Porkuni lahing

Allikas: Vikipeedia
Porkuni lahing
Osa Teisest maailmasõjast Eestis
II maailmasõjas hukkunute matmispaik (Porkuni lahing).jpg
Hukkunute matmispaik
Toimumisaeg 21. september 1944
Toimumiskoht Virumaa, Eesti
Tulemus Nõukogude vägede võit
Osalised
Eesti Eesti iseseisvuslased Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Flag of Estonia.svg Valter Pedak
(4. Eesti Piirikaitserügement)
Flag of Estonia.svg Hando Ruus
(20. Üksik SS-jalaväepataljon)
Flag of the Soviet Union.svg August Feldman (249. Eesti Laskurdiviis)
Jõudude suurus
umbes 1500 umbes 10 000
Kaotused
Langenud, haavatud või vangi langenud umbes 500. Langenud umbes 1000.

Porkuni lahing oli lahing Nõukogude Liidu 249. Eesti Laskurdiviisi ja iseseisvuslastest eesti üksuste vahel vaba läbipääsu pärast Porkunist Tamsallu.

Porkuni lahing toimus 21. septembril 1944 Porkuni järve ja Tamsalu raudteejaama vahelisel alal osana Teisest maailmasõjast. Lahing oli Saksa vormis eestlaste ja 8. Eesti Laskurkorpuse vahelistest võitlustest veriseim.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

18. septembril 1944 algasid Saksa väeosad taandumist Narva rindelt. Punaarmee oli 17. septembril alustanud suurpealetungi Emajõel ja liikus kiiresti põhja suunas.

Kui Saksa osad Narva rindelt taandusid, asus Punaarmee neid jälitama. Nii jäid Saksa väeosad Narva rindel järk-järgult sulguvate tangide vahele.

300. Eriotstarbeline Diviis ja 45. Relva-SS Grenaderirügement liikusid edasi IisakuTudulinnaAvinurmeRakkeKoeru suunal.

19. septembri õhtul lõikas Punaarmee Avinurmest kaks kilomeetrit läänes selle tee läbi. Nii jäid nonde väeosade põhiosad Avinurmest itta.

20. septembril 1944 toimunud Avinurme lahingus tegid Eesti osad kolm piiramisrõnga läbimurdmiskatset, mis kõik ebaõnnestusid. Nii jatkasid Eesti väeosad edasiliikumist pikemat teed mööda TudulinnaViru-RoelaPorkuni kaudu.

21. septembri hommikul käis Hando Ruus koos paari ohvitseriga Schwimmwageniga Rakveres luurel, kus avastasid, et Punaarmee oli linna juba vallutanud.

Veel 21. septembri hommikul läbis Porkuni osa 20. Üksik SS-jalaväepataljonist probleemideta. Eelmisel päeval oli Punaarmee luurelennuk tiirelnud kogu päeva kolonnide kohal ning määranud kolonnide liikumiskiirused ja suunad ning vastavalt nendele andmetele seati lõunaks üles varitsus.

21. septembri päikesetõusuks oli enamik piiramisrõngast väljapääsu otsivatest üksustest kogunenud Kullenga metsa, kus nende juurde jõudis Tallinnast saadetud auto kahe Eesti ohvitseriga. Ohvitserid avaldasid sõduritele, et Eesti üksused olid sakslased Tallinnast välja ajanud, Pikal Hermannil lehvis Eesti lipp ning võim oli Jüri Uluotsa ja Otto Tiefi käes.

Ohvitserid teatasid, et Eesti üksused olid nüüdsest peale Jaan Maide ülemjuhatuse all Eesti Kaitseväe osad, ning andsid väeosadele edasi admiral Johan Pitka käsu taanduda Kose-Ristini.

Selle järel andis 2. Eesti Piirikaitse Rügemendi I pataljoni ülem Meinhard Niinepuu käsu: Eesti armee, kuula minu käsku! Eesti armee kõik Tallinna kaitsele, jalavägi ahelikkudes poole kilomeetri laiuselt kahele poole maanteed. Kahurvägi ette. Edasi marss!

Porkuni vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

21. septembri hommikul avati mitmest hoonest Porkunit läbivate 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osade pihta tuli. Porkuni piiskopilinnuse tornist tulistas eestlasi kuulipildujast vene ohvitser, kelle kohalik 13-aastane poiss sealsamas maha lasi.

20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad taandusid seejärel Porkunist läände. Küla vallutas tagasi 2. Eesti Piirikaitse Rügement, kes hävitas suurtükkidega Porkuni jõujaama ja tungis seejärel jalaväega Porkunisse.

Lahing Loksa väljal[muuda | muuda lähteteksti]

Lahingu käigus ründas 8. Eesti Laskurkorpuse 249. Eesti Laskurdiviis polkovnik August Feldmani juhtimisel 925., 921. ja 917. polgu jõududega (umbes 9000 meest) 7 tanki toetusel Tannenbergi liinilt taganenud umbes 1500-mehelist kolonni, mis koosnes 2. SS-Piirikaitse Rügemendi, 4. SS-Piirikaitse Rügemendi, 45. Relva-SS Rügemendi II pataljoni, 20. Üksiku SS-jalaväepataljoni ja 292. Eesti Politseipataljoni osadest, nende hulgas ka Avinurme lahingu haavatutega punaseristi tähistega voori.

