Felix Steiner – Vikipeedia

Felix Steiner

Sünniaeg	23. mai, 1896 Stallupönen, Ida-Preisimaa
Surmaaeg	12. mai, 1966 München
Teenistus	Saksamaa 1914–1945
Auaste	Obergruppenführer und General der Waffen-SS (Kindral)
Juhtinud	2. SS-Soomusdiviis Das Reich, 5. SS-Soomusdiviis "Wiking" ja III Germaani Soomuskorpus
Sõjad/lahingud	Sinimägede lahing
Autasud	Raudristi Rüütlirist tammelehtede ja mõõkadega

Felix Martin Julius Steiner (23. mai 1896 – 12. mai 1966) oli Saksa armee ja Waffen-SS ohvitser, kes võitles I ja II maailmasõjas.

Päritolu

[muuda | muuda lähteteksti]

Felix Steiner sündis 23. mail 1896. aastal Stallupöneni väikelinnas ning oli Austria päritolu. Tema perekond kolis 1731. aastal Salzburgist^[1] Ida-Preisimaale pagulusse.^[2]^[3]^[4] Ilmselt oma esiisade tõttu oli Steiner väga usklik (protestant). 12–18-aastaselt õppis Steiner Königsbergis, kus sai 9. märtsil 1914. aastal gümnaasiumi lõputunnistuse.^[5]

Sõjaväeline karjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

1914. aasta märtsis, pärast küpsuseksamit astus Steiner lipnikjunkruna 5. Hermann von Boyeni (Ida-Preisi) jalaväerügementi nr 41 Tilsitis.^[3] 1914. aasta novembris sai ta raskelt haavata. 1916. aasta algul osales Steiner Kuramaa rindel Daugava lahingutel ja Riia vallutamisel, teenides selle eest I klassi Raudristi. 1918. aastal osales ta Prantsusmaa lahingutes Wytsschaete juures Houthoulsteri metsas ja Kemmelis. Viimaks demobiliseeriti Steiner Danzigis.

1934. aasta augustis sai Steiner väljaõppeameti ülemaks ning 1936. aasta juunis SS rügemendi "Deutschland" komandöriks Münchenis. Felix Steiner viibis väljaõppel Dachaus,^[6] kus asus koonduslaagri kõrval SS-treeninglaager.^[7]

Aastail 1938–1940 osales Steiner sõjategevuses Tšehhis, Poolas ja Prantsusmaal, teenides välja Raudristi Rüütliristi. Novembris 1940. aastal sai ta relva-SS kindralmajoriks ja 5. SS tankigrenaderidiviisi "Wiking" komandöriks.

1941. aastal osales Steiner diviisiga lahingutes Ukrainas ja Donbassis ning teenis välja Saksa Risti Kullas. 1942. aasta jaanuaris ülendati ta kindralleitnandiks. Steiner osales lahingutes Kubani steppides ja Kaukaasias. 1942. aasta novembris sai temast III Brandenburgi tankikorpuse juhataja. Vahepeal teenis ta välja Tammelehise Rüütliristi.

1943. aasta veebruarist osales Steiner lahingutes väegrupp Doniga, 1943. aasta maist oli III Germaani Soomuskorpuse ülem. Seejärel suundus ta uue juhitava üksusega lahingutesse Leningradi ees, Narvas ja Eestis. 1944. aasta jaanuaris taganes III Germaani Soomuskorpus Leningradi alt Narva jõe äärde Panther-liinile, kus moodustati Jaanilinna sillapea ning asuti kaitsele Narva jõe joonel. Veebruarist kuni 25. juulini 1944. aastal peeti raskeid kaitselahinguid Narva jõel ja Jaanilinna sillapeal, kust taanduti Tannenbergi liinile Sinimägedesse. 1944. aasta veebruaris allutati korpusele ka 20. Eesti diviis. Tannenbergi liinil kaitsti rinnet Sinimägede lahingus ja selle ümbruses kuni 19. septembrini. Korpus allus 1944. aastal Eestis toimunud kaitselahingute ajal armeegrupile "Narva".

