothea (1504–1547) oli olnud abielus Riia peapiiskopi Wilhelmi venna, Saksa ordu kõrgmeistri ja hilisema Preisimaa hertsogi Albrecht von Hohenzollerniga (1490–1568).
1577. aastal abiellus ta Rootsi kuninga Gustav I ja tema teise naise Margareta Eriksdotteri tütre Elisabetiga (1549–1597). Abielust sündis:
- Margarete Elisabeth (1584–1616), kes abiellus 1608. aastal Mecklenburg-Güstrow' hertsogi Johan Albrecht II-ga (1590–1636).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Alexander Bergengrün. Herzog Christoph von Mecklenburg, letzter Koadjutor des Erzbistums Riga: Ein Beitrag zur livländischen und mecklenburgischen Geschichte. Tallinn: Verlag Franz Kluge, 1898. Lk-d 28–30.
- ↑ Pikemalt vaata: Bergengrün. Lk-d 62–66.
- ↑ Bergengrün, lk-d 67–68.
- ↑ Bergengrün, lk 68.
- ↑ Bergengrün, lk-d 108–110.
- ↑ Bergengrün, lk 115.
- ↑ Bergengrün, lk 134
- ↑ Bergengrün, lk-d 147–153
- ↑ Bergengrün, lk-d 154–158.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Alexander Bergengrün. Herzog Christoph von Mecklenburg, letzter Koadjutor des Erzbistums Riga: Ein Beitrag zur livländischen und mecklenburgischen Geschichte. Tallinn: Verlag Franz Kluge, 1898.