Izjumi lahing

Allikas: Vikipeedia
Kurski lahingu II etapp
Belgorod-Orjoli piirkonnas Izjumi lahing
Osa Teise maailmasõja Idarinne
Toimumisaeg 19. juulist21. juulini 1943
Toimumiskoht Belgorodi oblast Andrejevka, Severski Donetsi läänekallas
Osalised
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Saksamaa Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Paul Hausser
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Georg Eberhardt
Flag of the Soviet Union.svg Konstantin Rokossovski
Jõudude suurus
Pataljon Narva
5. SS-Soomusdiviis "Wiking"
12. armee (Punaarmee)

Izjumi lahing toimus 19. juulist21. juulini 1943 Teises maailmasõjas idarindel.

Severski Donets Lõuna-Ukrainas

Strateegiline olukord Idarindel[muuda | muuda lähteteksti]

1943. aasta 5. juulil alustasid saksa väed Kurski piirkonnas suurimat tankilahingut Teises maailmasõjas.

Next.svg Pikemalt artiklis Kurski lahing.

Sõjaline operatsioon Kurski piirkonnas oli kaheetapiline, esimene 5. juulist kuni 18. augustini Kurski-Orjoli piirkonnas ja teine etapp 17. juulist kuni 23. augustini Belgorodi-Orjoli piirkonnas.

Punaarmee strateegilise plaani kohaselt oli läbimurre Narva pataljoni kaitselõigus vajalik selleks et vallutada kaitsepositsioonide taga asuv Lozovaja raudteejaam, mis oli piirkonnas viie raudteeharu sõlmpunktiks ning oleks võimaldanud oluliselt takistada saksa armee varustamist raudteid pidi.

Lahingud Izjumi platsdarmil[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmepäevane lahing algas 19. juulil 1943 kell 9.30, mis oli ühtlasi ka "Narva" pataljonile tuleristseteks. Nimelistelt pataljonisuurune üksus oli nõrgendatud enne lahingute algust puhkusele lubatud 150 sõjaväelase võrra.

19. juuli[muuda | muuda lähteteksti]

19. juulil kella 10 paiku alanud I Punaarmee rünnakul osalesid ainult tankiväeosa, mille 22 tanki T-34 lasti 2. kompanii poolt üle kaevikuteliini ning mis hävitati seejärel tankitõrjerühma relvastuses olnud nõukogude 76,2 mm trofeekahurite tulega ning pääsenud ja taganenud 3-st tankist hävitati 2 jalaväe poolt tankidele kinnitatud magnetmiinidega.

II rünnakul olid tankirünnakule kaasatud kaitseks jalavägi, tankidel asuv jalavägi hävitati käsirelvade tulega ning osa kaevikuliini ületanud tanke hävitati pataljoni raskekompanii ja abiks antud saksa tankitõrjekahurite poolt, taganenud tankid hävitati 2. ning tiibu katnud 1. (paremal) ja 3. (vasakul tiival) kompanii poolt magnetmiinidega.

Ka järgnevad ülekaalukad nõukogude vägede jalaväega julgestatud tankirünnakud tõrjuti, mida soodustas eelnevalt 2. kompanii poolt õige planeeringuga sisse seatud kaitseliinid ja tulesektorid ning ka punaarmee rünnakukorraldus, kus jalaväe julgestusüksused liikusid 30–40-mehelistes gruppides.

20. juuli[muuda | muuda lähteteksti]

20. juulil algas Punaarmee pealetung ligi 50 tanki ja neid toetavate jalaväeüksustega, kuid pärast esimest lahingupäeva olid tankitõrjekahutite ligikaudne asukoht tuvastatud ning tankid hoidusid nende laskeulatusest. Pealetungivaid tanke hävitasid vaid 2. ja 3. kompanii tankihävitajad magnetmiinidega, kuid siiski oli kandnud kompanii koos eelmise päeva võitlustega raskeid kaotusi, rivist oli väljas ca 50% isikkoosseisust, kas haavatuna või langenutena, samuti lõppesid laskemoonavarud. Situatsiooni päästis pataljoniülema Georg Eberhardti poolt Saksa Luftwaffe väeosalt nõutud abijõud – sööstpommitajad "Stukad", mis hävitasid kaitselõigu ette koondatud nõukogude väeosad, pärast mida rünnakud selleks päevaks katkesid.

21. juuli[muuda | muuda lähteteksti]

21. juulil alustasid nõukogude väed rünnakut kell 9 suurtüki- ja raketiväe ettevalmistustulega. Kolmandal päeval vahetati eesliinil suuri kaotusi kandnud 2. kompanii välja 1. kompaniiga, mille ülema kapten Jaan Raudsoo aga hukkus üsna lahingu alguses ning teda asendas rühmaülem Schmidt. Pärast tuleettevalmistust alanud tanki- ja jalaväerünnakul jõudsid nõukogude jalaväelased kaevikuteni, kus algas käsivõitlus. Lahingute käigus oli rivist välja langenud suurem osa algsest saksa ohvitserkonnast ning lahingutegevust juhtisid põhiliselt eesti allohvitserid. 21. juulil langes ka pataljoni staabi juures mürsutabamusest pataljoniülem Georg Eberhardt.

Kaevikuteliinini jõudnud ja need hõivanud nõukogude jalaväelased tõrjuti välja ja hävitati pataljoni juhtimise üle võtnud adjutant Schmidti poolt staabikompaniist ja voorimeestest moodustatud rünnakgrupi poolt.

Viimase rünnaku korraldasid nõukogude väed 6 tanki toetusel, mis püüdsid kaevikuteliinil manööverdades hävitada viimaseid vastupanukoldeid, kuid Luftwaffelt nõutud abi korras saabunud sööstpommitajad Junkers Ju 87 ja horistontaalpommitajad Heinkel He 50 hävitasid kahe pommituslainega pealetungivad nõukogude väed, pärast mida Punaarmee rünnakukatseid rohkem ette ei võtnud.

Samal öösel, 22. juulil kell 2.00 vahetati Pataljon Narva kaitselõigul välja Wehrmachti väeosa poolt.

Sakslased olid arvestanud, et pataljon ei pea rünnaku peasuunal Punaarmee jõudude ülekaalule (umbes 20 000 meest ja üle 115 tanki) vastu ja taganeb. Kui seda ei juhtunud, tundus see sakslastele uskumatuna ja eestlaste rindelõiku saadeti kontrollima väegrupp Süd kontrollkomisjon, mille akti kohaselt jäi lahinguväljale maha üle 9000 ründaja laiba ja 113 tanki rusud.

Lahingukaotused[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljon "Narva" kaotused olid 69 langenud eestlast ja 6 sakslast. Haavatuid oli 326, enamusel nendest kergemad haavad. Izjumi lahingu teisel päeval langes 2. kompanii lõigus toimunud läbimurde likvideerimisel käsitsivõitluses 1. kompanii ülem kapten Jaan Raudsoo. Kolmandal päeval langes pataljoni ülem major (Sturmbannführer) Georg Eberhardt, kelle jalgade ees lõhkes tankitõrjemürsk ja haavas pataljoniülemat surmavalt. Pataljoni juhtimise võttis üle adjutant Schmidt.

Pataljon "Narva" võitlejaid autasustati Izjumi lahingu eest 35 II klassi ja 4 I klassi Raudristiga.

Autasud andis kätte Diviisi "Wiking" ülem kindral (Obergruppenführer) Herbert Otto Gille.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Minu au on truudus. Pataljon Narva ajalugu". Kirjastus Greif, 1995. Väljaandja klubi "Wiking-Narwa" ajalookomisjon.