Jaan Unt (sõjaväelane)

Allikas: Vikipeedia
Jaan Unt
[[Pilt:
Kolonel-leitnant Jaan Unt.
|220px| ]]
Nimi Jaan Unt
Sündinud 20. juuli 1894
Leebiku vald, Viljandimaa
Surnud 24. detsember 1974 (80-aastaselt)
Vancouveri lähedal Kanadas
Auaste kolonelleitnant
Juhitud üksused Kuperjanovi Partisanide Pataljoni ülem
Kaitseliidu Tartumaa maleva pealik (1925–1931)
Autasud Püha Stanislavi ordeni II ja III klass
Püha Anna ordeni III klass
Vabadusristi I/2
Vabadusristi II/3
Karutapja ordeni III klass
Kotkaristi III klass mõõkadega (1929)
Valgeristi III klass (1929)
Eesti Vabadussõja mälestusmärk

Jaan Unt VR I/2. ja II/3. (20. juuli 1894 Leebiku vald, Viljandimaa24. detsember 1974 Vancouveri lähedal, Kanada) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant).

Kuperjanovi partisanide pataljoni ülem Vabadussõjas.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis 20. juulil 1894. aastal tolleaegsel Viljandimaal (praegune Valgamaa) Helme kihelkonnas Leebiku vallas taluperemehe pojana. Õppis Leebiku vallakoolis, Helme kihelkonnakoolis ja Tallinna Kaubanduskoolis, mille lõpetas 1912. aastal.

Esimeses maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Mobiliseeriti 1915. aasta veebruaris Esimesse maailmasõtta. Saadeti peale sõduri baaskursuse läbimist sõjakooli – 4. Petrogradi lipnikekooli, kus õppis samal kursusel koos Julius Kuperjanoviga. Sõjakooli lõpetamise järel ülendati 1915. aasta augustis lipnikuks. Teenis seejärel nooremohvitserina J. Kuperjanoviga samas väeosas, milleks oli 5. Kiievi grenaderipolk.

Rindel alates 1915. aasta oktoobrist Poolas, kus tõusis rooduülemaks. 1916. aasta juulis ülendati alamleitnandiks, 1917. aasta märtsis leitnandiks.

Tuli pärast leitnandiks ülendamist Eestisse ja astus 1917. aasta mais Tallinnas formeeritavasse 1. Eesti jalaväepolku, kus määrati 7. roodu ülemaks. Sama aasta septembris saadeti Tartus asunud Eesti tagavarapataljoni, kus teenis samuti rooduülemana. (Samas pataljonis teenis pataljoniülema abina ka J. Kuperjanov).

Peale tagavarapataljoni laiali saatmist organiseeris koos J. Kuperjanoviga Saksa okupatsiooni aegses Tartus põrandaalust kaitseliitu. Ja seejärel - peale Saksa okupatsiooni lõppu 1918. aasta novembris - juba legaalset Eesti Kaitse Liitu, olles Tartumaa Kaitseliidu ülemaks nimetatud J. Kuperjanovi staabiülem.

Eesti Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Taganes Vabadussõja alguses koos Tartumaa Kaitseliidu ülema J. Kuperjanoviga Tartust Puurmanisse. Määrati 1918. aasta detsembris Puurmani mõisas J. Kuperjanovi poolt formeeritud Tartu maakonna partisanide salga (hilisema Kuperjanovi partisanide pataljoni) 4. roodu ülemaks.

Ja kui senine pataljoniülem J. Kuperjanov Paju lahingus surmavalt haavata sai, siis määrati 3. veebruaril 1919 Kuperjanovi partisanide pataljoni ülemaks.

Ülendati 1919. aasta mais alamkapteniks ja 1919. aasta oktoobris kapteniks ning juhtis Kuperjanovi partisanide pataljoni (alates 1919. aasta detsembrist Kuperjanovi partisanide polku) kuni Vabadussõja lõpuni.

Vabadussõja aegne Soomusrongide divisjoni ülema abi Arnold Hinnom iseloomustab teda oma mälestusteraamatus järgnevalt:

„"Kuperjanovi partisanide pataljoni ülem kapten Jaan Unt oli rahu ja külmaverelisuse kehastus ise - [ja seda] ka kõige kriitilisemal ajal. Lüheldane, veidi vimmas turjaga, pikaldase toimega. Raske oli uskuda, et selles mehes peitub nii palju teovõimet, tasakaalu ja nõudlikkust. Alati valmis tegutsema, sõbralik ja abivalmis. Temas puudus kadeduse joon ja temaga oli lausa tore koos töötada. Ta armsaim ütlus oli: "Teeme veidikene lamenti ja küll me neist jagu saame!"“

[1]

„"Lamenti tegid kuperjanovlased lahingus küll. Nende laskemoona kulu oli otse kohutav, vastavalt sellele oli ka pataljoni voor määratu suur! Unt ei hoidnud laskemoona - ta hoidis mehi. Ta oli otse vastand Kuperjanovile. Tema põhimõtteks oli: enne vaenlase närvid murda suurtüki-, kuulipilduja- ja püssitulega ja siis parajal momendil julgelt peale!"“

[2]

„"Unt oli Vabadussõjas üks parimaid väeosaülemaid. Ta hoidis mehi, tundis neid ja nende iseloomu ja oskas neid kohelda ja neilt ka viimase tarbe korral välja võtta. Kuperjanovi partisanid alles Undi juhatusel kasvasid väljapaistvaks löögiüksuseks ja lõikasid oma suuremaid loorbereid."“

[3]

Vabadussõja teenete eest sai kapten Jaan Unt Vabadusristid: I/2. ja II/3., 200 000 marka ja Tartumaal asunud Ahja mõisa maadest eraldatud talumaa.

