Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)

Allikas: Vikipeedia
Merge-arrow.svg See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941. Lisateavet artikli arutelust
Eesti okupeerimine ja annekteerimine Teises maailmasõjas NSV Liidu poolt
Osa NSV Liidu 1940. aasta okupatsioonidest ja anneksioonidest Euroopas Teise maailmasõja käigus
Toimumisaeg 19401941
Toimumiskoht Eesti
Tulemus Eesti okupeerimine ja annekteerimine NSV Liidu poolt (1940–1941)
Osalised
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu ÜK(b)P KK
Flag of the Soviet Union.svg Punaarmee
Flag of the Soviet Union.svg Balti laevastik
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti Kommunistlik (bolševike) Partei
juunikommunistid
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat
Väejuhid või liidrid
Flag of the Soviet Union.svg ÜK(b)P KK sekretär Jossif Stalin
Flag of the Soviet Union.svg ÜK(b)P KK sekretär Andrei Ždanov
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg EK(b)P KK I sekretär Karl Säre
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg ENSV RKN esimees Johannes Vares
Kaotused
Eesti kaotas Teise maailmasõja käigus 17,5% sõjaeelsest rahvastikust ja Petserimaa ning Narva jõe piirkonna.

Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941) oli Eesti ala okupeerimine NSV Liidu poolt Teise maailmasõja käigus. See algas 17. juunil 1940 Nõukogude vägede sissetungiga Eestisse ja lõppes Saksa okupatsiooni algusega Eestis juulis 1941.

Eesti okupeeriti 100 000 Nõukogude sõjaväelase poolt 17. juunil 1940. Seejärel lavastati "rahvademokraatlik riigipööre", seati ametisse NSV Liidu nukuvalitsus Eestis, valiti kiirkorras, mittevabalt ja vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega Riigivolikogu uus koosseis (Riiginõukogu ei kujundatud!), kuulutati Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ning "otsustati" paluda Eesti vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. Kõik need sündmused olid Nõukogude Liidu poolt instseneeritud ja sõjalise jõuga ähvardades Eestile peale sunnitud.

Kronoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude sõjalaevastiku operatiivplaan "Vulkan"[1] Eesti blokeerimiseks 1940. aastal.

Eellugu: sõjaväebaaside leping[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt., NSV Liidu sõjaväebaasid Eestis 1940. aastal

Teise maailmasõja puhkedes kuulutas Vabariigi President Konstantin Päts oma otsusega nr 179 1. septembrist 1939,[3] et Eesti jääb välisriikide vahel puhkenud sõjas valjult erapooletuks. Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid nägid ette paraku midagi muud. Orzełi intsidenti ettekäändeks tuues süüdistas NSV Liit Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva Poola abistamises, neutraliteedi rikkumises ja võimetuses ennast sõja tingimustes kaitsta.

24. septembril 1939 nõudis NSV Liit Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti – nn baaside lepingu – allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla.

Pakti viienda artikli järgi ei tohtinud pakti elluviimine mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda.

Pakti alusel loodi Eestis nõukogude sõjaväebaasid 25 000 nõukogude sõjaväelasele (esialgne soov oli 35 000), Eesti Kaitseväes oli samal ajal ligikaudu 15 000 sõjaväelast.

15. mail 1940 sõlmiti Moskvas täiendav leping, mille alusel anti NSV Liidu vägedele üle Paldiski linn, 3 saart ja 100 muud objekti. Lisaks lubati Eestisse tuua veel 12 diviisi.[4]

Ultimaatum ja sõjaline okupeerimine[muuda | muuda lähteteksti]

14. juunil 1940 alustas Nõukogude Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi. 16. juunil väitis Nõukogude Liit, et Eesti ei pea kinni vastastikustest lepingutest ning nõudis ultimatiivselt täiendavate väekontingentide maalelubamist ja nõukogudemeelse valitsuse ametisse seadmist. Eestile esitatud noodis öeldi:

NSV Liidu valitsus peab kategooriliselt vajalikuks ja edasilükkamatuks:

1. Et Eestis loodaks selline valitsus, kes suudaks ja tahaks Nõukogude Liidu – Eesti pakti ausalt ellu viia.

2. Et viivitamatult oleks kindlustatud Nõukogude sõjavägedele vaba sissepääs Eesti territooriumile nende paigutamiseks Eesti tähtsamatesse keskustesse, küllaldases suuruses, et kindlustada Nõukogude Liidu – Eesti vastastikuse abistamise pakti elluviimine ja vältida võimalikke provokatsioonilisi akte Nõukogude garnisoni vastu Eestis.[5]

Noodis ei nõutud Eesti riigikorra muutmist, Eesti liitmist Nõukogude Liiduga ega Tartu rahulepingu tühistamist.

