Stalingradi lahing

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Stalingradi lahing
Osa Teise maailmasõja idarindest
RIAN archive 602161 Center of Stalingrad after liberation.jpg
Stalingradi kesklinn pärast lahingu lõppu
Toimumisaeg 23. august 1942 – 2. veebruar 1943
Toimumiskoht Stalingrad (praegune nimi Volgograd), Venemaa
48° 25′ 12″ N, 44° 18′ 36″ E
Tulemus

Nõukogude Liidu võit[11]

Osalised
 Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Väeüksused
Flag of Germany (1935–1945).svg Väegrupp B Flag of Germany (1935–1945).svg Väegrupp Don (alates 21. novembrist 1942) Nõukogude Liit Stalingradi rinne

Nõukogude Liit Doni rinne

Nõukogude Liit Edelarinne
Jõudude suurus
  • Algul
  • 270 000 sõdurit
  • 3000 suurtükki
  • 500 tanki
  • 600 lennukit, septembri keskpaigaks 1600 (Luftflotte 4)[1]
  • Nõukogude Liidu vastupealetung
  • ~1 040 000 sõdurit
  • 400 000+ sakslast, 220 000 itaallast, 200 000 ungarlast, 143 296 rumeenlast, 40 000 hiwit[2][3]
  • 10 250 suurtükki
  • 500 tanki
  • 732 (402 töökorras) lennukit[4][5]
  • Algul
  • 187 000 sõdurit
  • 2200 suurtükki
  • 400 tanki
  • 300 lennukit[6]
  • Nõukogude Liidu vastupealetung
  • 1 143 000 sõdurit[7]
  • 13 451 suurtükki
  • 894 tanki[7]
  • 1115 lennukit[8]
Kaotused
  • Saksamaa: 91 000 vangi langenut ja 146 300 tapetut või surnuks külmunut.2
  • Ungari: 80 000 tapetut või vangi langenut.
  • Rumeenia: 160 000 tapetut või vangi langenut.
  • Itaalia: 25 000 tapetut ja 70 000 vangi langenut.3
  • Hävinud: 1135 lennukit, (sh 274 transpordilennukit ja 165 transpordilennukina kasutatud pommitajat).[9][10]
  • 1 130 000 tapetut, haavatut või vangi langenut.
  • Üle 40 000 surnud tsiviilisiku.
  • Hävinud: 10 321 lennukit,1[9]
  • 4341 tanki, 15 728 suurtükki ja miinipildujat
  • 1 Nõukogude Liidu arhiiviandmete järgi kaotati lahingu ajal 9079 lennukit (neist 1644 tulistasid alla õhutõrjesuurtükid) (juulist novembrini)*. Ligikaudu 300 (20. novembrist 31. detsembrini) 1942 (1. jaanuar – 4. veebruar),

(8891 august 1942 – veebruar 1943)[9][13][14].

  • 2 Nõukogude armee laibaloenduse andmetel.[15]
  • 3 Ainult kaotused detsembrist veebruarini.[16]
  • * – kaotuste arvutused juulist novembrini Doni-Stalingradi ala kohta.

Stalingradi lahing oli lahing Teises maailmasõjas Saksamaa Wehrmachti armee ja Nõukogude Liidu Punaarmee vahel 23. augustist 1942 kuni 2. veebruarini 1943.

Operatsioon Blau[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutades olukorda, et Euroopas ei olnud 1942. aastal teist rinnet, võttis Saksa kindralstaap ette pealetungi Idarinde lõunaosas ning koondas sinna 2 väegruppi (umbes 900 000 meest, üle 17 000 suurtüki ja miinipilduja, 1260 tanki, 1640 lennukit), kes pidid vallutama Doni ja Kubani ala ning Kaukaasia.

Lahingu algus[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa väed jõudsid 23. augustist Stalingradist põhja pool Volgani, tungisid 13. september linna ja vallutasid suure osa sellest. Tänavalahingud kestsid üle 4 ja poole kuu, eriti ägedalt võideldi raudteejaama ja Mamai kurgaani pärast.

19. novembril andsid Stalingradi rinde väed löögi tiivalt, kust väegruppi kaitsesid Rumeenia ja Itaalia väeosad.

Piiramisrõnga moodustumine[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude armee Stalingradi vastupealetung, operatsioon Uranus algas 19. novembril 1942. 19. novembril asusid edela- ja Doni rinde ning 20 novembril Stalingradi rinde väed üldisele vastupealetungile. Punaarmee edelarinde väed lõid kaitsel oleva Rumeenia 3. armee rindesse 12 kilomeetri laiuse avause ning Nõukogude armee mobiilsed üksused piirasid Doni jõe käärus viis Rumeenia diviisi sisse. 20. novembril ründasid Stalingradi rinde väed Rumeenia 4. armeed ja murdsid selle kaitsesse 30-kilomeetrise lõhe. Avausse suundusid Nõukogude armee 4. ratsakorpus ja 4. mehhaniseeritud korpus, kes liikusid Plodovitoje poole. 22. novembril hõivasid 26. tankikorpuse väed Kalatši ning 23. novembril kohtusid loodest liikuvad 4. ja 26. tankikorpus ning kagust tulev 4. mehhaniseeritud korpus.

