Piirissaar

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Piirissaar
Piirissaare rand
Piirissaare rand
Koordinaadid 58° 22′ 30″ N, 27° 30′ 30″ E
Pindala 7,5 km²
Elanikke 53 (2011)
7,1 in/km²
Eesti Piirissaar.png

Piirissaar (Borka, vene keeles Пийриссаар, Пийрисар, Желачек (Želatšek), Межа (Meža), Порка (Porka), saksa keeles Porka) on saar Tartu maakonnas Tartu vallas Peipsi järve ja Lämmijärve piiril, 15 km Emajõe suudmest kagus.

See on Peipsi järve suurim saar.

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal oli saarel omaette omavalitsusüksus Piirissaare vald.

Saare pindala on 7,5 km².[1]

Laevaühendus toimub Piirissaare sadamast 10 km edelas asuva Laaksaare sadama kaudu.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Piirissaare võsastunud luhaniit

Järvemurrutuse tõttu on pindala pidevalt vähenenud. Valdavalt on Piirissaar lage madalsoo, ulatudes 1–2 meetrit üle Peipsi keskmise veetaseme.

Alates 1991. aastast on Piirissaar Piirissaare maastikukaitseala ning kuulub Natura 2000 alade hulka. 1997. aastal arvati Emajõe-Suursoo ja Piirissaar rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari alade hulka. Piirissaar on tuntud paljude lindude ja kahepaiksete elupaigana. Saarel elab seitset liiki kahepaikseid, kellest eriti ohustatud on rohekärnkonn ja mudakonn. Aastast 2001 on Piirissaarel hakatud aktiivselt tegelema kohalike kahepaiksete kudetiikide puhastamise ja kaevamisega. Piirissaarel on praegu Eesti suurim mudakonnade asurkond. Samuti on alustatud Piirissaare luhaniitude taastamisega. 2012. aastal alustati kahepaiksetele uute kudemistiikide kaevamisega.

Imetajatest elutsevad saarel näiteks põder, metssiga, kährik, kobras, ondatra. Lindudest võib sealt leida kühmnokk-luike, tuttpütti, punapea-varti, merikotkast, hallhaigrut, suitsupääsukest, läbirändajatest veel hõbehaigrut, kormorani, auli, viuparti. Kahepaiksetest ja roomajatest leidub saarel rohe-kärnkonna (ilmselt välja surnud), mudakonna, rohukonna, nastikut.

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on saarel kolm küla: Piiri, Saare ja Tooni, neist viimane oli Piirissaare valla keskus. Külad paiknevad saare kirdeosas madalatel liivakühmudel. Piirissaarel elas 2006. aastal 86 inimest, (1920. aastal umbes 700). 2011. aasta rahvaloenduse andmetel on saarel 53 püsielanikku. Tänapäevalgi on suurem osa saare elanikest vanausulised.

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Saare küla

Peamised tegevusalad on kalapüük ja sibulakasvatus. Arhitektuurilistest vaatamisväärsustest asub saarel Piirissaare Peeter-Pauli kirik Tooni külas. Kuni 2016. aasta põlenguni asus Saare külas Piirissaare vanausuliste palvemaja. Saarel on laevaühendus Laaksaare ja Tartuga.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed märkmed saare kohta pärinevad 1370. aasta Pihkva kroonikast, kus räägitakse tülist sakslaste ja pihkvalaste vahel Želatšeki saare pärast. Varasematel aegadel on saart tuntudki tema külade nime järgi (Porka, Želatšek). 1503. ja 1509. aasta rahulepingutes mainitakse Piirissaart Klitsaarena. 1582. ja 1601. aasta Poola revisjonidokumentides on kasutusel saare nimed Solsar ja Selsar. 18. sajandist on saare ametlikuks nimetuseks Piirissaar.[2]

Tõenäoliselt tekkis saarele püsiasustus Põhjasõja järel, mil sinna asusid Venemaalt kirikureformi eest põgenenud vanausulised ning sõjaväeteenistusest kõrvale hoidvad noormehed.[viide?]

1907. aastal elas saarel 2000 elanikku. 1930. aastal kirjutas ajaleht: "Selleks et pääseda saarele, on vaja istuda Tartus laevale, sõita mööda Emajõge 40 km ja mööda Peipsi järve 20 km. Kuna ühtegi sadamat siin ei ole, siis tuleb laevale 2–3 km vastu suur lodi. Saarel elab 1500 hinge, sellest kolmandiku moodustavad eestlased."[2]

Saar ja selle elanikud said kõvasti kannatada 1944. aasta veebruaris toimunud Teise maailmasõja lahingutes, mil sakslased korraldasid saarele kahe nädala jooksul ligi 500 õhurünnakut, pommitades saare hõivanud Nõukogude armee 128. laskurdiviisi positsioone.

Piirissaarel on toimunud mitmeid tõsiseid põlenguid, tihti on ühes põlengus hävinud mitu ligidal asuvat puuhoonet. 2016. aastal põles Saare külas maha mitu hoonet, teiste seas ka Piirissaare vanausuliste palvemaja.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. A ja O taskuteatmik Eesti, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2007
  2. 2,0 2,1 Piirissaare ajaloost. Ajalehes Peipsi Rannik. 6/2012. Lk 4

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Simm, Jaak 1971. Piirissaare nimed. Keel ja Kirjandus nr. 6, lk. 352–357.
  • Simm, Jaak 1976. Millest jutustavad meie kohanimed. 17. Želatško, Borka ~ Porka, Meža = Piirissaar. Horisont nr. 7, lk 36.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]