Liivamäe lahing

Allikas: Vikipeedia
Liivamäe lahing
Osa Suvesõjast
Toimumisaeg 4. juuli 1941
Toimumiskoht Kilingi-Nõmme
Tulemus Kilingi-Nõmme kaitsjate võit
Osalised
Flag of Estonia.svg Kilingi-Nõmme ümbruse vastupanuliikumine Flag of the Soviet Union.svg Pärnu hävituspataljon
Väejuhid või liidrid
Paul Lilleleht  ?
Jõudude suurus
70 meest 150 meest
Kaotused
Langenud 2
Haavatud 8
Langenud 68
Haavatud 16
Vangistatud 10

Liivamäe lahing oli 4. juulil 1941 Suvesõjas Kilingi-Nõmmel toimunud lahing pealetunginud Pärnu hävituspataljoni ja Kilingi-Nõmme omakaitse vahel, mis lõppes ründajate tagasilöömisega.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

3. juulil 1941 kell 19.00 kukutasid kohalikud metsavennad Kilingi-Nõmmes Nõukogude võimu. Väheste relvadega varustatud grupp vallutas linnavalitsuse, postkontori ja raudteejaama. Kuigi võimu ülevõtmist Kilingi-Nõmmes suudeti algul Pärnu punaste võimumeeste eest hoida saladuses, vastates telefoni teel tehtud järelepärimistele, et "kõik on korras", said need olukorrast ikkagi teada ja Kilingi-Nõmmet saadeti tagasi vallutama umbes 150-meheline hästirelvastatud hävituspataljoniüksus.

Hävituspataljonlastele astus vastu umbes 70 mehest koosnev vastupanusalk major Paul Lillelehe juhtimisel.[1] Abiks olid mitmed reservohvitserid ja Kaitseliidu juhid. Mehed paigutati linna lääneservale Liivamäe piirkonda mõlemale poole Pärnu maanteed.[2] Kaitsjate relvad olid põhiliselt jahipüssid ja püstolid, vintpüsse oli vähe ja needki olid vanad.[1]

Lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Liivamäe lahing toimus 4. juulil 1941. Kell 13.20 lähenesid Pärnu poolt kaks autobussi ja kuus veoautot, mis olid täis hävituspataljoni mehi. Major Lilleleht lasi neil sõita oma üksuse vasakule tiivale ja andis siis käsu avada tuli. Kuigi hävituspataljoni mehed ei pääsenud bussidest kohe välja ja nende neli kergekuulipildujat jäidki autodesse, oli hävituspataljonlaste tulejõud siiski tugevas ülekaalus, kuna nende relvad olid vintpüssid ja püstolkuulipildujad.

Lahing vältas ligi kolm tundi. Otsustaval hetkel, kui vastane alustas tugevat survet, sai major Lilleleht haavata ja juhtimise võttis üle leitnant Helmut Nirk. Kriitilisel hetkel saabusid linna kaitsjaile appi Voltveti metsakooli õpilased ja 17-meheline piirivalvurite rühm Mõisaküla ja Jäärja kordonist kapten Villem Raidi juhtimisel. Siitpeale võttis lahing otsustava pöörde ja hävituspataljonlased löödi tagasi.

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Kaitsjate poolel langesid Karl Kuningas ja Heinrich Teder. Haavata sai kaheksa meest.[1] Hävituspataljonlaste kaotused olid 68 langenut, 16 haavatut ja 10 vangistatut. Põgenedes jätsid nad maha kaks kergekuulipildujat, hulga püsse ja laskemoona.[2]

Tagasi Pärnu pagenud hävituspataljonlased teatasid, et neil olevat Kilingi-Nõmmes olnud vastas "saksa langevarjurite (sic!) ja metsavendade tugevad jõud". Ärahirmutatud Pärnu Linna Täitevkomitee ja Punaarmee komandöride ühisel nõupidamisel otsustati kiiresti asuda Kilingi-Nõmme piirile rajama kindlustisi. Uulu-Vaskrääma joonele saadeti pataljon punaväelasi koos kerge välipatareiga. Kilingi-Nõmme suunas aga tankiallüksus, mis pidi tegema kaugluuret.

5. juuli keskpäeval saabus Kilingi-Nõmme umbes kümmekond tanki[viide?] ja koos nendega tulnud punaväeüksus alustas linnas verepulma. Vastupanijad, olles soomusmasinate vastu võimetud, olid sunnitud taanduma Talile. Punaväelased vabastasid Liivamäe lahingus vangi langenud hävituspataljonlased. Linna kammimisel avastasid nad haiglas ka Liivamäe lahingus haavata saanud Edgar Renneti ja mõrvasid haavatu haigla lähedal põllul. Major Lillelehel õnnestus sel ajal haiglast põgeneda. Läbiotsimistel leidsid punaväelased veel lahingus võidelnud Erich Joonsaare ja Heinrich Jakobsoni ning saatsid nad Pärnusse, kus nad veel samal õhtul mõrvati.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]