Narva lahing (1944)

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Narva rinne)
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel on Teise maailmasõja ajal toimunud Narva lahingutest; teiste Narvas toimunud lahingute kohta vaata lehekülge Narva lahing.

Narva lahing (1944)
Osa Teise maailmasõja Idarinde
sõjategevusest Eestis 1944. aastal
Narva jõgi 1999.jpg
Narva jõgi: Narva Hermanni linnus jõe vasakul kaldal Jaanilinna linnuse vastas (paremal)
Toimumisaeg 2. veebruar[3] – 25. juuli 1944
Toimumiskoht Narva
Tulemus Nõukogude võit
Territoriaalsed
muudatused
Narva-taguse, Narva ja Vaivara valla idaosa langemine Nõukogude valdusse
Osalised
Flag of Germany (1935–1945).svg Saksamaa
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Flag of Germany (1935–1945).svg Johannes Frießner (Armeegrupp Narwa)
Flag of Germany (1935–1945).svg Felix Steiner (III Germaani Soomuskorpus)
Flag of the Soviet Union.svg Leonid Govorov (Leningradi rinne)
Flag of the Soviet Union.svg Ivan Fedjuninski (2. löögiarmee)
Väeüksused
Flag of Germany (1935–1945).svg

Flag of Germany (1935–1945).svg Armeegrupp Narva
Flag of Germany (1935–1945).svg III Germaani Soomuskorpus
Flag of Germany (1935–1945).svg 11. SS-vabatahtlike soomusgrenaderide diviis Nordland
Flag of Germany (1935–1945).svg 4. SS-brigaad Langemarck
Flag of Germany (1935–1945).svg 23. SS-diviis Nederland
Estonian Division.jpg 20. Eesti SS-diviisi:
Estonian Division.jpg 45. Relva-SS Grenaderirügement
Estonian Division.jpg 46. Relva-SS Grenaderirügement

Flag of Germany (1935–1945).svg 9. Luftwaffe välidiviis
Flag of the Soviet Union.svg

Flag of the Soviet Union.svg 2. löögiarmee
Flag of the Soviet Union.svg 14. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 98. laskurdiviis
Flag of the Soviet Union.svg 4. laskurpolk
Flag of the Soviet Union.svg 166. laskurpolk
Flag of the Soviet Union.svg 131. laskurdiviis
Flag of the Soviet Union.svg 30. kaardiväe laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 43. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 109. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 122. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 4. üksik merejalaväe brigaad
Flag of the Soviet Union.svg 59. armee
Flag of the Soviet Union.svg 6. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 43. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 117. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 124. laskurkorpus

Flag of the Soviet Union.svg 8. armee[1]
Jõudude suurus
123 541 meest[2]
32 tanki[3]
137 lennukit[2]
200 000 meest[3][4]
2500 suurtükki
100 tanki[5]
800 lennukit[2]
Kaotused
11 500 langenut või teadmata kadunut
46 500 haavatut või haiget[3]
70 000 langenut või teadmata kadunut
250 000 haavatut või haiget
150 tanki
200 lennukit[3]

Narva lahing (saksa Schlacht bei Narva; vene Битва за Нарву) oli Nõukogude Leningradi rinde ja Saksa armeegrupi Narwa vaheline lahing teise maailmasõja idarindel 2. veebruarist kuni 26. juulini 1944, mis peeti strateegiliselt olulise Narva linna pärast. Nõukogude vägede Kingissepa–Gdovi pealetungioperatsioon, veebruari Narva pealetung, Putki lahing ja märtsi lõpu Narva pealetung olid osa Punaarmee talvis-kevadisest sõjakäigust.[6]

Nõukogude vägede Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni ning Novgorodi-suunalised pealetungisuunad, 1944. aasta jaanuaris-veebruaris

Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni jätkuna surusid Punaarmee Leningradi rinde Eesti operatsioon rinde Narva jõeni eesmärgiga purustada Armeegrupp Narwa ning tungida Tallinna ja Pärnuni. Nõukogude 2. löögiarmee eelväed lõid veebruaris jõe läänekaldale Riigiküla, Siivertsi-Vepsküla ja Krivasoo sillapead. Järgnenud pealetungid ebaõnnestusid saksa ja 20. eesti diviisi üksuste visa vastupanu tõttu, kellest viimased olid motiveeritud Eesti Vabariigi taassünni võimalusest. Armeegrupi Narwa vasturünnakud hävitasid linnast põhjas paiknevad sillapead ja surusid lõunapoolse Krivasoo sillapea koomale, stabiliseerides rinde suve keskpaigani. Nõukogude vägede suvine Narva pealetung viis linna vallutamiseni 25. juulil, sundides Saksa vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile.[3][7]

Olukord enne lahingut[muuda | muuda lähteteksti]

14. jaanuaril 1944 alustasid Leningradi rinde väed Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni Leningradi blokaadi läbimurdmiseks ja väegrupi Nord purustamiseks. Lahingut alustas Oranienbaumi platsdarmilt 2. löögiarmee kindralpolkovnik Ivan Fedjuninski juhtimisel III Germaani Soomuskorpuse positsioonidele.