Lätlased omakorda annetasid talle Landeswehri vägede vastase võiduka tegevuse eest Karutapja ordeni III järgu.

Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

Oli 1920. aasta alguses kapteni auastmes Kuperjanovi Partisanide Polgu ülem[4] ja ülendati 3. mail 1920 alampolkovnikuks. (Aukraad nimetati 1922. aasta novembris ümber kolonelleitnandiks). Polgu likvideerimise tõttu viidi 1921. aasta jaanuaris üle 6. jalaväepolku.

Lahkus 1921. aasta aprillis sõjaväeteenistusest ja asus majandama oma autasutalu Tartumaal.

Kutsuti pärast 1924. aasta 1. detsembri mässukatset uuesti teenistusse - 1925. aasta jaanuarist Kaitseliidu Lääne malevasse; 1925. aasta veebruarist aga Kaitseliidu Tartumaa malevasse. Oli 1925-1931[5] ametis Kaitseliidu Tartumaa maleva pealikuna.

Ühtlasi oli 1925. aasta märtsist detsembrini Tartu maakonna politseiülem (prefekt). Ning 1926. aasta jaanurist veebruarini Tartu-Valga abiprefekt.

Lõpetas selle ameti kõrvalt 1927. aastal Tartu Linna Õhtuse Ühisgümnaasiumi. Ning asus samal 1927. aastal õppima ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, kuid sealsed õpingud jäid pooleli - ning hiljem läks ta üle Tartu Ülikooli majandusteaduskonda.

Taas oli politseiteenistuses 1934. aasta juunist, kui määrati raudteepolitsei Narva jaoskonna politseikomissariks. Viidi 1936. aasta juunis üle Lääne-Saare prefektuuri Haapsalu jaoskonna politseikomissariks ning nimetati 1936. aasta detsembris Lääne-Saare prefektuuri ülema teiseks asetäitjaks. Lahkus politseist omal soovil 1937. aasta juunis ja asus elama Tallinnasse, Nõmmele, kus töötas raamatupidajana.

Oli Vabaduse Risti Vendade Ühenduse (VRVÜ) Lääne-Saare ja Tallinna osakonna liige.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Oli kaks korda abielus. Esimest korda abiellus 2. juunil 1918 Helme kirikus Adele-Caroline-Olga Frommiga (s. 1892). Abielu lahutati 12. oktoobril 1938 Tallinna ringkonnakohtus. Teistkordselt abiellus 26. novembril 1938 Adeele Krikmariga (1894-1984), kellega tal lapsi ei olnud.

Teise maailmasõja aegses okupeeritud Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesest nõukogude okupatsioonist jäi ta puutumata.

Saksa okupatsiooni ajal töötas ta juhtivatel kohtadel Tallinna politseis ning oli ühtlasi Eesti Omavalitsuse erivolinik Eesti Leegionis. Osales 1944. aasta suvel Omakaitse Tartumaa maleva pealikuna Nõukogude armee vastastes kaitselahingutes Tartumaal.

Taganes 1944. aasta septembris Saksamaale, kuhu jäi ka sõja lõppedes.

1947. aastal sõitis Inglismaale ja sealt 1948. aastal Kanadasse. Elas Kanadas Vancouveri lähistel Vaikse ookeani rannamail, kus asutas kanafarmi. Hiljem kalkunifarmi, mida pidas koos abikaasaga kuni pensionile jäämiseni 1967. aastal.

Kolonelleitnant Jaan Unt suri 1974. aasta jõululaupäeval, 24. detsembril 80-aastasena oma kodus Vancouveri lähedal. (Leseks jäänud Adeele Unt elas samas 1984. aastani). Jaan Unt on maetud Vancouveri Forest Lawni kalmistule.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Undi tegevust Kuperjanovi partisanide pataljoni ülemana Vabadussõjas on kajastanud Eduard Grosschmidt raamatus "Pealuu märgi all" (I trükk: 1935, II trükk: 1995). Tema enda mälestused on ilmunud paguluses Korporatsioon Fraternitas Tartuensise koguteostes.

Akadeemiline kuuluvus[muuda | muuda lähteteksti]

Korporatsioon Fraternitas Tartuensise auvilistlane, coetus 1936.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Arnold Hinnom "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast". Eesti Päevalehe AS, 2010. lk 131
  2. Arnold Hinnom "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast". Eesti Päevalehe AS, 2010. lk 131
  3. Arnold Hinnom "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast". Eesti Päevalehe AS, 2010. lk 105
  4. Eesti Sõjamuuseumi ohvitseride andmekogu: Unt, Jaan
  5. Vabariigi Valitsuse otsus 7. detsembrist 1931 nr. 1

Mälestused[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimused ja ülevaated[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jaan Unt. "Murrang Vabadussõjas 1918. ja 1919. aasta vahetusel, selle põhjused ja areng." Masinakiri. Tallinn, 1936: ERA 495/12/810 (Lisad: ERA 495/12/811)
  • Jaan Unt. "Kuperjanovi partisanide patarei." Masinakiri, 1937: ERA 2124/3/1586.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]