Suvesõda

Allikas: Vikipeedia
Suvesõda
Osa Teise maailmasõja Idarindest
Bundesarchiv Bild 146-1992-021-17, Estland, gefallener PK-Filmberichter.jpg
Saksa sõdurid lahingus Saaremaal.
Toimumisaeg 22. juuni – 21. oktoober 1941
Toimumiskoht Eesti
Tulemus Saksamaa ja eesti iseseisvuslaste võit
Osalised
metsavennad
Omakaitse
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Saksamaa
Soome Soome
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Georg von Küchler
Friedrich Kurg
Flag of the Soviet Union.svg Kliment Vorošilov
Flag of the Soviet Union.svg Vladimir Tributs

Suvesõda oli Eestis Teises maailmasõjas 1941. aasta juulist kuni 21. oktoobrini Eesti iseseisvuslaste (metsavendade ja Omakaitse) ning Saksa 18. armee võitlus NSV Liidu 8. armee ja NKVD vägede vastu. Eesti Vabariigile truude tsiviilisikute ja endiste sõjaväelaste poolt taastati omavalitsusorganid kuni Eesti täieliku okupeerimiseni Saksa armee poolt.

Põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

17. juunil 1940 okupeeris NSV Liit Eesti ning korraldas 21. juunil riigipöörde. 6. augustil liideti Eesti Nõukogude Liiduga. Eestis kehtestati Nõukogude võim. Eesti Vabariigi elanikke ning potentsiaalseid Nõukogude võimu vastaseid represseeriti ning saadeti juuniküüditamise käigus Nõukogude Liitu vangilaagritesse ja asumisele. Kui Saksa Riigi ja Nõukogude Liidu vahel 22. juunil 1941 algas sõjategevus, tekkis lootus sõja tulemusena vabaneda Nõukogude võimu alt.

Suvesõja algus (22. juuni – 12. juuli 1941)[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjategevus Eestis ja Leningradi rindel, juuni–detsember 1941

22. juunil 1941 alustas Saksamaa sõda NSV Liidu vastu. Eesti suunas tungis peale Väegrupp Nord kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leebi juhtimisel. Okupeeritud ja annekteeritud Baltimaades osutas vastupanu Punaarmee Looderinne marssal Kliment Vorošilovi juhtimisel.

25. juunil liitus Soome Saksamaa võitlusega ja algas Soome – Nõukogude Liidu vaheline Jätkusõda.

3. juulil 1941 kuulutas Jossif Stalin raadiokõnes välja põletatud maa taktika, mille kohaselt tuli vaenlasele jäetaval alal hävitada kõik ressursid. Eestis jäi see ülesanne hävituspataljonidele.

11. juulil 1941 moodustati Tallinnas Eesti NSV Vabariiklik Kaitsekomitee, kuhu kuulusid Vladimir Botškarjov, Nikolai Karotamm, Karl Säre, Boris Kumm ja Johannes Lauristin[1].

Pärast Riia vabastamist 1. juulil liikus Saksa 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil laia rindena Eesti lõunapiiri.

Lätis asunud Nõukogude 8. armee (kindralmajor Ljubovtsevi juhtimisel) riismed taandusid kahe Saksa armeekorpuse ees ja jäid peatuma Pärnu–Emajõe joonel.

3. juulil Pärnumaal võtsid küüditamise ja mobilisatsioonide eest metsa pagenud meestegrupid nõukogudelt võimu üle Tali, Saarde, Tihemetsa ja Laiksaare vallas ning Kilingi-Nõmme linnas;

4. juulil Pärnumaal võeti võim üle Abja, Orajõe ja Häädemeeste vallas.;

4. juuli 1941 – Kilingi-Nõmme lähedal toimus major Paul Lillelehe (V.R.II/3) juhtimisel Liivamäe lahing, kus metsavennad võitlesid NKVD ja hävituspataljoni umbes 150-mehelise üksusega.

5. juulil võeti Mõisakülas ja Tõrvas võim üle nõukogude esindajatelt.

5. juulil lasti kraavi Palupera raudteejaamas Valgast saabunud rongikoosseis hävituspataljoniga, mille käigus sai surma ja haavata üle 100 hävituspataljonlase.

Mõra lahing 6. juulil 1941 – Jõgevamaal, Laiuse ja Vaimastvere kaitseliitlased lõid puruks hävituspataljoni suured jõud [2].

7. juulil Lõuna-Pärnumaal ründas umbes 400-meheline hävituspataljoni ja punaarmee üksus Rannametsa piirkonnas ca 60 kohalike meeste üksust. Kahe kergetanki abiga sunniti kaitsjad taanduma Timmkanali taha, kus nad uuesti positsioonile asusid.

