Mine sisu juurde

Paul Vent

Allikas: Vikipeedia
Paul Vent
Sünniaeg 11. veebruar 1900
Ahja vald
Surmaaeg november 1944
Lõuna-Eesti
Teenistus Venemaa Keiserlik armee
Eesti sõjavägi
Punaarmee
Saksa Relva-SS
Auaste kolonelleitnant
Obersturmbannführer
Juhtinud 45. Relva-SS Grenaderirügement
47. Relva-SS Grenaderirügement
Sõjad/lahingud Eesti Vabadussõda
Teine maailmasõda
Autasud Vabadusrist II/3 (1925)
Kotkaristi teenetemärk IV klass (1935)
Saksa Riik Raudrist I klass (1944)

Paul Vent VR II/3 (11. veebruar 1900 Ahja vald – november 1944 Lõuna-Eesti) oli Eesti (major) ja Saksa sõjaväelane (kolonelleitnant, Obersturmbannführer).

Paul Vent oli kogenud ja hea juhtimisvõimega rindemees. Vent teenis välja nii Vabadusristi kui ka Raudristi.

Vent omandas üldhariduse Tartu Reaalkoolis, kust ta 1917. aastal astus vabatahtlikult Vladimiri sõjakooli. Kommunistide riigipöörde tõttu jäi ta ohvitseriks ülendamata. Vabadussõja tegi kaasa vabatahtlikuna 2. Ratsarügemendi koosseisus, lahingutes ülesnäidatud vahvuse eest ülendati lipnikuks. Vent võttis osa lahingutest lõunarindel, Landeswehri vastu ja Läti vabastamisel. Ta oli pikka aega Ratsarügemendis tegev varustusalal ning tagalaülemana. 1940. aastal oli Vent major.

Teine maailmasõda

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Kaitsevägi muudeti Punaarmee 22. Territoriaalkorpuseks, siis nimetati Vent 182. Diviisi (Tartus) tagalaülemaks. Kui diviis saadeti 1941. aastal Pihkva taha, jäi Vent Eestisse ning varjas ennast Otepää kandis kuni sakslaste tulekuni. Olles Otepää sõjaväekomandant, määras ta komitee, kes hakkas korraldama legendaarsete Otepää markide väljaandmist.

1944. aastal juhatas Vent 45. SS-Vabatahtlike Grenaderirügementi. Sakslased ülendasid ta 30.01.1944 Obersturmbannführeriks. Venti rügement võttis osa lahingutest Vepsküla ja Siivertsi juures. Tihti võitlusväljal viibides sai ta näidata oma oskust operatsioone otstarbekohaselt juhtida. Oma vaprusega oli Vent kõigile alluvatele eeskujuks. Nende lahingute eest anti Ventile 11. märtsil 1944 üle I klassi Raudrist[1].

1944. aasta aprillist juhatas Vent 45. SS-Vabatahtlike Grenaderirügemendi asemel 47. Relva-SS Grenaderirügementi.

14. augustil 1944 sai Vent võitlusgrupi Vent ülemaks ja saadeti Tartu rindele. Võitlusgrupp taganes lahingutega Emajõeni ja jäi seal kaitsele.

Tema surma kohta liigub kaks versiooni. Ühe järgi langes ta lahingus 17. septembril 1944, teise järgi tegutses ta Lõuna-Eestis metsavennana ning langes lahingus 1944. aasta novembris.

Teenetemärgid

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. "82 RAUDRISTI EESTI BRIGAADILE". Postimees (1886-1944). 12. veebruar 1944. Vaadatud 23.03.2019.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]