Samal päeval alustasid Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni ka armeekindral Kirill Meretskovi juhitud Volhovi rinde väed. Volhovi rinde 59. armee kindralleitnant Ivan Korovnikovi juhtimisel suutis Novgorodist kahelt poolt möödudes Novgorodis paiknenud Wehrmachti väegrupi peaaegu ümber piirata, 21. jaanuaril hõivasid Punaarmee väed Novgorodi.

15. jaanuaril alustas Pulkovo kõrgendikult rünnakut kindralpolkovnik Ivan Maslennikovi 42. armee. Lootes Saksa 18. armee ümber piirata, suunas Leningradi rinde juhataja armeekindral Leonid Govorov 42. armee lõunasse. Nendes Punaarmee vastastes tõrjelahingutes paistsid silma, Saksa väejuhagede taganemist katnud 658. ja 659. Eesti Idapataljonid. Major Alfons Rebase juhitud 658. pataljon kaitses armee ainust taganemisteed Novgorodi–Luuga maanteel Sürgovo küla juures ja hiljem Luuga all Vaškovo küla juures edukalt. Eestlastest üksused liikusid pidevalt armeearjergardis katteüksustena. Nende lahingute eest anti Rebasele esimese eestlasena Raudristi Rüütlirist.

Väegrupil Nord puudusid reservid nii ulatusliku rünnaku tõrjumiseks Leningradi ja Novgorodi all ning kuna 11. Luftwaffe välidiviis Leningradi all ei suutnud oma positsioone hoida ja jooksis laiali, ähvardas ümberpiiramine oma positsioone hoidvaid väeosasid. Üksused olid sunnitud tagasi tõmbuma ning kogu kaitse varises kokku. Kuna väeosadel puudus taganemisplaan ja nad ei teadnud, mida teha, muutus taandumine kohati paaniliseks põgenemiseks ja kaoseks. Punaarmee 42. armee lõunasse pööramine kergendas küll Narva suunal taanduvate vägede olukorda, kuid rinnet peatada ei suudetud. Punaarmeele oli antud korraldus murda vaenlase kaitse käigult ja tungida Wehrmachti järel kohe üle Narva jõe.

Vähestena suutsid III Germaani Soomuskorpusele allutatud väeosad ja mõned Wehrmachti üksused enam-vähem korrapäraselt taandudes säilitada võitlusvõime ja osutada ründajatele vastupanu ning jõuda uutele positsioonidele.

Kaitseliini moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna Leningradi alt taganema sunnitud Wehrmachti 18. armee LIV armeekorpus ja III Germaani Soomuskorpus taandusid Narva suunas ning ülejäänud armee Pihkva suunas oli Narva suunas taanduvate vägede juhtimine armee staabist võimatu. Seepärast moodustati Narva suunas taanduvatest vägedest jalaväekindral Otto Sponheimeri juhtimisel Sponheimeri grupp.

Vastavalt Sponheimeri päevakäsule 31. jaanuarist 1944 pidi Peipsi järvest Krivasoo külani kaitse sisse võtma LIV armeekorpus ja sealt edasi kuni Narva laheni III Germaani Soomuskorpus. Seni markeerisid uut kaitseliini 207. julgestusdiviisile allunud julgestus- ja alarmüksused.

Luuga jõel Jamburgi (Kingissepp) lähedal panid diviis Nordland ja Luftwaffe 10. välidiviisi riismed kindralmajor Hermann von Wedeli juhtimisel Punaarmee edasitungi mitmeks päevaks seisma. Võimaldades Panther-liini lahingukorda seada ja taandunud vägedel ridu kohendada.

Narva jõest idas võitlesid Punaarmee pidurdamisel ka teised eestlastest komplekteeritud üksused, nagu Fischeri pataljon kapten German Fischeri juhtimisel (Narva tagavarapataljon). Neile lisandusid kohalikud omakaitseformeeringud.

Jaanuari lõpuks oli Sponheimeril selge, et LIV armeekorpuse lõiku pole Luuga alt suuremaid võitlusvõimelisi üksusi saabumas. Saabuvatest üksustest sai arvestada 227. jalaväediviisiga kellele allutati ka 225. jalaväediviisi riismed. 170. jalaväediviis tõmmati aga täiendamiseks Luftwaffe 10. välidiviisi riismetega rindelt üldse välja.

25. jaanuaril algas Narva evakueerimine, mis kestis kuni 2.-3. veebruarini. 1. veebruaril kuulutas välja Saksa okupatsioonivõimude loal Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe 1904–1923. aastal sündinud meeste üldmobilisatsiooni.

