Operatsioon Siegfried

Allikas: Vikipeedia
Operatsioon Siegfried
Osa Sõjategevusest 1941. aastal ja Operatsioonist Beowulf
WWII Moonsund Def.jpg
Lääne-Eesti saarte sõjalised operatsioonid 1941. aasta sügisel
Toimumisaeg 12.21. oktoober 1941
Toimumiskoht Hiiumaa
Tulemus Hiiumaa hõivamine Saksa vägede poolt
Osalised
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Saksamaa Wehrmacht ja Kriegsmarine Flag of the Soviet Union.svg Hiiumaa garnison
Väejuhid või liidrid
Balkenkreuz.svg kindralleitnant Siegfried Haenicke
War Ensign of Germany (1938-1945).svg admiral Franz Claassen[1]
 ?
Jõudude suurus
61. diviisi
151. jalaväerügement ja
176. jalaväerügement
Eesti saartel langes sakslaste kätte vangi 15 388 punaväelast, sellest arvust veidi üle 3 000 Hiiumaal. Sõjasaagiks saadi 212 kahurit, 70 granaadiheitjat, 309 kuulipildujat, 18 soomusmasinat, 602 mitmesugust mootorveokit ja 2 lennukit.

Operatsioon Siegfried oli Teise maailmasõja ajal 1941. aastal Saksa vägede Hiiumaa vallutamise sõjaline operatsioon.

Dessant Hiiumaale[muuda | muuda lähteteksti]

Operatsioon algas 12. oktoobril meredessandiga Saaremaale, Triigi sadamast üle Soela väina, seda juhtisid 61. diviisi ülem kindralleitnant Siegfried Haenicke (en) ja admiral Franz Claassen, operatsiooni toetavate Saksa mereväeüksuste ülem.

Operatsioon algas umbes kella 05.00 ajal 61. diviisi suurtükirügemendi kahurite kahuritule ettevalmistusega, millele järgnes Saaremaalt Triigi sadamast väljunud meredessant, kuhu kuulusid 176. jalaväerügement ja 161. luuregrupp, kelle poolt eduka sillapea loomise järel asus kell 15.00 Hiiumaale 151. jalaväerügemendi III pataljon ja sama päeva õhtul veel sama rügemendi I pataljon ja vähemad üksused, kes maabusid Sõru sadamas.

Punaarmee üksuste poolt ei osutatud Hiiumaa lõunaosas märkimisväärset vastupanu, saarel maabunud Saksa väeosad 61. diviisi jõud suundusid Emmaste piirkonnast põhja suunas, 176. jalaväerügement paremal ja 151. jr vasakul.

Lahingud saarel[muuda | muuda lähteteksti]

12. oktoobri õhtuks oli 151. jr III pataljon jõudnud Külamäele, kust loodi side ka I pataljoniga. 13. oktoobril liikusid pataljonid vastupanu leidmata üle VanamõisaKaderna suunas ja jõudsid välja Laartsa ojani. 151. jr II pataljon maabus saarel ja asus selle järel rindele OleSelja piirkonda, misjärel oodati kaks päeva oma suurtükiväe ja väliköökide järelejõudmist.

16. oktoobril suundus 151. jr üle TatermaÜhtri–Nõmme ida suunas, kus Nõmbal sattus tugevale punaväe kindlustusliinile, mis otsustati kõrvaldada haardeoperatsiooniga. Koostati võitlusgrupp, kes pidi metsateid kaudu vasakult läbi murdma Kärdlasse, liikudes üle Määvli. Keskrindel aga osutasid punaväe üksused kõva vastupanu ning 16. oktoobril edu ei saavutatud.

17. oktoobril aga hakkasid punaväelaste salgad taganema ja saksa väeosad liikusid edasi Kärdla suunas, Tubalast mööduti läänesuunal üle Mäeselja Kanapeeksi suunas.

18. oktoobril vallutasid saksa väed Kärdla ja siirdusid sealt edasi Risti poole. Punavägi oli taganenud Tahkuna poolsaarele, millel asunud suurtükipatarei nr 26 tulistas ägedalt sakslaste seisukohti kogu 18. oktoobri öö.

19. oktoobri ennelõunal, kella 10 ajal murdis 151. jr 6. kompanii löögirühm läbi punaväe vastupanuliinist, ning labimurdelõiku nõukogude vägede kaitseliinis laiendati ja rügemendi I ja II pataljon tungisid läbi kaitseliini.

20. oktoobril jätkus saksa väeüksuste pealetung ja saavutati 2 km sügavune edumaa ja pärast punaväe nõrga vastupanu murdmist jõuti välja Tahkuna metsavahi maja juurde. 21. oktoobril tuli oodatud lõpp. Kell 9.30 asuti viimasele pealetungile ja 21. oktoobril lõpetasid sakslased lahingutegevuse Tahkuna poolsaare tipus ja saar oli täielikult vallutatud sakslaste poolt.


Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]