Lembit Pärn

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lembit Pärn
Sündinud 21. juuni 1903
Eesti-Haginski küla Stavropoli kubermang
Surnud 27. märts 1974
Moskva
Auaste kindralleitnant
Juhtinud 2. erikorpuse staabiülem
50. armee staabiülem
59. armee staabiülem
249. Eesti Laskurdiviis
7. Eesti Laskurdiviis
8. Eesti laskurkorpus
Eesti NSV relvajõudude minister
Autasud Lenini orden
Punalipu orden (3 korda)
Kutuzovi ordeni 1. klass
Suvorovi ordeni 2. klass
Punatähe orden
Orden "Austuse märk"

Lembit Pärn (vene keeles Лембит Абрамович Пэрн; 21. juuni 1903 Eesti-Haginski küla, Medvežje maakond, Stavropoli kubermang, Venemaa Keisririik27. märts 1974 Moskva) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane (kindralleitnant 1943), 8. Eesti Laskurkorpuse ülem aastail 1942–1945.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lembit Pärn oli pärit Venemaale väljarännanud eestlaste järeltulijatest ning ta sündis Stavropoli kubermangus Eesti-Haginski külas (praegune Jašalta küla Jašalta rajoonis Kalmõkkias). Ta lõpetas kohaliku 3 aastase külakooli. Seejärel astus Vorontsova-Nikolaevo progümnaasiumi. Aastatel 1915-1918 õppis Stavropoli meeste gümnaasiumis.

Ta oli 1921. aastast NLKP liige. Ta läks kodukülast ära Petrogradi ja õppis aastatel 1922–1924 Leningradi Internatsionaalses Sõjakoolis, mis oli soomlaste mõeldud õppeasutus ning mille komissar oli Otto W. Kuusinen. Hiljem lõpetas ta veel ka polgukooli ning andis ära keskkooli eksamid 1928. aastal. 1934. aastal lõpetas Frunze-nimelises Sõjaväeakadeemias ja 1938. aastal NSV Liidu Punaarmee Kindralstaabi Akadeemias. Ta oli aastatel 19381940 akadeemia õppejõud, 1938. aastast dotsent, sai 1939. aastal sõjateaduse kandidaadi kraadi.

Tegevus Eesti okupeerimise ja annekteerimise ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Augustis 1940 määrati Pärn 8. armee staabiülema asetäitjaks Tallinna. Ta oli endise Sõjavägede Staabi ja Sõjaministeeriumi asjaajamise Punaarmee poolt ülevõtmise komisjoni esimees.

Pärast Eesti sõjaväe ülevõtmise läbiviimist suunati ta septembris 1940 2. erikorpuse staabiülemaks Daugavpilsi. Märtsis 1941 suunati korpus Minskisse, kuhu see jäi kuni Nõukogude–Saksa sõja alguseni.

Nõukogude–Saksa sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Pärn alustas sõda otse sündmuste keskel olles Läänerindel. Tema 2. erikorpus esimestel päevadel lahingutegevusest osa ei võtnud. Pärn kurseeris sõja esimestel päevadel Nõukogude Liidu 10. ja 4. armee vahel, kokku oli Läänerindel sõja algul kolm armeed. Pärn oli üks esimesi, kes kandis olukorrast rindel ette marssal Boriss Šapošnikovile, kelle Stalin oli saatnud Läänerinde staapi, et segasest olukorrast teavet saada. Seejärel osales 2. erikorpus staabiülemana lahingutegevuses, tuli välja piiramisrõngast. Pärn oli alates augustist 1941 Brjanski rinde koosseisu kuuluva 50. armee staabiülem (armeejuhataja M. Petrov), kus ta tuli välja järjekordsest piiramisrõngast. Teda autasustati Punalipu ordeniga 30. septembril 1941 ning ülendati kindralmajoriks 7. oktoobril 1941. Detsembris 1941 juhtis ta kindralstaabi ohvitseride operatiivgruppi, kes aitas Moskva lahingute ajal 10. armees ja 1. kaardiväe-ratsakorpuses juhtida vastupealetungi ja organiseerida varustust; jaanuarist 1942 oli ta Volhovi rinde koosseisu kuuluva 59. armee staabiülem.

Lembit Pärn ratsahobusel Eesti rahvuskorpuse saabumisel Tallinna peale sõja lõppu 16. juunil 1945

1942. aastal määrati Pärn Eesti rahvusväeosade juhiks. Ta oli 1942. aastal moodustatud 7. Eesti Laskurdiviisi ja seejärel 249. Eesti Laskurdiviisi ülem ning aastatel 19421945 eesti laskurdiviise ühendava 8. Eesti laskurkorpuse ülem.

Pärast sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Pärn töötas aastatel 19451948 Eesti NSV relvajõudude rahvakomissari[1], ja ministrina[2] ning aastatel 1947–1948 Eesti NSV sõjakomissarina. Ta oli aastatel 19481949 Moskvas Kindralstaabi Akadeemias täiendõppel ja aastatel 19491965 sealsamas õppejõud. Läks 1. jaanuarist 1965 erru, oli aastatel 1965–1971 ühe sõjateaduse instituudi vanemteadur. Pärn oli abielus, abikaasa Maria Pavlovna Pärn (1909-1990). Abielus olid tal lapsed Valeri (1939-1973), majandusteaduste kandidaat, Moskva rahvamajandusinstituudi dotsent, Albert, kes oli majori aukraadis 1974.aastal ja Anna. Lembit Pärn on maetud Moskvasse Novodevitšje kalmistule.

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Samuti autasustati teda mitme medaliga.

1965. aastal nimetati Lembit Pärn Velikije Luki ja 1973. aastal Tallinna aukodanikuks.


Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Lembit Pärna nime kandis kolhoos Rakvere rajoonis, mille keskus asus Vohnjas. Siit olid pärit Lembit Pärna suguvõsa liikmed, enne kui nad Venemaale välja rändasid. Kuni 2004. aastani seisis seal ka Lembit Pärna ausammas. Mais 2018 teisaldati sammas Lagedile, Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi ja avati taas muuseumiööl.

Ka Tallinna 42. Keskkool kandis 1974–1990 Lembit Pärna nime. Koolimaja ja Lomonossovi tänava (praegu Gonsiori tänav) vahelisel haljasalal oli 1985–2001 Lembit Pärna mälestussammas, mis asub nüüd Maarjamäel Eesti Ajaloomuuseumis.

Jašalta külas on Pärna tänav ning 2000. aastal avati seal Lembit Pärna monument.[3]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lembit Pärn. "Sõjakeerises". Eesti Raamat 1968, 184 lk
  • Лембит Абрамович Пэрн. В вихре военных лет, Eesti Raamat 1969, 244 lk
  • Kaukaaslane. "Eesti-Haginski küla Kaukaasias". – Meie Tee 5-6/1971
  • Lembit Pärn. "Sõjakeerises: Mälestused". Toimetanud Ilmar Paul, Eesti Raamat 1976, 242 lk
  • Karl Aru, Fjodor Paulman. "Meie kindral". Eesti Raamat, 1984, 136 lk

Viited[muuda | muuda lähteteksti]