Löökidega loodest ja kagust Kalatši suunas piirati 23. novembriks ümber Saksa 6. armee ja osa 4. Soomusarmeest. Saksa löök piiramisrõnga läbimurdmiseks löögiga Kotelnikovo ümbrusest Stalingradi suunas jäi pooleli.

Nõukogude armee 3 rinnet, mida juhatasid kindralpolkovnik Andrei Jerjomenko ja kindralleitnandid Konstantin Rokossovski ja Nikolai Vatutin piirasid ümber Saksa väed Stalingradis.

Lahingu lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

1943. aasta jaanuari alguseks surusid NSV Liidu väed piiramisrõnga välisrinde 170–250 km eemale. 10.–26. jaanuari pealetungiga tükeldati ümberpiiratud kahte ossa, vastupanu kestis linna lõunaosas 31. jaanuarini, põhjaosas 2. veebruarini. Katlasse sattunud 250 000 mehest, ellujäänud 91 000 meest eesotsas kindralfeldmarssal Friedrich Paulusega alistusid ajavahemikus 31. jaanuar – 2. veebruar 1943. Kokku andis alla 230 Saksa, Rumeenia ja Horvaatia diviisi. Vangi langes 91 000 meest. Saksa sõjavangidest pöördus tagasi ainult umbes 6000 meest.

Eestlased Stalingradi lahingus[muuda | muuda lähteteksti]

Stalingradi lahingust võttis osa Lääne-Eestis formeeritud 36. Eesti Politseipataljon.

22. novembril 1942 sõitis pataljon Stalingradi alla Suravikino jaama ja astus käigult jaama lähedal toimuvasse lahingusse. 23. novembril määrati pataljoniülemaks 3. kompanii ülem Harald Riipalu. Pataljon määrati Kampfgruppe von Stumpfeldi alluvusse. Algasid pidevad lahingud ülekaaluka vastasega Stalingradi piiramisrõnga välisküljel. Peeti ägedaid tõrjelahinguid ülesandega aeglustada Punaarmee liikumist Dnestri jõe suunal. Rinne stabiliseeriti. 31. detsembriks 1942 koondati pataljon Šahtõ linna, algasid ettevalmistused kojusõiduks. 6. jaanuaril 1943 alustati tagasisõitu Eestisse.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Bergström (2007)
  2. ↑ Glantz (1995), lk. 346
  3. ↑ Komjathy (1982), lk 144–45.
  4. ↑ Hayward (1998), lk 225
  5. ↑ Bergström (2005), lk 87
  6. ↑ Bergström (2007), lk 72
  7. ↑ 7,0 7,1 Glantz (1995), lk 134)
  8. ↑ Hayward (1998), lk 224
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 Bergström, Dikov ja Antipov 2006, lk 225.
  10. ↑ Bergström 2007, lk 122–123.
  11. ↑ Bellamy (2007)
  12. ↑ Andrews, Evan. "8 Things You Should Know About WWII's Eastern Front". HISTORY.com. Kasutatud 19. novembril 2015.
  13. ↑ Bergström 2005, lk 126.
  14. ↑ Bergström 2005, lk 86.
  15. ↑ Bergström 2007, lk 120–121.
  16. ↑ Bergström 2007, lk 121.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bellamy, Chris (2007). Absolute War: Soviet Russia in the Second World War. New York: Alfred A. Knopf & Random House. ISBN 978-0-375-41086-4.
  • Bergström, C., (2007). Stalingrad – The Air Battle: 1942 through January 1943. Chevron Publishing Limited. ISBN 978-1-85780-276-4
  • Bergström, C.; Dikov, A.; Antipov, V. (2006). Black Cross Red Star Air War Over the Eastern Front: Everything For Stalingrad. Eagle Editions Ltd. ISBN 978-0-97610-344-8
  • Glantz, David M. & House, Jonathan (1995). When Titans Clashed: How the Red Army Stopped Hitler, Lawrence, Kansas: University Press of Kansas, ISBN 0-7006-0899-0
  • Newark, Tim, (2002). Murrangulised lahingud : viiskümmend lahingut, mis muutsid ajalugu. Tallinn: Varrak, lk 116–119.
  • Anthony Tihamer Komjathy (1982). A Thousand Years of the Hungarian Art of War. Toronto: Rakoczi Foundation. ASIN B001PHB3N0
  • Hayward, Joel S. A. (1998). Stopped at Stalingrad: The Luftwaffe and Hitler's Defeat in the East 1942–1943. Lawrence, KS, University Press of Kansas. ISBN 978-0-7006-0876-8.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Stalingradi_lahing&oldid=6113735"