17. juuni varahommikul algas lisavägede sisenemine Eestisse.[6] Eriprotokoll Punaarmee täiendavate väekontingentide sisselubamiseks allkirjastati Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri ja Leningradi sõjaväeringkonna ülema armeekindral Kirill Meretskovi poolt samal päeval kell 15 tagantjärele. Selle eesmärgiks oli Nõukogude Liidu soov näidata Eesti okupeerimist seadusliku sammuna.

Operatsiooni käigus hukkus 58 punaarmeelast (neist 15 sooritasid enesetapu ja 15 uppusid), haavata sai 158. Sidepataljoni lahingus sai surma 2 Eesti sõjaväelast ja 1 kommunist.[7]

Okupeerimise strateegiline plaan[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Operatiivplaan Vulkan.

17. juunil 1940 saatis NSV Liidu kaitserahvakomissar Semjon Timošenko Jossif Stalinile ja Vjatšeslav Molotovile eriti salajase märgukirja nr 390. Selleks, "et valmistada Baltimaades kiires korras ette sõjatanner", pidas Timošenko vajalikuks asuda hõivatud vabariikide territooriumil ellu viima järgmisi ülesandeid:

  • piirivalvevägedel tuleb aega viitmata võtta valve alla piir Ida-Preisimaaga ja Balti mere rannikualad, et hoida ära spionaaži- ja diversiooniaktide sooritamist läänenaabrite poolt
  • igasse hõivatud vabariiki tuleb (esimeses järjekorras) viia NKVD vägede polk sisekorra kaitseks
  • võimalikult kiiresti tuleb lahendada hõivatud vabariikide valitsuste küsimus
  • tuleb alustada nende vabariikide kaitsejõudude desarmeerimist ja ümberformeerimist; võtta ära relvad elanikelt, politseilt ja sõjaväestatud formeeringutelt
  • objektide valve, vahi- ja garnisoniteenistus panna Nõukogude vägedele
  • tuleb otsustavalt asuda vallutatud vabariikide sovetiseerimisele
  • allutatud (hõivatud) vabariikide territooriumile tuleb luua Balti sõjaväeringkond staabi asukohaga Riias, sõjaväeringkonna vägede juhatajaks määrata kindralpolkovnik Apanasenko[8]

Eesti riigikaitsesüsteemi lõhkumine ja likvideerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Riigi poliitilise juhtkonna represseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

17. juulil 1940 nõukogude võimu- ja relvajõudude toel toimunud meeleavalduse järel allkirjastas 21. juulil Konstantin Päts Andrei Ždanovi poolt kokku pandud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ametissemääramisele ning allkirjastas järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse dekreetidest. 30. juulil K. Päts vahistati ja saadeti administratiivasumisele koos perega Nõukogude Liitu. [9], [10]

22. juunil 1940 vabastas K. Päts Johan Laidoneri Nõukogude okupatsioonivõimude survel Sõjavägede ülemjuhataja ametist ja 19. juulil 1940 küüditati ta koos abikaasaga Venemaale Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse.

Eesti Vabariigi endistest riigivanematest (kokku 11 isikut: Ants Piip (1920–1921), Konstantin Päts (1921–1922), Juhan Kukk (1922–1923), Konstantin Päts (1923–1924), Friedrich Akel (1924), Jüri Jaakson (1924–1925), Jaan Teemant (1925–1927), Jaan Tõnisson (1927–1928), August Rei (1928–1929), Otto Strandman (1929–1931), Konstantin Päts (1931–1932), Jaan Teemant (1932), Karl Einbund (Kaarel Eenpalu) (1932), Konstantin Päts (1932–1933), Jaan Tõnisson (1933), Konstantin Päts) vahistati esimese okupatsiooniaasta jooksul 9 inimest. Otto Strandman tegi vahistamist ennetades enesetapu, pääses ainult August Rei, kellel oli 1940. aasta juunis õnnestunud sõita Rootsi.