Seega oli teatud perioodil rinde hoidmine Narvast lõunas põhiliselt 94. julgestusrügemendi I ja III pataljon ja Eestist mobiliseeritud 29. Eesti Politseipataljoni 3. ja 4. kompanii ning 30. Eesti Politseipataljoni ja alarmpataljoni Tartu ülesandeks.

10. veebruariks lisandus LIV armeekorpuse piirkonnas 477. tankihävitajate divisjon ja 388. väli-väljaõppediviisi ja 477. väli-väljaõppediviisi staabid ja üks pataljon. Alates 13. veebruarist juhatas Sponheimeri gruppi 227. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Wilhelm Berlin.

23. veebruaril 1944 moodustas armeegrupi Nord uus ülemjuhataja Walter Model Sponheimeri grupi asemele armeegrupi Narva, mida juhtis jalaväekindral Johannes Friessner ja mis allus otse armeegrupile Nord.

Väeosade paigutus Jaanilinna kaitseliinil lahingu algul[muuda | muuda lähteteksti]

Merikülas paiknes 31. Politseipataljon, Augal mereväepataljon Hohenschildt, Narva-Jõesuus mereväepataljon Schneider. Kõik kolm kuulusid Kampfgruppe Küstesse, mille staap asus Augal. Veebruari esimestel päevadel paigutati mereväelastest edasi Narva jõe joonele taanduvatest sõduritest moodustatud võitlusgrupid Kausch, Gehrman ja Wengler. Siivertsist Narva linna piirini Nederlandi 54. pioneeripataljon.

Narva 1944.jpg

Jaanilinna sillapeal Relva-SS III Germaani Soomuskorpuse 4. SS-vabatahtlike soomusgrenaderide brigaad Nederlandi 48. SS-vabatahtlike soomusgrenaderide rügement kindral Seyffardt (SS-Freiwilligen-Panzergrenadier-Regiment 48 General Seyffard) ja 49. SS-vabatahtlike soomusgrenaderide rügement De Ruyter (SS-Freiwilligen-Panzergrenadier-Regiment 49 de Ruyter), ning lõuna pool 11. soomusgrenaderide SS-diviis Nordlandi 24. soomusgrenaderide SS-rügement Danmark (SS-Panzergrenadier-Regiment 24 „Danmark“). Sillapea kaitset organiseeris 11. SS-diviisi Nordland ülem SS-Brigadeführer Fritz von Scholz.

Narva linna lõunaosas Nordlandi 23. soomusgrenaderide SS-rügement Norge (SS-Panzergrenadier-Regiment 23 „Norge“) ja Omakaitse Narva üksus, edasi 29. Eesti Politseipataljon Krivasoost mööda, sealt 61., 225. ja 170. diviisi riismetest moodustatud lahingugrupp, edasi kuni Peipsini 30. Eesti Politseipataljon.

Saksa Tiger I rasketank

Narva toodi ka 23 Tiiger rasketankist koosnev 502. rasketankipataljoni[8] 1. kompanii. Pataljon anti Nordland ülema SS-Brigadeführer Fritz von Scholz käsutusse ja paigutati Narva linna ja Jaanilinna sillapeale.

Operatiivsete ülesannete täitmiseks jäi Nordlandi 11. soomustatud luurepataljon (SS-Panzer Aufklärung Abtelung 11) SS-Hauptsturmführer Rudolf Saalbachi juhtimisel ja 11. SS-tankipataljon Hermann von Salza SS-Obersturmbannführer Paul-Albert Kauschi juhtimisel.

Punaarmee Leningradi rinde 2. löögiarmee väeosad asusid Jaanilinna-Narva ruumis. 14. laskurkorpuse ja 30. Kaardiväe laskurkorpuse väed asusid Narva-Jõesuu ja Narva vahelisel alal: 48. üksik merejalaväebrigaad (Narva-Jõesuu), 98. laskurdiviis (Tõrvala), 131. laskurdiviis (Popovka) Narvast põhjas. 2. löögiarmee 30. kv laskurkorpuse, 71. üksiku merejalaväebrigaadi, 43., 109. ja 122. laskurkorpuse väeosad Narvast lõunas, Dolgaja Niva ruumis Narva jõest idas. 2. löögiarmee 314. laskurdiviis asus Ust-Žerdjanka ruumis.

Punaarmee 11. laskurdiviis asus Narva jõe keskjooksul Omuti ruumis ning 43. laskurdiviis Permisküla ruumis Narva jõe ülemjooksul Peipsi järve ja Vasknarva juures.

