Paul Maitla

Allikas: Vikipeedia
Paul Maitla
Nimi Paul Maitla
Hüüdnimi Kugelblitz
Sündinud 27. märts, 1913
Kärkna, Eesti
Surnud 9. mai, 1945
Nymburk, Tšehhi
Teenistused Eesti Kaitsevägi 19341940
Wehrmacht 19411943
Relva-SS 19431945
Auaste Major (SS- Sturmbannführer)
Sõjad/lahingud Neveli rinne 1943
Narva lahing 1944
Sinimägede lahing 1944
Oppelni lahing 1945
Autasud II klassi Raudrist
I klassi Raudrist
Raudristi Rüütlirist
Must haavatumärk
Hõbedane jalaväerünnakumärk

Paul Maitla (sündinud Paul Mathiesen 27. märts 1913 Kärkna9. mai 1945 Nymburk Tšehhis[1]) oli Eesti ja Saksa sõjaväelane (major, SS-Hauptsturmführer).

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paul oli pere kolmest lapsest noorim. Pauli vend langes Vabadussõjas, temast 8 aastat vanem õde suri Eestis mõned aastad pärast II maailmasõda. 1921. alustas ta kooliteed Sipe algkoolis, mille lõpetas 1927. aastal. Seejärel astus edasi Tartu Kommertsgümnaasiumi. Seal koolis õppis ta õppeainena juba ka riigikaitseõpetust.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta ajateenistusse 8. Üksikusse Jalaväepataljoni Valgas. Pärast noorsõduriaega asus Maitla 1. septembril 1934 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste aspirantide klassi pioneeri erialale, mille lõpetas 30. juulil 1935. Peale selle teenis ta portupei-aspirandina 2. Üksikus jalaväepataljonis Tartus. Pärast seda 1937. aastal Sõjakooli ohvitseride klassi, mille lõpetas 12. augustil 1938 lipnikuna. Teenistusse asub 3. Üksikusse jalaväepataljoni Valgas. 24. veebruaril 1939 ülendati Maitla presidendi käskkirjaga nooremleitnandiks.

1940. aastal, kui Eesti väeosad Punaarmee koosseisu arvati, saadeti 3. Üksik jalaväepataljon Petseris formeeritavasse 171. jalaväepolku. Pärast sõja algust viidi 171. jalaväepolk Pihkvasse, kust liiguti edasi Porhovi lähistele. Seal õnnestus tal end koos kaaslastega sakslastele vangi anda. 16. juulist – 7. novembrini 1941 oli Maitla Saksa sõjavangide laagrites: Dünaburgis (Daugavpils), Ebenrodes ja Stablackis.

Novembris 1941 vabanes ta sõjavangist ja 18. novembril 1941 astus ta teenistusse Tartus formeeritud 37. Kaitse Vahipataljoni. Pataljon julgestas Pihkvas Saksa lennuvälju. 1942.a sügisel ülendati Maitla leitnandiks (Oberleutnant). Oktoobris 1942 astus ta aga formeeritavasse Eesti Leegioni, mille jaoks isikkoosseisu koondamist alustati Pihkvas. Seal määrati ta esimese 113 kogunenu ülemaks ja saadeti kõik Poola Heidelaagrisse väljaõppele, kuhu jõuti 13. oktoobril. Sealt saadetakse Maitla varsti ohvitseride täienduskursusele Bad Tölzi. 1943. aasta aprilli alguses kursus lõppes ja lõpetanud saabusid tagasi Heidelaagrisse. Formeeritud Eest SS-leegionis sai Maitlast 1. pataljoni 3. kompanii ülem. 1943. aasta sügisel osales leegionist ümbernimettatud 3. Eesti Vabatahtlike SS-brigaad Neveli rinde lahingutes ja Maitla võitles seal oma 42. rügemendi 1. pataljoni 3. kompaniiga hästi. Lahingus üles näidatud vapruse eest sai ta 8. detsembril II klassi Raudristi.