Eesti sõjavägi[muuda | muuda lähteteksti]

5. juulil 1940, pärast 1940. aasta juunipööret, andis Johannes Varese valitsus välja seadluse poliitiliste juhtide (politrukkide) ametikohtade loomiseks Eesti rahvaväes: sõjaväe poliitiliseks peajuhiks määrati Paul Keerdo; sõjaväe ja Sõjaministeeriumi keskasutise poliitiliseks juhiks Aleksander Veiderpass ; 1.diviisi poliitiliseks juhiks Enn Kippel; 2.diviisi poliitiliseks juhiks Paul Huubel; 3.diviisi poliitiliseks juhiks Oskar Katt; 4.diviisi poliitiliseks juhiks Reinhold Kolberg; Sõjaväe Ühendatud Õppeasutiste poliitiliseks juhiks Rudolf Põder; õhukaitse poliitiliseks juhiks Eduard Inti; mereväe poliitiliseks juhiks Voldemar Kin (Kinn).

Pärast Eesti NSV vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu liiduvabariigina 6. augustil 1940 andis 17. augustil 1940 Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar Semjon Timošenko direktiivi nr 0/2/105022, mille kohaselt tuli Eesti, Läti ja Leedu sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskurkorpusteks. Seda tehti samaaegselt ja ühetaoliselt kõigis kolmes riigis. 29. augustil 1940 võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Baltimaa erisõjaväeringkonna vägede koosseisu." Eesti sõjavägi kujundati Punaarmee 22. Eesti Territoriaalseks Laskurkorpuseks.

Juunis 1941 saadeti korpus Värska õppelaagrisse, kus 13.–14. juunil vangistati umbes 300 eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse. Korpuse juhtkonna liikmed olid juba varem täienduskursuste sildi all Venemaale viidud, kus neist enamik samuti vangistati[11]. [12], [13], [14], [15].

Next.svg Pikemalt artiklis Sidepataljoni lahing.
Next.svg Pikemalt artiklis Lendurite Kivi.[16]

Kaitseliit[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kaitseliit#Ajalugu.

17. juunil 1940, pärast Punaarmee sissemarssi Eestisse, saadeti Kaitseliidu malevatesse Kaitseliidu ülema raadiogramm, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda, millega algas ka Kaitseliidu likvideerimine. 27. juunil 1940 andis president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse, Kaitseliidu varad läksid Eestimaa Kommunistlikule Parteile.

Politsei[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti politsei (1918–1940)#Eesti Politsei likvideerimine.
Karl Hansson

Üheks võimalikuks vastupanujõuks nõukogude võimu esindajatele Eesti riigi kontrolli all hoidmiseks oli relvastatud ning organiseeritud politseisüsteem. Kuna riigi oma kontrolli alla saamine viidi esimesel perioodil läbi varjatult, siis algas ka Eesti politsei likvideerimine 1940. aasta juunis ja augustis kokkutöötanud kollektiivide lõhkumistega ning võimalike vastupanuliidrite (politseiasutuste juhtide) üleviimistega uutele töökohtadele.

Juuni lõpul moodustati uus organisatsioon: Rahva Omakaitse (RO), mille üldjuht oli Eestimaa Kommunistliku Partei liige, Hispaania kodusõjas osalenud Karl Hansson. RO-le jagati välja relvad. 5. juulil võeti vastu Vabariigi Presidendi poolt RO seadus, millega seadustati vabatahtlik töörahva relvastatud organisatsioon. RO tegutses kui abipolitsei.

25. juunil määrati Sisekaitseülemaks Harald Haberman. Mõni päev hiljem sai abiliseks Andrei Murro, kes määrati ka Politseitalituse direktoriks, 1. juuliks oli nõukogude võimu toetajate poolt üle võetud Poliitiline Politsei. 1 juuliks olid uue nõukogude võimu poolt tagandatud ja uuele tööle suunatud kõik politseiprefektid ja ka enamik politseikomissare.

16. juulil 1940 arreteeriti siseministri abi sisekaitseülema ülesannetes Harald Habermani otsuse alusel suur hulk Eesti vabariigi politseinikke. 14. juunil 1941 viis NKVD läbi massiküüditamise. Politseinikud, kes jäid tookord tabamata, liitusid enamasti metsavendadega. Politseinikke mobiliseeriti ka Punaarmeesse. Kui hiljem selgus, et isik oli olnud politseinik, jäid need mehed enamasti kadunuks, sest NKVD arreteeris nad salaja ning saatis vangilaagritesse. Endisi politseinikke arreteeriti Eestis veel 1950. aastate alguseni. Kõike seda arvesse võttes on hukkunud ja hukatud politseinike lõplikku arvu raske öelda, andmete täpsustamine jätkub. Teadaolevalt represseeriti ainuüksi 14. juunil 1941 umbes 500 politseinikku. Venemaa vangilaagreist pääsesid eluga üksikud. Kanadas elanud endise Märjamaa konstaabli A. Havi arvates mõrvati 1940/41 ja hiljem 634 politseis (sh kantseleis jm) töötanud isikut. Tema andmetel lahkus 1944. aastal Läände 366 politseis teeninud inimest[17].