Rindejoon Idarindel 1944. aasta 1. märtsil

Osalenud väeüksused[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa poolel[muuda | muuda lähteteksti]

Armeegrupp Narva

Nõukogude poolel[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude poolel

Lahinguskeem Narva ja Virumaa piirkonnas, 1944. aasta 10. veebruarist – 23. aprillini

Veebruari-märtsi lahingud[muuda | muuda lähteteksti]

1. veebruaril 1944 jõudsid Punaarmee 2. löögiarmee üksused Tõrvala juures Narva jõeni. Eelüksused asusid seda käigult ületama, mis aga ei õnnestunud. Järgnevalt lõid nad aga sillapead Narva jõe läänekaldal Narva-Jõesuu ja Narva vahelisel alal, Armeegrupp Narwa Rannikukaitse võitlusgrupi kaitselõigus.

Kudruküla sillapea[muuda | muuda lähteteksti]

2. veebruaril avastasid kindralmajor Anatoli Andrejevi juhitud 43. laskurkorpuse 98. laskurdiviisi 4. polgu üksused Saksa rindes hõreda koha ja lõid Narva jõe suudmes Kudruküla juures Narva jõe läänekaldale sillapea (Kudruküla, Riigiküla ja Vaasa-Vepsküla-Siivertsi juures). 98. laskurdiviisi 4. polgu võitlejad mehitasid sillapea probleemideta. Peagi täiendasid neid 166. laskurpolgu võitlejad Vepsküla ruumis. Narva-Jõesuusse tegid dessandi ka 48. üksiku merejalaväebrigaadi allüksused.

Lõigu eest vastutav SS-Brigadeführer Christian Poul Kryssing suutis vasturünnakut juhtides kolme tanki kaasabil koos jalaväega 166. polgu Vepsküla sillapea puruks lüüa ja nõukogude väeüksused Narva jõe idakaldale tagasi suruda. Likvideeriti ka 4. laskurpolgu sillapea ning merejalaväelaste dessant.

Lahingud Narva jõe joonel[muuda | muuda lähteteksti]

Narvast edelas Ust-Žerdjanka ruumis tungisid 314. laskurdiviisi osad 2. veebruaril Vääska ning Männikuni ja purustasid piirkonda kaitsnud eesti mobiliseeritute katteväeosad. Sissetungi riivistamislahingutes kaitselahinguid pidavale 314. ld suunati 5. veebruaril toetuseks 125. laskurdiviisi kaks polku.

5. ja 6. veebruaril tegid Punaarmee 11. laskurkorpuse väeosad katse forsseerida Narva jõge Omuti juures ning 219. ja 320. laskurpolgu osad moodustasid ka seal sillapead.

Jaanilinna-Narva suunal kulgenud 109. laskuskorpuse rünnak peatati Popovka-Lilienbachi-Dolgaja Niva joonel, Narva jõest idakaldal. Idakaldal, Narva linnast edelasuunal jäi veel ka Saksa vägede sillapea, mida piiritlesid Krivasoo-Dolgaja Niva-Pustoi Konetsi asulad. Jaanilinna hõivamise katsed lõppesid edutult.

11. veebruaril alustasid Permisküla juures tungisid 11. laskurdiviisi väeosad üle jõe ning moodustasid uue sillapea. Narvast põhjas tungisid 43. laskurkorpuse 98. ld ja 131. ld väeosad Vepsküla ja Siivertsi suunal, kuni 2km kaitsesse. 109. lk väeosad tungisid peale Narvast lõunas ja edelas Soldino suunal, saavutamata edu. Vasknarva ruumis Karoli juures teostas 43. ld 147. lp dessandi ning moodustas sillapea.

Lahingud Krivasool[muuda | muuda lähteteksti]

Narva Feb10 Apr23 44.jpg

Pärast Punaarmee vägede ümbergrupeerimist alustasid vãed 11. veebruaril uuesti pealetungikatseid. Narvast lõunas pealetungi 30. kv lk 63. ja 64. kv laskurdiviis Krivasoo Saksa vägede kaitseliinile ning jõudsid välja jõe läänekaldal sillapead kaitsnud 314. ld väeosadeni.

13. veebruaril alustasid pealetungi teise ešeloni väeosad, 30 kv lk 45. kaardiväe laskurdiviisi väed ning laiendasid pealetungiga Narvast edelas olnud Krivasoo piirkonnas platsdarmi 13 km võrra kaitse sügavusse. 15. veebruaril toimus veel 2. löögiarmee ja 30. kv lk vägede rünnakud Krivasoo suunal, 64. ja 45. kv ld väeosadel õnnestus tungida Auvere platsdarmil mõnes kohas üle Tallinn-Narva raudtee Auvere jaama piirkonnas. 15. veebruari varahommikul alanud 2. löögiarmee üksuste rünnakud toimusid viie järgneva päeva jooksul.

Auvere juures 20. veebruaril tankide toetusel kolme päeva jooksul sooritatud Punaarmee rünnakud ei toonud edu.