Novembris 1943 sai ta puhkust ja abiellus 18. detsembril Eestis Aino Angerjas´ega, kellega sündis 1944. aastal sügisel tütar Kai. 1944. aasta jaanuaris Maitla haigestus ja oli veebruari lõpuni Tartus haiglas. Ta ülendatakse varsti kapteniks (Hauptsturmführer) ja Aprillis 1944 saab ta formeeritava 20. Eesti SS-diviisi 45. rügemendi 1. pataljoni ülemaks. Sama aasta 24. juulil osales Maitla oma pataljoniga venelaste suurrünnaku tagasilöömises Auvere platsdarmil ja teda autasustati I klassi Raudristiga. 29. juulil sooritas ta Sinimägedes oma pataljoniga otsustava vasturünnaku Grenaderimäe tagasivallutamisel ja sai selle eest 23. augustil 1944 Rüütliristi. Peale Sinimägede lahingut suunati Maitla oma pataljoniga Tartu rindele Vent´i võitlusgruppi, kus sai 23. aug õlast haavata. Ta saadeti Tartu haiglasse ja sealt läbi Tallinna laevaga Saksamaale. Tema abikaasal, Aino´l, koos äsjasündinud tütrega aga Eestist evakueeruda ei õnnestunud. 1944. aasta lõpuni oli Maitla Bregenzi sõjaväehaiglas.

1945. aasta jaanuari lõpul sai ta rügemendiülema, Harald Riipalu, haigestumise järel varsti Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi ülemaks. Samal ajal võitles diviis Oppelni all. Oppelni juures jäi Eesti diviis piiramisrõngasse. Vägede pääsemisel oli teeneid ka Maitlal. 20. aprillil 1945 ülendati ta majoriks (Sturmbannführer).

Paul Maitla oli sõja lõpus 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi 45. rügemendi ülem ja üks neljast Eesti sõdurist, kes said sõjategevuse eest Raudristi Rüütliristi. Ta sai oma autasu Sinimägedes keskmise mäe (ka Põrguaugu või Grenaderi mägi) tagasivallutamise juhtimise eest.

Heino Susi, "Sarviku sulased" (Kirjastuskooperatiiv "Faatum"; teine trükk), lk. 217: "Võta seesama tegelane, kes peale Riipalut 45-nda ülemaks oli. Ma olin kord staabis, kui ta ühte poola poisikest üle kuulas, kelle ta põldude vahelt kätte oli saanud. Poisike ütles, et otsib kadunud hobuseid, aga rügül arvas, et on punane spioon. Mis seal siis juhtus, oli jõle, lihtsalt jõle. Poissi peksti näkku ja lõpuks löödi põrandale. Ja üks kuramuse kangelane astus talle jalakannaga munade pääle..."

Tsitaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Iga väike lapsuke õpib koolis ajalugu, õpib meie rahva ajalugu, aga suureks sirgudes unustanud, kuis terve meie eestlaste ajalugu koosneb vaid võitlustest oma olemasolu eest, võitlustest tugevate ja suurte naabrite vastu. Ei ühegi teise rahva ajalugu küündi selleni, pole keegi nii palju põlvede kestel võidelnud ja viletsusi läbi elanud kui just meie, eestlased.

Kui Tammsaare laseb Vargamäe Pearul öelda, et see on üks kange sugu sääl Vargamäel, siis on see ju öeldud kõigi eestlaste kohta, et see on üks kange sugu sääl Balti mere kaldasopis. Meie võitleme seni, kuni oleme saanud tagasi kadunud vabaduse ja kaitseme seda viimse meheni. Need on eestlased!

Kirjapandu Paul Maitla päevikust 26.02.1943[2]

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paul Maitla saatus oli aastakümneid ebaselge, kuni 2005. aastal leiti pisut informatsiooni Tšehhi linna Nymburki linnaarhiividest. Need arhiividokumendid näitavad, et Maitla arreteeriti 9. mail 1945 ning hukati koos 4 sõduriga esimesel rahu päeval pärast Teise maailmasõja lõppu Euroopas Tšehhi kommunistide poolt.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://kultuur.elu.ee/ke480_tsehhi.htm
  2. "Minu sõjamälestused", Richard Säägi lk 4, ISBN: 978-9949-422-37-1.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]


Raudristi Rüütliristiga autasustatud Eesti sõjaväelased
Alfons Rebane | Harald Nugiseks | Harald Riipalu | Paul Maitla