Harald Nugiseks

Allikas: Vikipeedia
Harald Nugiseks
Harald Nugiseks (small).jpg


Sündinud 22. oktoober, 1921
Järvamaa, Eesti
Surnud 2. jaanuar 2014 (92-aastaselt)
Teenistused Wehrmacht 19411942
Relva-SS 19431945
Eesti Kaitsevägi alates 1992
Auaste kapten
Sõjad/lahingud Tallinna vallutamine 1941
Neveli rinne 1943
Narva lahing 1944
Autasud II klassi Raudrist
I klassi Raudrist
Raudristi Rüütlirist
Kaitseliidu Valgeristi III klass
Eesti Reservohvitseride Kogu kuldrist
Eesti Rahva Tänumedal
EELK Teeneteristi III järk
Noorte Kotkaste Järva maleva rinnamärk

Harald Nugiseks (22. oktoober 1921 Särevere vald, Järvamaa2. jaanuar 2014) oli Relva-SS-i allohvitser ja Eesti eruohvitser[1], kes Teise maailmasõja ajal teenis vabatahtlikuna 20. Eesti Relva-SS Diviisis. Ta oli üks neljast eestlasest, kellele on antud Raudristi Rüütlirist.

Ta õppis Türi aianduskeskkoolis ja Paide kaubanduskoolis. Oli enne Teist maailmasõda Noorte Kotkaste Järva maleva liige.

Hoidunud 1941. aasta juulis kõrvale mobilisatsioonist Punaarmeesse, läks ta juba sama aasta augustis vabatahtlikuna Saksamaa sõjaväkke. Kapten Artur Asu pataljoni koosseisus võttis Nugiseks osa Tallinna vabastamisest. Pärast seda teenis ta kuu aega Omakaitses.

2. oktoobril 1941 sai temast 185. Eesti julgestusgrupi sõdur. Sealne teenistusleping lõppes detsembris 1942.

Järgmise aasta mais astus Nugiseks Eesti SS-leegioni. Õppinud maist septembrini Lauenburgi SS-allohvitseride koolis, lõpetas ta selle SS-Unterscharführerina (kapralina). Nugiseks osales 1943. aasta lõpul Eesti Vabatahtlike SS-brigaadi koosseisus lahingutes Neveli lähedal, kus ta sai haavata. 21. detsembril anti talle Must haavatumärk ja Jalaväe Rünnakumärk. Osalemise eest lahingutes Neveli all autasustati teda 27. veebruaril 1944 II klassi Raudristiga.[2]. SS'is oli Harald Nugiseksi auastmeks SS-Unterscharführer.

Alates 19. veebruarist 1944 oli Nugiseks rühmaülemaks Narva rindel, 46. Relva-SS Grenaderirügemendi 1. kompaniis. Seal ilmutatud sõdurivapruse eest autasustati teda 7. märtsil I klassi Raudristiga ning 20. aprillil Raudristi Rüütliristiga. Seejärel viibis 13. aprillil raskelt haigestunud Nugiseks pikaajalisel ravil Lõuna-Tiroolis Meranis, kust ta alles oktoobris 1944 naasis oma diviisi Neuhammeris.

5. jaanuarist 1945 märtsi keskpaigani õppis Nugiseks Neweklau SS-junkrukoolis. 7. mail 1945 Tšehhis Nõukogude sõjavangi sattunud, saadeti ta sama aasta detsembris Siberisse. Sõjavangistusest vabanes Nugiseks 10. novembril 1946, kuid arreteeriti 13. veebruaril 1947 uuesti ja talle mõisteti kümneaastane vabaduskaotus. 17. septembril 1953 amnesteeritud, jäi Nugiseks esialgu Siberisse elama, tulles Eestisse tagasi alles 1958.

21. veebruaril 1994 taastatud Eesti Vabariigis Kaitseväe juhataja kindralmajor Aleksander Einseln andis Harald Nugiseksile erukapteni auastme.[3]

2001 anti erukapten Nugiseksile Kaitseliidu Valgeristi III klass ja Eesti Reservohvitseride Kogu kuldrist. 2008. aastal andis Eesti Evangeelne Luterlik Kirik talle teeneteristi. 19. oktoobril 2008 anti Nugiseksile Tori kirikus pidulikul tseremoonial üle Eesti Rahva Tänumedal. 10. jaanuaril 2014 maeti ta samas Tori kalmistule.

Nugiseks oli 2009. aastast Eesti Leegioni Sõprade Klubi auliige. 16. aprillil 2011 valis Kaitseliidu noorteorganisatsiooni Noored Kotkad pealikute keskkogu Nugiseksi organisatsiooni auliikmeks.

21. oktoobril 2016 avati Laupa põhikoolis Mare Mikoffi loodud Nugiseksi büst[4].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Harald Nugiseks: enne ei ole rahu, kui viimane meist maetakse // Postimees, 18.01.2007
  2. Kaugele kodumaast. Eesti aja lood, 71 lugu. ETV, 2009. Kasutatud 16.11.2009
  3. Endine saksa sõdur ordeneid ei oota // Järva Teataja, 16.12.2006
  4. Bianca Mikovitš, FOTOD: Harald Nugiseks tuli kuldsena kodukooli tagasi, Maaleht, 21. oktoober 2016

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]


Raudristi Rüütliristiga autasustatud Eesti sõjaväelased
Alfons Rebane | Harald Nugiseks | Harald Riipalu | Paul Maitla