Next.svg Pikemalt artiklis Auvere platsdarm (en), ka Narva sillapea lahingud

Meriküla dessant[muuda | muuda lähteteksti]

Narva lahelt teostas BPL 260. üksik mereväe laskurbrigaadi pataljon 14. veebruaril Meriküla dessandi. Merejalaväe brigaadi dessant korraldati Krivasoo kotist Auverest põhja poole ründavate Punaarmee üksuste toetamiseks. Merikülas maabus 517 Nõukogude võitlejat major Stepan Maslovi juhatusel, kellel oli ülesanne murda läbi Auvere raudteejaama ja ühineda sealsete Punaarmee üksustega ning läbi lõigata Narva jõe joonel võitlevate Saksa vägede taganemistee.

19. veebruaril anti 43. laskurkorpusele korraldus üle minna kaitsele Narvast põhjas. Narva piirkonda koondati veebruari lõpus kolm armeed, lisaks 2. löögiarmeele ka 8. ja 56. armee, nende seas 8. Eesti laskurkorpus.

21. veebruaril 1944 vahetasid 20. eesti vabatahtlike SS-diviisi üksused välja Narva jõe ääres viimased 227. jalaväediviisi osad. 20. eesti vabatahtlike SS-diviisi 45. rügemendi II pataljoni positsioonid kulgesid Pähklamäest Vepskülani. 46. rügemendi I pataljon asus Vepskülas, II/46 pataljon Riigikülas. 20. veebruaril diviisi asupaika jõudnud 45. rügemendi I pataljon paigutati Peeterristile.

Riigiküla sillapea[muuda | muuda lähteteksti]

6. veebruaril ründasid nõukogude väeosad, mereväelastest edasi Narva jõe joonele taanduvatest sõduritest moodustatud võitlusgruppide Kausch ja Wengler positsioone, kuid paisati tagasi. 11. veebruaril tungisid nõukogude väeosad uute rünnakukatsega, kuid paisati tagasi idakaldale. 12. veebruaril taasalanud rünnakutega suutsid nõukogude väeosad Riigi ja Siivertsi vahel luua sillapead.

24. veebruaril ründasid 46. rügemendi II pataljoni osad SS-Haupsturmführer Rudolf Bruusi juhtimisel Riigiküla sillapead (1200 m pikk ja 300 m lai) põhjast, I pataljon lõunast. Lahing kestis üle kümne tunni, 6. kompanii 20-meheline löögirühm, rühmaülem SS-Oberscharführer Rein Männiku juhtimisel rullis vastaste kaevikud üle ning sillapea likvideeriti. Rein Männikut autasustati korraga nii II kui I klassi Raudristiga.

Narvast edelas olid eestlaste vasturünnakud vaenlase visast vastupanust hoolimata edukad. 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi pataljonid SS-Oberführer Augsbergeri juhtimisel purustas koos ühe germaani III SS-tankikorpuse vabatahtlikega mitu päeva kestnud ründeheitlustes, 5. märtsiks vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal ja tekitas talle suuri inimkaotusi.

Next.svg Pikemalt artiklis Riigiküla sillapea

Vepsküla sillapea[muuda | muuda lähteteksti]

28. veebruarist 3. märtsini 1944 ründasid 11. SS-vabatahtlike soomusgrenaderidiviisile allutatud 45. rügemendi I pataljon Nõukogude tugiala Narva jõe vasakul kaldal Vepsküla piirkonnas ja surusid vastase lõpuks lähivõitluses üle jõe.

Next.svg Pikemalt artiklis Vepsküla sillapea

Vaasa sillapea[muuda | muuda lähteteksti]

1. märtsil vallutasid 45. rügemendi I pataljon ja 46. rügemendi I pataljon raskes käsivõitluses Vepsküla ja Vaasa sillapea. Rivist välja langenud rünnaku juhtide[9] Helmut Rõõmussaare ja Jaan Lumera asemel võttis juhtimise enda peale SS-Unterscharführer Harald Nugiseks, kes sai selle rünnaku eest Rüütliristi.

Next.svg Pikemalt artiklis Vaasa sillapea

Siivertsi sillapea[muuda | muuda lähteteksti]

5. märtsil murdis SS-Obersturmführer Martin Mägi rünnakgrupp lõpuks Siivertsi sillapea vastupanu. Sellega oli Narva läänekallas Narva linnast põhja pool puhastatud nõukogude dessandi vägedest.

Next.svg Pikemalt artiklis Siivertsi sillapea

Märtsilahingud[muuda | muuda lähteteksti]

Rindejoon ja vägede diskolatsioon Narva piirkonnas 1944. aasta märtsis

Märtsi alguses Narva rinne stabiliseerus, Narvast mere pool suruti Punaarmee Narva jõe idakaldale tagasi. Narva linnas hoidis III Germaani Soomuskorpus enda käes ka jõe idakaldal olevat Jaanilinna linnaosa. Narvast edelas oli Punaarmeel veerandsaja kilomeetri laiune ja kuni 12 km sügavune Auvere platsdarm jõe läänekaldal, kuid see takerdus sealses metsa- ja soomaastikus. Auvere platsdarmi loodenurgalt jäi Soome laheni vaid 5–6 km. Auvere platsdarm ohustas III Germaani Soomuskorpus ja muid Saksa ning Eesti väeosi Narva, Narva–Jõesuu ning Auvere vahelisel alal, mis oleks Punaarmee läbitungimisel Soome laheni kotti jäänud.