8. juulil põletas hävituspataljon Rannametsa külas maha 14 talupidamise hooned, Rannametsa koolimaja ja Võiste kiriku. Saksa väed ületasid Iklas Eesti piiri. Tahkurannas toimus lahing sakslaste ja Rannametsast lahkunud hävituspataljoni vahel, kus hävituspataljon kaotas 57 meest surnutena ja 8 meest langes vangi. Eesti ja Saksa üksused jõudsid Pärnu.

Esimese hooga jõudsid sakslased 8. juulil Virtsuni, 9. juulil Märjamaani ja 10. juulil Vändrani.

9. juulil toimus tulevahetus põhja pool Emajõge asunud NKVD üksuste ja vastloodud Omakaitse vahel. Omakaitse üksused vabastasid Elva ja Otepää. Esimesed Saksa üksused jõudsid Tartu.

11. juuli – Otepäält saabus Tartu metsavendade üksus kapten Karl Talpaku juhtimisel, kes asus Emajõe rindejoonele Punaarmee väeosad üritavad ületada Emajõge, kuid Omakaitse üksused löövad need tagasi. Tartu jõuab major Friedrich Kurg, kes hakkab täitma linna komandandi kohustusi. Tartu lahingutes osalenud metsavendadest moodustatakse neli Omakaitse kompaniid. Tegevust alustab Tartu linnavalitsus, linnapeaks saab dr. Robert Sinka. Tartu jõuavad esimesed saksa üksused ja saksa välikomandantuur.

Suvesõda (13. juuli – 21. oktoober 1941)[muuda | muuda lähteteksti]

Pärnumaa metsavennad

Jõudnud Pärnu-Emajõe joonele, peatasid sakslased pealetungi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. Sakslaste rünnakuplaani järgi pidid need väeosad jõudma enne Soome laheni, et ära lõigata Eestis asunud punaväe grupeeringu taganemistee. See sakslaste plaan õnnestus täielikult 7. augustil. Sakslased tõid juurde veel ühe korpuse ning rünnates Omedu juurest ristuvate löökidega Emajõe joonelt põhja ning kirde suunas, piirasid sisse Emajõe joont kaitsnud Vene väeosad. Umbes 10 000 punaarmeelast võeti vangi.

15. juulil jätkusid lahingud Emajõe joonel, kus Omakaitse üksused hoidsid rinnet Võrtsjärvest kuni Peipsini.

19. juuliks oli rindejoon jõudnud ValgerannaSauga mõisaNurme silla joonele, jäädes seega vaid 6–12 km Pärnu südalinnast. Koos rindejoone lähenemisega elavnes kohe ka venelaste pommitajate lennutegevus, mis asusid Saaremaal. 29. ja 30. juulil toimus linnale mitu õhurünnakut. Hukkunuid oli umbes poolesaja ringis. Purustused olid suhteliselt väikesed. Edasi toimusid õhurünnakud peaaegu iga päev. Viimane venelaste õhurünnak Pärnule toimus 20. augustil.

Augusti algul elavnes koostöös Omakaitsega sakslaste rünnaktegevus ja 10. augustil vallutati tagasi Pärnu-Jaagupi.

22.–25. juuli – vabastati Jõgeva, Türi, Torma, Mustvee ja Kallaste ning Tartu põhjapool Emajõge olev linnaosa. Taganemisel põletas hävituspataljon Mustvee.

30. juuli – regulaarvägedest mahajäänud punaarmeelased korraldavad tapatalgud Kuremäe vallas, kus mõrvatakse üle paarikümne inimese.

31. juuli – NKVD ja hävituspataljoni üksus ründab Kautlas ERNA grupi võitlejaid, lahingus kaotavad ründajad 150 meest surnutena. Langeb neli ERNA luuregrupi võitlejat.

31. juuli – toimus Lõuna-Eestisse – Põhja-Tartumaale taganend Läti hävituspataljonlaste ja Saksa armee eelüksuse vahel Roela lahing, mille käigus hävinesid ka Roela mõisahooned[3].

5.–9. august – vabastati Kadrina, Aegviidu, Haljala, Kunda ja Avinurme. Taganevad punaarmee üksused põletasid maha Kiviõli tööstuse.

Põhja suunas liikunud sakslaste rünnakukiil vallutas Tapa ja jõudis 6. augustil Kunda juures Soome laheni. 8. armee oli pooleks raiutud. Seejärel pöördus üks Saksa korpus itta ja vabastas 17. augustil Narva, võttes selle operatsiooni käigus ligi 6000 vangi. Sakslaste teine korpus koos Pärnu poolt tulnud väeosadega võtsid piiramisrõngasse Tallinna.

12.–13. august – taganevad punaväed süütasid enne saksa relvajõudude Kohtla-Järvele jõudmist põlema Kohtla-Järve õlitööstuse.