25. augustil 1940 võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni, mille järgi moodustati Eesti õiguskaitsesüsteem juba NSV Liidu NKVD struktuuri eeskujul. 31. augustil 1940 andis endine siseminister, siis juba siseasjade rahvakomissari asetäitja Maksim Unt Siseasjade rahvakomissariaadi asjaajamise üle rahvakomissar Boris Kummile.

Poliitiline Politsei[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poliitiline Politsei#Poliitiline politsei ja 1940. aasta juunipööre.

Okupatsioonivõimude kuriteod[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Juuniküüditamine.
Next.svg Pikemalt artiklis Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941.

Eesti annekteerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna töölissportlased miitingul Vabaduse väljakul 17. juulil 1940.
Miiting Vabaduse väljakul 17. juulil 1940, millel nõuti Eesti astumist Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liitu.

21. juunil vabastas president Konstantin Päts Nõukogude Liidu esindaja Andrei Ždanovi ja tema sõjajõudude jõhkra surve all Jüri Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uueks valitsusjuhiks Johannes Vares-Barbaruse.

5. juulil andis Varese valitsus korralduse Riigivolikogu uue koosseisu valimiste kohta.[18] Valimistele kandidaatide esitamise tähtajaks seati 10. juuli, valimiste päevaks määrati 14.15. juuli. Valimiste korralduslikuks aluseks oli kehtiv Riigivolikogu valimise seadus.

II Riigivolikogu valimised[muuda | muuda lähteteksti]

14. ja 15. juulil 1940 toimusid Nõukogude julgeoleku ja administratiivaparaadi kontrolli all II Riigivolikogu valimised. Valimised viidi läbi 80 valimisringkonnas. Hääletamiseks moodustati 1350 valimisjaoskonda. Valimistel osutusid 92,9% poolthäältega valituks 80 Eesti Töötava Rahva Liidu valimisbloki kandidaati. Valimistel osales 81,6% valijate üldarvust[viide?].

14. ja 15. juuli valimised olid tegelikult Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt hääletamine. Väljaspool Töötava Rahva Liitu kandideerinud 80 kandidaadist 17 loobusid "vabatahtlikult", 1 vahistati ja 58 kuulutati valmiskomisjonide poolt "kõlbmatuks". Peamisteks süüdistusteks oli, et esitatud programm oli kopeeritud Eesti Töötava Rahva Liidu programmist või oli provokatiivse sisuga. Kandidaate süüdistati ka kriminaalses, rahvavaenulikus või Nõukogude Liidule vaenulikus minevikus.

Eesti NSV väljakuulutamine[muuda | muuda lähteteksti]

21. juulil võttis vastvalitud Riigivolikogu vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega Eesti kuulutati nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.[19]

Eesti NSV vastuvõtmine NSV Liitu[muuda | muuda lähteteksti]

22. juulil esitas Riigivolikogu NSV Liidu Ülemnõukogule "palve" Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu. Augusti alguses suundus Moskvasse II Riigivolikogu 21-liikmeline delegatsioon: Georg Abels, Nigol Andresen, Valli-Moonika Haldre, Aleksei Janson, Mihkel Jürna, Paul Keerdo, Aleksander Kiidelma, Johannes Lauristin, Ruut Liiv, Aleksander Mui, Johannes Oinas, August Põlts, Neeme Ruus, Mihhail Sõstšikov, Georg Taalmann, Juliana Telman, Nadežda Tihanova, Jüri Uustalu, Leonardo Valts, Johannes Vares, Jaan Änilane. Delegatsiooni liikmed käisid Kremlis, kus esitasid NSVL Ülemnõukogule palve ühinemiseks NSV Liiduga. Sellekohase kõnega esines J. Lauristin ning 6. augustil 1940 otsustati NSV Liidu Ülemnõukogu VII istungjärgul kuulutada Eesti NSV vastuvõetuks Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu.

25. augustil võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni. Riigivolikogu nimetati ümber Eesti NSV Ajutiseks Ülemnõukoguks ning 7. aprillist 1941 Eesti NSV Ülemnõukoguks. Uuteks kõrgemateks riigivõimuorganiteks said Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu.

Teine maailmasõda ja okupatsioonivõimude vahetus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Teises maailmasõjas.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]