Narva jõe ülemjooksu idakaldale koondati 59. armee kindralleitnant Ivan Korovnikovi juhtimisel, mis asus Narva jõe läänekaldal olevale platsdarmile, et planeeritud läbimurre mereni teoks teha. 59. armee rünnak Saksa Narva grupeeringu äralõikamiseks algas 1. märtsil ning oli suunatud üle tänapäevase Sinimäe aleviku Mummassaare rannikule. 59. armee rünnakut toetas 2. löögiarmee rünnak Narvale ning Narva jõe läänekaldale, et siduda sealseid Saksa–Eesti väeosi.

8. märtsil alustas Narva lähistel pealetungioperatsioone venelaste 2. löögiarmee. Jaanilinna sillapead ründavad Punaarmee väeosad löödi Nordlandi ja Nederlandi jõududega esimese kolme päeva jooksul tagasi. Nordland ja Nederland jäid oma kohtadele püsima aprilli kuu keskpaigani. 14. märtsil läks Narva jõe ülemjooksul Punaarmee 8. armee vastu rünnakule saksa 122. jalaväediviis, 16. märtsil tegi Punaarmee viimase ja suurema katse ületada Narva jõgi.

Punaarmee pealetung Vaivara–Auvere positsioonide läbimurdmiseks lõunasuunalt kestsid 59. armee poolt vahetpidamata kuni 8. aprillini. Selleks ajaks oli venelaste 59. armee kandnud selliseid kaotusi, et ta 10. aprillist vahetati välja kindralleitnant Filipp Starikovi juhitud 8. armee. Saksa armee positsioonid VaivaraAuvere ruumis ja Narva jõe alamjooksul jäid püsima. Pealetungi tulipunkti Vaivara–Auvere lõigus kaitses XXXXIII armeekorpus, Narva jõe ülemjooksu kaitsepositsioonidel asus Saksa XXVI armeekorpus.

Next.svg Pikemalt artiklis Putki lahing

Märtsipommitamised[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Märtsipommitamine
Next.svg Pikemalt artiklis Märtsipommitamine Narvas 6.–7. märtsil 1944, Märtsipommitamine Tallinnas 9. ja 10. märtsil 1944

Krivasoo kott[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Krivasoo kott /platsdarm, Krivasoo läänesillapea ja Krivasoo idasillapea
Narva Feb10 Apr23 44.jpg

Idarinde lahingud Narva ruumis jätkusid 16. märtsil, siis õnnestus Punaarmeel 45. rügemendi II pataljoni positsioonidesse sisse murda. I/45 pataljon ning Standartenführer Tuulingu juhitud 46. rügemendi osad suutsid vastase tagasi lüüa. 17. märtsil kandus võitlus Krivasoo sillapea sisemusest Vaivara-Sinimägede ümbrusse, kus Punaarmeel õnnestus edasi liikuda vaid pool kilomeetrit. 19. märtsil hõivas Punaarmee Auvere raudteejaama, Sooküla, Huntaugu ja Tagapere. Auvere raudteejaama ja Vaivara vahelisse lõiku koondati 11., 61., 170. ja 227. saksa diviisid ja krahv Hyazinth von Strachwitzi tankid. 26. märtsil algas vastupealetung ja Tagapere ja Kirikuküla juures. Kolm ööd-päeva kestnud lahingute järel oli vaenlane sunnitud taanduma teisele poole Narva-Tapa raudtee lõiku. Krivasoo sillapea „läänekõrv“ oli likvideeritud.

Punaarmee pealetung 20. Relvagrenaderide Eesti SS-diviisi rindelõigus Narva ruumis vaibus ja valitses suhteline rahu kogu väegrup Nordi rinde ulatuses. Korpused ja diviisid said oma üksusi uuesti formeerida ja täiendada.

Veidi enne 1944 alanud Nõukogude vägede suvist pealetungi jõudis 47. Relva-SS Grenaderirügement Kehrast Narva rindele. Selle II pataljon võttis üle 45. Relva-SS Grenaderirügemendi positsioonid. Koos 20. SS-diviisi füsiljeerpataljoniga vahetas viimane omakorda välja Auverest lõunas kaitsel olnud 126. Jalaväediviisi osad. Samuti Auverest lõunasse paigutatud 47. rügemendi I pataljon allutati 11. Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-diviisile Nordland. 46. rügement asus kaitsele 47. rügemendi II pataljoni vasakult tiivalt Narva laheni.

