Leningradi blokaad

Allikas: Vikipeedia
Leningradi blokaad
Osa Teise maailmasõja Idarindest
Toimumisaeg 8. september 194127. jaanuar 1944
Toimumiskoht Leningrad, Venemaa
Tulemus Nõukogude võit
Osalised
Flag of German Reich (1935–1945).svg Saksamaa
Soome Soome
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Flag of German Reich (1935–1945).svg Wilhelm von Leeb

Flag of German Reich (1935–1945).svg Georg von Küchler
Flag of Finland.svg C. G. E. Mannerheim

Flag of the Soviet Union.svg Kliment Vorošilov
Flag of the Soviet Union.svg Georgi Žukov
Flag of the Soviet Union.svg Leonid Govorov
Jõudude suurus
725 000
Flag of German Reich (1935–1945).svg Väegrupp Nord
Flag of German Reich (1935–1945).svg 16. armee
Flag of German Reich (1935–1945).svg 18. armee
Flag of German Reich (1935–1945).svg 4. tankiarmee
930 000
Flag of the Soviet Union.svg Leningradi rinne
Flag of the Soviet Union.svg Volhovi rinne
Flag of the Soviet Union.svg Balti laevastik
Kaotused
Wehrmacht:

500 000 meest

Punaarmee:[1]:
1 332 059 tapetud lahingus
24 324 surnud väljaspool lahingut
111 142 kadunud

Tsiviilelanikud:
16 470 hukkunud lahingus
1 200 000 surnud nälga

Leningradi blokaadirõnga kujundanud Saksa vägede asetsus 1942. aasta mai – 1943. aasta jaanuar

Leningradi blokaad (vene keeles блокада Ленинграда) oli Leningradi linna (praegu Peterburi) piiramine Saksa sõjaväe poolt. Piiramine sai alguse 8. septembril 1941 ning kestis 27. jaanuarini 1944. See oli Teise maailmasõja üks kõige ohvriterohkemaid aktsioone. Blokaadi kestel suri nälga ligi miljon inimest[viide?].

Plaan "Barbarossa"[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Barbarossa plaan

Saksa sõjavägede väljatöötatud sõjalise plaani "Barbarossa" alusel oli Väegrupi Nord ülesandeks hävitada nõukogude väed Balti riikides ning seejärel Leningradi ja Kroonlinna vallutamine.

Leningradi vallutamisega kavatses Saksa väejuhatus saavutada järgmised eesmärgid:

Linnaelanike olukord[muuda | muuda lähteteksti]

Leningrad sattus piiramisrõngasse 1941. aasta septembris. Maa poolt piirasid Saksa, Soome ja Hispaania (250. hispaania vabatahtlike divisjon). Raskeim periood oli blokaadi esimesel aastal. Linnainimesed nälgisid, surid äkksurma. Leiba jagati novembris ja detsembris päevas 125–200 g, kaitsetööstuses töötavatele 400–500 g. Iga päev veeti tänavalt sadakond surnukeha. Blokaadi jäänud linna varustati lünklikult toiduainete, kütuse ja teiste vajalike elutarvetega. Inimesed külmusid kütmata korterites. Toiduaineid tarnida ja inimesi ohtlikest oludest välja viia sai üksnes linnast kirdes asuva Laadoga järve kaudu. Ainsat ühendusteed Nõukogude tagalaga nimetati Elu teeks. Linna kogunes koos evakueerunute ja sõjapõgenikega u 3,8 miljonit inimest, kellest 1,2 miljonit olid naised ja lapsed. Arvatakse, et esimesel blokaadiaastal jõuti linnast evakueerida 0,55 ja suri 0,78 miljonit inimest. Kogu blokaadi jooksul hukkus hinnanguliselt 0,8–1,5 miljonit inimest.