Tankid olid viljarõukude ja hakkide taga maskeeritult. Kuulipildujad olid paigaldatud Sauevälja küngastele. Kolonni ja voori jõudmisel parajale laskekaugusele alustasid tankid kolonni ja haavatute voori tulistamist, kus enamus haavatuid surma sai. Ehkki raskemad relvad olid vooris ei tekkinud rünnatavates segadust ning käsirelvadega alustati vastupanu ning peagi põlesid 2 tanki tankirusika tabamusest. Hiljem lasti tankirusikaga puruks veel üks tank ja selleks ajaks oli positsioonile seatud ka vooris olnud tankitõrjekahur, mis hävitas veel ühe tanki teise lasuga. Viies tank oli selleks ajaks jõudnud haavatute voorini ning asus seda roomikutega lömastama, kuid leidis oma lõpu tankirusika läbi. Kaks terveksjäänud tanki taandusid lahinguväljalt. 8. Eesti Laskurkorpuse jalaväe rünnak suruti Loksa suunas põldudele. Kuna lahing kandus teest eemale, õnnestus nii mõnelgi vooril läbi Porkuni Tamsalu poole läbi pääseda.

Porkuni lahing, mis kestis vahelduva eduga pool päeva, kujutas endast üksikute gruppide võitlust, millel puudus Eesti poolel üldjuhtimine. Eesti poolel oli Porkuni lahingus kõige kõrgema auastmega ohvitser 4. SS-Piirikaitse Rügemendi ülem major Valter Pedak.

Väljamurdmine[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud suutsid siiski Nõmmküla kaudu piiramisrõngast välja murda. Nii jõudis Tapa–Tartu raudteest läände 20. Üksik Relva-SS Jalaväepataljon kapten Hando Ruusi juhtimisel. Mõned üksused, näiteks 4. Eesti Piirikaitse Rügemendi III Pataljon, ületasid raudtee alles 22. septembri hommikul.

Piiramisrõngasse jäänute saatus[muuda | muuda lähteteksti]

Kõigele vaatamata kestis lahing vahelduva eduga pool päeva ja lõpuks hakkas olukord punaste poolel üsna täbaraks muutuma. Siis hakati seal eesti keeles karjuma: "Ärge laske, me oleme ka eestlased, mobiliseeritud." Selle peale lahing lõpetati ja punane pool hakkas vangiandmist nõudma, häbenemata ka valeinformatsiooni levitada. Paljud otsustasid end vangi anda, kuid enamus kadus ümberkaudsetesse metsadesse. Ebameeldivaks üllatuseks vangiandjatele oli Eesti korpuse meeste agarus vangide taskute tühjendamisel. Vangide rivistamine toimus juba õhtuhämaruses. Vange toodi siia kokku Roelast alates. Ühe kolonni rivi ees jooksid edasi-tagasi kaks vene mundris naist ja karjusid eesti keeles, et kõik vangid tuleb maha lasta. Ka Loksa vene komandant, leitnant Jaan Piik, kes rääkis eesti keelt, lubas kõik põllurammuks teha. Rodu mehi ongi maha lasknud kili-kilid. Ühe talu keldris lasti maha neli Eesti poissi, Loksa Sauevälja teest umbes 100 meetrit Porkuni poole, kruusaaugu kohal põllul, lasti maha 9 meest (iga kümnes mees rivis). Samuti lasti eestlasi maha kruusaaugus, kuid pole teada arvu kuna, sest laibad maeti kiiresti maha. Kahel viimasel juhul olid mahalaskjateks Eesti korpuse mehed. [1]

Õhtustele ja öistele mahalaskmistele annavad kinnitust ka kohalikud elanikud. Neile tundus imelik, et peale lahingu lõppemist saabunud vaikuse järgi hakati uuesti paugutama, mis vaheaegadega kestis kogu öö. Kahtlusi suurendas veel saksa vormis laipade nägemine kohtades, kus lahingut ei olnuud. Saksa vormis langenuid ei lubatud matta enne nädala möödumist. [1]

Ümberpiiratud kaotasid lahingus 350 meest surnutena, koos mahalsatutega oli see arv suurem ja 600 langes (andis) vangi. Punaarmee poolel hukkus üle 1000 sõduri, neist 195 Eesti laskurkorpusest, kes koguti Loksale ja maeti sinna. 57 olid Eesti nimed. Kohalikud on väitnud,et Vene surnuid olid kõik põllud täis, ning enamasti maeti nad sinna, kus olid langenud.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Reino Hein "Hando Ruus: kunstnik ja legendaarse "Narva" pataljoni ohvitser" Tartu: Greif 2000

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]