Kavatsedes kõik seni veel Wehrmachtis ja politseiüksustes teenivad eestlased Relva-SS-i koondada, käskis Himmler 15. juulil 1944 formeerida Peipsi järvest läänes teinegi Eesti SS-relvagrenaderidiviis. Kõigil kolmel olemasoleval grenaderirügemendil tuli loovutada üks pataljon uute rügementide tuumikuks. Ülejäänud mehed pidi võetama piirikaitserügementidest. Diviis pidi juba kahe kuu pärast olema rindekõlblik. Selle komandöriks määrati SS-Oberführer Lombard. Ühtlasi kavandas SS-i Peaamet X (1. Eesti) Relva-SS-i armeekorpuse juhtkonna komplekteerimist. Uue diviisi ja armeekorpuse moodustamise nurjas Punaarmee suurpealetung ja selle tagajärjel kujunenud olukord.

Taganemine Tannenbergi liinile ja juulilahingud[muuda | muuda lähteteksti]

Narva July 44.gif

25. juulil 1944 kell 5 hommikul alustasid marssal Leonid Govorovi juhitavad Leningradi rinde väed – 2. löögiarmee ja 8. armee – pärast tunniajast turmtuld pealetungi väegrupile Narva. Nõukogude poolele olid Eesti diviisi positsioonid peensusteni teada, neid võis selles abistada mõni päev varem üle Narva jõe ujunud 46. rügemendis teeninud venelane.[3][10] Kell 10 murdsid vastase üksused Eesti väeosade positsioonidesse Auverest lõunas.

Next.svg Pikemalt artiklis Auvere lahingud

Saavutamata edu Auvere juures, asus Punaarmee ründama Narva jõe ääres Vaasas, Riigikülas ja Narva-Jõesuus. 20. SS-relvagrenaderidiviisi staap teatas, et vastane tungis kokku kolme pataljoniga Vaasa all ja mõlemal pool Riigiküla üle Narva jõe. Punaarmee asus koheselt Vaasas silda ehitama. Nõukogude väe poolt kestis jõe ületamine kümme minutit. Esimese kahe tunni jooksul toodi üle jõe ka väikesekaliibrilised suurtükid. Nelja tunni pärast suudeti valmis saada esimene pontoonsild, mis võimaldas üle tuua keskmise kaliibriga ja tankitõrjesuurtükke.[11] Õhtuks suudeti alustada raskemate suurtükkide ja tankide üle Narva jõe toomist.[5] Lõunaks jõuti Tallinn-Narva maanteeni Peeterristi ja Puhkovo juures kus saksa väed nad peatuma sundisid.[12] Sissemurre riivistati 4. Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-brigaadi abiga Auga-Puhkuva joonel (Soome lahe rannalt Narva–Tallinna maanteeni). Punaarmee kandis raskeid kaotusi ning oleks piisanud ühest pataljonist, et see veel 25. juulil üle Narva jõe tagasi tõrjuda kuid diviisi staap oli juba otsustanud eemalduda uuele joonele.[3]

Paralleelselt alustasid pealetungi 2. Balti rinde väed löögiga Dünaburgi suunas, Lätis. Lahingutegevus Põhja-Läti aladel mõjutasid Narva rinnet oluliselt, Narva rinde püsimine sõltus lahingutegevuse arengust Pihkva ning hiljem Lõuna-Eesti aladel. Põhjasuunaline löök Tartu piirkonnast tinginuks Narva rinde kokkuvarisemise ja ohu likvideerimiseks lõunas eraldas operatiivgrupp Narva väeüksusi. Vägede äratõmbamise tõttu Narva piirkonnast tuli aga vähendada Narva rindelõigu pikkust. Rindejoone viimine Sinimägede positsioonile vähendanuks rinnet 20 km võrra.

Rindejoone lühendamise otstarbel jättis III Germaani Soomuskorpus 2. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit Sinimägedest läänes, nn Tannenbergi liinil. Allüksuseid teavitati taandumise algusest viimasel hetkel. Tegelikult oli luba taandumiseks väegrupi Nord staabist saadud juba 22. juulil.[12] Eesti diviisi suurtükirügement pidi tosinjagu suurtükki maha jätma, sest nende minemaveoks puudusid vahendid.[13]

Saksa väeosad paiknesid Narva–Tallinna maanteega risti üle maantee MummassaareSookülaMetskülaPutki joonele.

