Karl Allikas

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Karl Allikas
Sündinud 8. veebruar 1905
Luuga
Surnud 20. märts 1976
Tallinn
Teenistused 7. Eesti Laskurdiviisi staabiülem
Auaste kindralmajor
Sõjad/lahingud Teine maailmasõda
Autasud Lenini orden

Karl Allikas (vene Карл Адамович Алликас) (8. veebruar 1905 Luuga lähedal – 20. märts 1976 Tallinn) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane, 7. Eesti Laskurdiviisi ülem (6. jaanuar 19439. mai 1945), rahvuselt eestlane.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

1942. aastal määrati Allikas formeeritava 7. Eesti laskurdiviisi staabiülemaks. Aasta hiljem sai Allikust sama diviisi ülem; aastal 1944 ülendati ta kindralmajoriks.

Allikas juhatas oma diviisi 1945. aastani; aastatel 19461947 õppis ta Moskvas Frunze-nimelises Sõjaväeakadeemias ja saadeti Eestisse tagasi. Aastatel 1947–1951 juhatas ta 22. üksikut Eesti kaardiväe-laskurbrigaadi ja seejärel 1956. aastani eelnimetatu järeltulijat 118. kaardiväe laskurdiviisi. Seejärel oli Allikas kuni 1961. aastani mingi salapärase seni nimetamata väekoondise komandöri asetäitja.[1] 1951–1961 oli EKP Keskkomitee liige. Seejärel pidas temagi pensionipõlve ja kirjutas koos kaasteenija Harri Lesseliga oma sõjaaegsest diviisist raamatu "Meie seitsmes", mis ilmus 1974. aastal. Oli Eesti NSV Ülemnõukogu saadik (1951–1963).

1931. aastast oli ta NLKP liige.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Korpusepoisid" : Eesti sõjamehed 22. Eesti territoriaalkorpuses ja 8. Eesti laskurkorpuses Teises maailmasõjas aastatel 1940-45 / Tiit Noormets, Toe Nõmm, Hanno Ojalo ... jt. ; [koostas Hanno Ojalo ; kujundas Märt Kullo] Ilmunud Tallinn : Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts : Sentinel, 2007 lk 233

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]