Sõjategevus Leningradi piirkonnas[muuda | muuda lähteteksti]

Tihvini pealetungioperatsioon, 10. oktoober – 30. detsember 1941
Demjanski pealetungioperatsioon ja Demjanski koti moodustamine. Jaanuar – veebruar 1942
Demjanski pealetungioperatsioon, 1943. aasta
Next.svg Pikemalt artiklis Tihvini pealetungioperatsioon, 10. oktoober – 30. detsember 1941
Next.svg Pikemalt artiklis Demjanski kott, jaanuar – veebruar 1942
Next.svg Pikemalt artiklis Esimene Laadoga lahing

Lahinguid Leningradi ümbruses peeti 10. juulist 1941 kuni 27. jaanuarini 1944. Kaitsetegevust teostasid nõukogude vägede poolt Leningradi rinde ja Volhovi rinde väed, linna kaitset organiseeris ÜK(b)P Leningradi oblasti KK I sekretär Andrei Ždanov.

NSV Liidu väed ja väejuhid[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude Liidu poolt olid Leningradi ja Loode-Venemaa Põhja sõjatandri rinnete juhtideks (Põhjarinne jaotati 23. augustil 1941):

Saksa sõjaväe väed ja väejuhid[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa vägedest sõdisid piirkonnas Wehrmachti väegrupp Nordi 16. ja 18. armee ning 4. tankiarmee. Väegrupi juhtideks olid kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leeb (1941–jaanuar 1942),kindralfeldmarssal Georg von Küchler (1942–1944) ja kindralfeldmarssal Walter Model (1944).

Pärast 4. tankiarmee suunamist Väegrupp Mitte käsutusse 1942. aasta jaanuaris, asetses 18. armee Leningradi rinde piiramisrõnga perimeetril ning 16. armee Volhovi rindel. Oranienbaumi piirkonnas Punaarmee 8. armee vägedest moodustunud Oranienbaumi kotti tõkestas Saksa 18. armee XXVI armeekorpus. Rindevägede tagalajulgestusteenistuses kasutati peale Saksa julgestusdiviiside ka Eestis vabatahtlikest formeeritud julgestusgruppe.

Soome väeosad ja väejuhid[muuda | muuda lähteteksti]

Soome väed alustasid koos Teise maailmasõja algusega sõjategevust NSV Liidu vastu eesmärgiga tagasi vallutada NSV Liidu poolt Soomelt Talvesõjas okupeeritud piirkonnad. Sõjategevuse algetapil vabastasid Soome väed NSV Liidu okupeeritud alad ning jõudsid välja 30 km kaugusele Leningradi kesklinnast, kuid edasist otsest sõjategevust Leningradi linna vallutamiseks nad ei teostanud, vaid olid linna piiramisrõnga idapoolse piiramisrõnga liinil.

Soome vägede ülemjuhataja oli Soome marssal Carl Gustaf Emil Mannerheim.

Blokaadi läbimurre[muuda | muuda lähteteksti]

1943. aasta jaanuaris murdis Punaarmee blokaadirõngasse kitsa koridori piki Laadoga lõunakallast, kuid sellega ei lõppenud veel blokaad.

Next.svg Pikemalt artiklis Teine Laadoga lahing

1944. aasta jaanuaris oli blokaad täielikult lõppenud. Punaarmee võimsa rünnaku tulemusel oli Saksa sõjavägi tagandatud Leningradist 60–100 km kaugusele ning 900 ümberpiiramise päeva olid lõppenud.

Leningradi blokaadis oli ka Eestist evakueeritud, mobiliseerituid ja teisi. Paljud mobiliseeritud suunati partisaniüksustesse.

Edasised lahinguoperatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsioon, 14. jaanuar – 1. märts 1944

Pärast blokaadirõnga läbimurdmist Punaarmee Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni käigus jätkusid Punaarmee ja Balti laevastiku pealetungioperatsioonid rünnakuga Eesti ja Läti suunal.

Next.svg Pikemalt artiklis Narva lahing (1944)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Glantz, David. The Siege of Leningrad 1941–44: 900 Days of Terror. Zenith Press, Osceola, 2001, WI, lk 220

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]