Next.svg Pikemalt artiklis Sinimägede lahing

23. SS-tankigrenaderidiviisi Nederland 48. rügemendi General Seyffardt purustamine[muuda | muuda lähteteksti]

25. juulil 17.00 sai käsu alustada taandumist alates kella 18.00-st 23. SS tankigrenaderidiviis Nederland 48. rügement, mis oli paiknenud Narva sillapeal.[3] Rügemendiülem Benner jättis käsu täitmata, põhjendades, et ta ei suuda tõmmata selle ajaga rindelt ära raskerelvi. Taandumistee valiku jättis diviisikomandör Wagner rügemendiülema otsustada. Kuigi Benner oli saatnud Tallinna–Narva maanteed vastasest lahti hoidma ühe oma pataljoni, otsustas ta kasutada teist taganemisteed, mis oli aga palju viletsam. Ilmselt arvas rügemendiülem, et vastane on maantee juba läbi lõiganud. Tegelikult hoidsid oma üksused teda oodates teed lahti ning taandusid alles peale kella kahte öösel.[3] Suurtükid taandusid kella 22.00-ks, rügement alustas taganemist kell 01.00, oodates Narva jõe idakaldal järgi tunde hilinenud kompaniid[14]. Rügemendiülem otsustas lasta oma meestel kell viis hommikul tunnikese puhata. Sellise otsusega ei olnud nõus kogenumad kaasvõitlejad.[3] Ka oli katkenud raadioside. Bennerit usaldas armeegrupi juhtkond, kes veel 26. juuli hommikul mitte millegi pärast muret ei tundnud.[14][3] Muretsema hakkas diviisiülem, saates kadunud rügementi otsima luureüksused ning rünnakkahurid, mis aga koheselt sattusid kokku ülekaalukate Punaarmee üksustega, kes peale väikest lahingut saksa väed taganema sundisid. Samal ajal oli Punaarmee Krivasoo kotist jõudnus mereni ning valitses täielikult õhuruumi.[3] Benner otsustas muuta eemaldumisteed ning liikuda Tallinn-Narva maanteele. Kell kaheksa hommikul sattus 48. rügement Punaarmee üksustega lahingkontakti. Eemal kuuldi ka teisi saksa üksusi, kes pidasid Punaarmeega lahingut kuid Benner otsustas nendeni läbimurdmise asemel liikuda jälle lõunasse ja sealt läände. Sealne maastik oli aga soine ja rügement oli sunnitud liikkuma vastase pidevate rünnakute all. Lõunaks oli üksus nii kurnatud, et õhiti tankitõrjekahurid ja jäeti maha ka muu rasketehnika. Päästvast Tannenbergi liinist lahutasid rügementi vaid loetud kilomeetrid kuid üksus oli juba sisse piiratud.[3] Maad hakkas võtma meeleheide ja osa ohvitseridest sooritas enesetapu. 26. juulil kell 17.30 alanud 48. rügemendi läbimurdekatse kukkus läbi. Rügemendiülem hukkus kohe rünnaku alguses. Rügement lagunes laiali väikesteks gruppideks ning Sinimägedesse jõudis vaid umbes 20% allüksusest.[12] Punaarmee andmetel langes umbes 580 General Seyffardt” võitlejat ning 120 langes vangi.

Samuti hukkus taganemisel 23. SS tankigrenaderidiviis Nederland väiksem luureüksus, mis jäi vastase piiramisrõngasse.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 http://vif2ne.ru:2003/nvk/forum/arhprint/1448156
  2. 2,0 2,1 2,2 Toomas Hiio (2006). "Combat in Estonia in 1944". peatükis Toomas Hiio, Meelis Maripuu, & Indrek Paavle. Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn. pp. 1035–1094. 
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis (Estonian keeles). Tallinn: Varrak. 
  4. Hannes Walter. "Estonia in World War II". Mississippi: Historical Text Archive. 
  5. 5,0 5,1 F.I.Paulman (1980). "Natšalo osvoboždenia Sovetskoi Estonii". Ot Narvõ do Sõrve (Russian keeles). Tallinn: Eesti Raamat. pp. 7–119. 
  6. David M. Glantz (2001). The Soviet-German War 1941–1945: Myths and Realities. Glemson, Lõuna-Carolina: Clemsoni Ülikool, Strom Thurmondi avaliku halduse instituut. 
  7. "Saksa okupatsioon (1941–44)". Eesti. Üld. 11. Eesti entsüklopeedia. 2002. pp. 312–315. 
  8. Jüri Kotšinev, Wehrmacht II maailmasõjas. Wehrmachti soomusrusikas, Kultuur ja Elu, 4/2012
  9. Endine saksa sõdur ordeneid ei oota, 16. detsember 2006
  10. Paulman F. I (1974). Tuli ja manööver. Tallinn. 
  11. (1977). Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Ilmasõjas.. Tallinn. 
  12. 12,0 12,1 12,2 Hanno Ojalo (2017). Sinimägede legend. Kuidas võitles Eesti diviis.. Tallinn: Ammukaar. 
  13. Mati Õun, Hanno Ojalo (2016). Võidukad Eestlased. Eestlaste võidukad lahingud viikingiajast tänapäevani.. Ajakirjade kirjastus. 
  14. 14,0 14,1 Felix Steiner (1999). Relva-SS vabatahtlikud. Olion.