Voldemar Pärlin

Allikas: Vikipeedia

Voldemar Pärlin (28. märts 1904 Peterburi12. september 1944 Rakvere) oli Eesti ja Soome sõjaväelane (kapten).

Pärlin õppis Tartu õhtugümnaasiumis, mille lõpetas aastal 1926. 1924. aastal astus ta sõjakooli, mille lõpetamise järel aastal 1927 määrati nooremleitnandina ratsarügementi. 1932. aastal koostas ta juhendi "Alused ratsahobuse kasutamiseks rännakul", mis jõustati kaitseväe ülemjuhataja käskkirjaga.[1] Sai aastal 1932 leitnandiks ja aastal 1940 kapteniks. Ta käis ratsaväeohvitseride täienduskursustel, ta oli ratsasportlane ning oli tegev Kaitseliidu Tartu Maleva eskadronis.

Peale Eesti okupeerimist ja annekteerimist määrati Voldemar Pärlin 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse 232. laskurpolgu finantsteenistuse ülemaks, arvatavasti seetõttu teda ei lähetatud mais 1941 Värskasse, kus Eesti ohvitserid vangistati. Polk, kus ta teenis, viidi 28. juunil 1941 läbi Petseri Porhovi ette Vene-Saksa rindele, kus valmistati ette kaitsepositsioonid. 9. juuli ööl murdis Saksa tankidiviis piki maanteed kaitsest läbi ja hajutas 22. Eesti Territoriaalkorpuse 182. diviisi. Voldemar Pärlin ja veel ligi 5000 eestlast läksid 10.-11. juulil Saksa poolele üle. Ta võeti sõjavangi ja viidi Köningsbergi, kust pääses novembris Eesti Omavalitsuse kaasabil koju.[1]

Aastal 1942 astus ta Saksa sõjaväkke ning oli 33. Eesti Politseipataljoni ülem. Pataljon saadeti kohe pärast formeerimist Leningradi rindele Oranienbaumi platsdarmi blokeerima, mis kestis detsembrini 1942. Sügisel 1942 koos 29. Eesti Politseipataljoni ülema major Joann Peikeriga sõitsid nad Tallinna oma pataljonide rindelt tagasitõmbamist nõudma, kuid arreteeriti ja saadeti sõjakohtu ette rindelt lahkumise pärast. Mõlemad ohvitserid degradeeriti ja saadeti Volhovi rindele, kuid mõne aja pärast põgenesid mõlemad Soome.

Pärlin astus 28. oktoobril 1943 Soome armeesse ja saadeti Porokylässe (praeguse haldusjaotuse järgi Põhja-Karjala maakonnas), eesti vabatahtlike õppelaagrisse, sealt edasi aga Taavettisse (Lõuna-Karjala maakonnas). Pärast 200. jalaväerügemendi moodustamist määrati ta Jalkalasse, äsja Rajajoelt naasnud I pataljoni staapi, kus temast sai pataljoni ülema asetäitja. Ta tegi kaasa rasked tõrjelahingud Viiburi lahel ja Vuoksel, 17. juulist 1944 juba I pataljoni ülemana.

Saabus 19. augustil 1944 Paldiskisse Hankost Saksa laeval Wartheland koos oma sõduritega, olles enne laevale minekut loovutanud relvad ja varustuse. Oli seejärel 20. SS-diviisi 46. rügemendi 3. pataljoni ("soomepoiste pataljoni") ülem (Waffen-Haupsturmführeri auastmes). 2. septembril 1944, kui pataljon liikus Möllatsi küla suunas, sai Pärlin Vesneri mõisa juures raskelt haavata[2] ja viidi Vara välilaatsaretti Voldi lähedal. Ta vigastused osutusid oletatavaist raskemaks ning pärast jala amputeerimist suri ta 12. septembril. Voldemar Pärlin maeti 16. septembril Tallinnas Maarjamäe kalmistule.[3]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Voldemar Pärlinil oli kolm vanemat õde: ida Maria Soonberg-Soonpää, Alma Elvine Pärlin ja Emma Helene Pärlin ning noorem vend Johannes Pärlin. Tema abikaasa Feliitsia Pärlin (neiuna Mikk(o)) sündis 13. juunil 1914 Pärnus ja neil oli kaks last.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Jaak Haud. Soomepoiste ülem kapten Voldemar Pärlin, I osa. Eesti Päevaleht (Rootsi), 13. jaanuar 2016
  2. Hanno Ojalo. Tagasi sõjatulle. Ülevaade soomepoiste võitlusteest Eestis 1944. aasta suvel. Olion 2010
  3. Jaak Haud. Soomepoiste ülem kapten Voldemar Pärlin, II osa. Eesti Päevaleht (Rootsi), 20. jaanuar 2016

Voldemar Pärlin suri Tabivere ehk Voldi haiglas, haavata saamise paiga läheduses, mitte kaugel Rakveres. Lahingud olid Tartumaal[viide?]