16. august – vabastati Vaivara ja Sillamäe. Vaivaras põletab hävituspataljon maha 173 hoonet ja Sillamäe kiriku. Algab Narva-Jõesuus hoonete põletamine. Narvas lasti taandumisel punaväelaste poolt õhku Narva raudteesild.

17. august – vallutati Narva ja Narva-Jõesuu. Enne saksa üksuste jõudmist Narva laseb hävituspataljon Nikolai Trankmanni juhtimisel õhku Narva puusilla.

23. august – Saksa väeüksused koos Eesti metsavendade üksusega alustavad rünnakut Tallinnale. Vallutatakse esimene kindlustusliin Jägala piirkonnas.

24. august – Tallinna all vallutati teine kindlustusliin. Lahingud toimusid Pirita lähistel.

26. august – lahingud Harkus, Lasnamäel ning Tartu ja Narva maanteel.

Punaarmeelased kindlustustöödel Tallinna piirkonnas

Kuna 8. armee oli praktiliselt hävinud, allutati selle Tallinna ruumi jäänud väed Balti laevastiku juhatajale admiral Vladimir Tributsile, kes organiseeris Tallinna, kui Balti laevastiku baasi kaitse. Tallinna oli koondunud umbes 70 000 punaväelast: 10. Laskurkorpus, mille ülem Nikolajev[4] nimetati laevastiku ülema asetäitjaks baasi kaitsel maismaal. Nende käsutuses oli kokku 224 suurtükki ja 195 õhutõrjesuurtükki. Kaitseks mere poolt oli rannikul 9 rannapatareid, samuti ristlejad Kirov, Minsk ja Leningrad; 9 miiniristlejat ja 3 suurtükipaati. Õhukaitse kindlustas laevastiku 10. hävituslennukite eskadrill. Tallinna elanikud käsutati sundkorras linna ümber kaitserajatisi ehitama. Kokku rajati linna ümber kolm kaitsevööndit.

Saksa 18. armee juhataja Georg von Küchleri käsutuses oli kolmest diviisist koosnev XLII korpus kindralleitnant Raitz von Frentzi juhtimisel. A20. kuni 25. augustini peetud lahinguis murdsid sakslased vastase kaitse.

28. augustil hõivasid Saksa väed Tallinna. Nõukogude väed evakueerusid Tallinnast meritsi, kaotades poolsada laeva (Juminda miinilahing).

Samal päeval tungisid Saksa väed Paldiskisse ja vallutasid linna. Võeti mitu tuhat vangi ja sakslaste kätte langes 6 rannapatareid.

1. septembril vallutasid sakslased Haapsalu ja Virtsu, viies seega lõpule kogu Eesti mandriosa puhastamise Punaarmeest.

1941. aasta septembri alguses oli Virumaal Väike-Maarja lähistele Lebavere metsadesse maha jäänud üle 100 taganeva punaarmeelase. Väike-Maarja Omakaitse kutsus üles võitlusse venelaste vastu. Tuli kokku 36(teistel andmetel 38) meest. Vaenlased piirati sisse, kuid kinni võtta neid ei suudetud. Lahingus sai surma 14 ja haavata 8 punaarmeelast[5].

14. septembrist kuni 21. oktoobrini toimusid lahingud Eesti saartel. 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves saksa ja vabatahtlikest ERNA II üksustele, keda toetasid merelt kergeristlejad Leipzig ja Emden. Saarte nõukogude kaitse ohvitserid ja komissarid lahkusid enne viimaseid lahinguid oma väeosadest Mõntu sadamasse, et poolsaarelt põgeneda. Maha jäänud punaüksustes võttis maad peataolek ning korralagedus ja need andsid end sakslastele vangi. Kokku võeti saartel vangi üle 15 000 punaväelase. Saagiks saadi umbes 300 suurtükki ja miinipildujat.

Operatsioon Siegfried Hiiumaa vallutamiseks algas 12. oktoobril meredessandiga üle Soela väina. Evakuatsioonile lootvad punaväelased võitlesid kohati suure ägedusega. Sellele vaatamata langes saar 21. oktoobril täielikult sakslaste kätte.

Viimase Eesti maa-alana jäi Punaarmee kontrolli alla Osmussaar, mille kaitsjad evakueeriti meritsi Kroonlinna 2. detsembril 1941.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. (Выдержки из издания 1985 г. "ВОВ 1941–1945"). http://kz44.narod.ru/1_est.htm
  2. [1]
  3. Arvi Liiva, Roela lahing kestis vaid tunni, kuid hävitas kauni häärberi, Vooremaa.ee, 19.09.2009
  4. [2]
  5. [3]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]