Felix Steineri sõnum eestlastele Eestist taandudes: "Ein Volk stirbt nicht solange seine Intelligenz am Leben bleibt."^[8]("Rahvas ei sure, kuni ta intelligents jääb ellu.")^[9] Pärast seda lauset Sinkale käskis Steiner panna kõik haritlased, kes kätte saadakse ning kes ise sellega nõus on, laevadele. Ta käskis kokku koguda ka eesti noori ning viia neid kindlasse kohta: "Vedage kõik, kes tahavad kaasa tulla, rannikumaanteed pidi lõunasse."^[9]

1945. aasta jaanuarist oli Felix Steiner 11. armee ülemjuhataja, võitles Pommeris ja Oderil. 1945. aasta aprillist oli ta III SS tankikorpuse komandör ning samal ajal ka lühiajaliselt armeegrupi Steiner ülemjuhataja, osaledes lahingutes Berliinist põhjas ja Mecklenburgis.

3. maist 1945. aastal oli Steiner inglise sõjavangis. Ta vabastati 27. aprillil 1948. aastal.^[10] Hiljem kirjutas Steiner mitu raamatut. Pärast sõda oli ta kirjavahetuses Harald Riipaluga,^[11]kellele oli andnud 1944. aasta augustis Rüütliristi.^[12]

1950. aastail oli Steiner juhtivatel ametikohtadel organisatsioonides, mida rahastas Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuur (CIA). Info avaldati 2006. aastal.^[13]

Felix Steiner on maetud Perlacher Forsti kalmistule Münchenis.^[14]^[15]

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

"Die Wehridee des Abendlandes" (1952)
"Von Clausewitz bis Bulganin" (1956)
"Die Freiwilligen, Idee und Opfergang" (1958; eesti keeles 1999 Sirje Annisti tõlkes "Relva-SS vabatahtlikud" ISBN 9985-66-119-2)
"Die Armee der Geächteten" (1963)

Felix Steiner ja Soome

[muuda | muuda lähteteksti]

3. juunil 1943. aastal pidas Felix Steiner Tamperes saksakeelse kõne.^[16] Kõne tõlgiti kohapeal ka soome keelde.

Steiner suhtles maailmakuulsa Soome matemaatiku Rolf Nevanlinnaga.^[17]^[18]

Felix Steiner viibis Soomes ka pärast sõda. 1956. aasta augustis külastas ta seal oma vanu relvavendi. Külastuse lõpupidu toimus Katajanokkas ohvitseride kasiinos. Peost võttis osa palju endiseid SS-vabatahtlikke.^[19]

Autasud

[muuda | muuda lähteteksti]

10. augustil 1944. aastal anti Felix Steinerile lisaks tammelehtedega Raudristi Rüütliristile juurde ka mõõgad, ta oli selle autasu 86. kavaler. Felix Steinerit autasustati Soome Vabadusristiga,^[20] paljudel fotodel on risti ka näha. Sellisel juhul kandis Steiner Soome Vabadusristi Rüütliristi all.^[21]^[22]

Eelnev puudub	2. SS-Soomusdiviis Das Reich komandör juuni 1936 – 1. detsember 1940	Järgnev puudub
Eelnev puudub	5. SS-Soomusdiviis "Wiking" komandör 1. detsember 1940 – 1. mai 1943	Järgnev SS-Obergruppenführer Herbert Gille
Eelnev puudub	III Germaani Soomuskorpuse komandör 1. mai 1943 – oktoober 1944	Järgnev SS-Obergruppenführer Georg Keppler
Eelnev puudub	11. SS-Panzerarmee komandör 28. jaanuar 1945 – 8. mai 1945	Järgnev 8. mail 1945 pandi relvad maha