Jaan Unt (sõjaväelane)

Allikas: Vikipeedia
Jaan Unt
Nimi Jaan Unt
Sündinud 20. juuli 1894
Leebiku vald, Viljandimaa
Surnud 24. detsember 1974 (80-aastaselt)
Vancouveri lähedal Kanadas
Auaste kolonelleitnant
Juhitud üksused Kuperjanovi Partisanide Polgu ülem
Kaitseliidu Tartumaa maleva pealik (1925–1931)
Autasud Vabadusrist I/2
Vabadusrist II/3
Karutapja ordeni III järk

Jaan Unt VR I/2. ja II/3. (20. juuli 1894 Leebiku vald, Viljandimaa24. detsember 1974 Vancouveri lähedal, Kanada) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant). Kahe Vabadusristi kavaler.

Kuperjanovi partisanide pataljoni ülem Vabadussõjas.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sündis 20. juulil 1894. aastal tolleaegsel Viljandimaal (praegune Valgamaa) Helme kihelkonnas Leebiku vallas taluperemehe pojana. Õppis Tõrva algkoolis ja Tallinna Kaubanduskoolis, mille lõpetas 1912. aastal.

Esimeses maailmasõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mobiliseeriti 1915. aasta veebruaris Esimesse maailmasõtta. Saadeti peale sõduri baaskursuse läbimist 4. Petrogradi lipnikekooli, mille lõpetas 1915. aasta augustis. Teenis seejärel nooremohvitserina 5. Kiievi grenaderipolgus.

Rindel alates 1915. aasta oktoobrist Poolas, kus tõusis rooduülemaks. 1916. aasta juulis ülendati nooremleitnandiks, 1917. aasta märtsis leitnandiks.

Tuli pärast leitnandiks ülendamist Eestisse ja astus Tallinnas asunud 1. Eesti jalaväepolku, kus määrati 7. roodu ülemaks. 1917. aasta septembris saadeti Tartus asunud Eesti tagavarapataljoni, kus teenis samuti rooduülemana. (Samas pataljonis teenis pataljoniülema abina ka Julius Kuperjanov).

Peale tagavarapataljoni laiali saatmist organiseeris koos Julius Kuperjanoviga Saksa okupatsiooni aegses Tartus põrandaalust Kaitseliitu.

Eesti Vabadussõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taganes Vabadussõja alguses koos Tartumaa Kaitseliidu ülemaks nimetatud J. Kuperjanoviga Tartust Puurmanisse. Määrati 1918. aasta detsembris Puurmani mõisas J. Kuperjanovi poolt formeeritud Tartumaa Kaitsepataljoni (hilisema "Kuperjanovi partisanide pataljoni") 4. roodu ülemaks.

Ja kui senine pataljoniülem J. Kuperjanov Paju lahingus surmavalt haavata sai, siis määrati 3. veebruaril 1919 Kuperjanovi partisanide pataljoni ülemaks.

Ülendati Vabadussõjas kapteniks ja juhtis Kuperjanovi partisanide pataljoni (alates 1919. aasta detsembrist "Kuperjanovi partisanide polku") kuni Vabadussõja lõpuni.

Vabadussõja aegne soomusrongide divisjoni ülema abi Arnold Hinnom iseloomustab teda oma mälestusteraamatus järgnevalt:

„"Kuperjanovi partisanide pataljoni ülem kapten Jaan Unt oli rahu ja külmaverelisuse kehastus ise - [ja seda] ka kõige kriitilisemal ajal. Lüheldane, veidi vimmas turjaga, pikaldase toimega. Raske oli uskuda, et selles mehes peitub nii palju teovõimet, tasakaalu ja nõudlikkust. Alati valmis tegutsema, sõbralik ja abivalmis. Temas puudus kadeduse joon ja temaga oli lausa tore koos töötada. Ta armsaim ütlus oli: "Teeme veidikene lamenti ja küll me neist jagu saame!"“

[1]

„"Lamenti tegid kuperjanovlased lahingus küll. Nende laskemoona kulu oli otse kohutav, vastavalt sellele oli ka pataljoni voor määratu suur! Unt ei hoidnud laskemoona - ta hoidis mehi. Ta oli otse vastand Kuperjanovile. Tema põhimõtteks oli: enne vaenlase närvid murda suurtüki-, kuulipilduja- ja püssitulega ja siis parajal momendil julgelt peale!"“

[2]

„"Unt oli Vabadussõjas üks parimaid väeosaülemaid. Ta hoidis mehi, tundis neid ja nende iseloomu ja oskas neid kohelda ja neilt ka viimase tarbe korral välja võtta. Kuperjanovi partisanid alles Undi juhatusel kasvasid väljapaistvaks löögiüksuseks ja lõikasid oma suuremaid loorbereid."“

[3]

Vabadussõja teenete eest sai kapten Jaan Unt Vabadusristid: I/2. ja II/3., 200 000 marka ja Tartumaal asunud Ahja mõisa maadest eraldatud talumaa.

Lätlased omakorda annetasid talle Landeswehri vägede vastase võiduka tegevuse eest Karutapja ordeni III järgu.

Eesti Vabariigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oli 1920. aasta alguses kapteni auastmes Kuperjanovi Partisanide Polgu ülem[4] ja ülendati 3. mail 1920 alampolkovnikuks.

Lahkus 1921. aasta aprillis sõjaväeteenistusest ja asus majandama oma autasutalu Tartumaal.

Kutsuti pärast 1924. aasta 1. detsembri mässukatset uuesti teenistusse - 1925. aasta jaanuarist Kaitseliidu Lääne malevasse;

1925. aasta veebruarist aga Kaitseliidu Tartumaa malevasse - oli aastail 1925–1931[5] ametis Kaitseliidu Tartumaa maleva pealikuna. Oli selle ameti kõrvalt ka paar aastat Tartu maakonna politseiprefektiks ning lõpetas 1927. aastal Tartu Linna Õhtuse Ühisgümnaasiumi. Asudes muuhulgas samal 1927. aastal õppima ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, kuid sealsed õpingud jäid pooleli - ning hiljem läks ta üle Tartu Ülikooli majandusteaduskonda.

Lahkus 1932. aasta 1. jaanuaril teistkordselt sõjaväeteenistusest ja töötas seejärel Narva ja Haapsalu politseis.

Oli kaks korda abielus. Esimesest abielust ei ole midagi teada. Teistkordselt abiellus 1937. aastal Adele Kirikmar'iga, kellega tal lapsi ei olnud.

Lõpetas 1939. aastal Tartu Ülikooli majandusteaduskonna ja töötas pärast seda Tallinnas raamatupidajana.

Teise maailmasõja aegses okupeeritud Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesest nõukogude okupatsioonist jäi ta puutumata.

Saksa okupatsiooni ajal töötas Tallinna politseis. Juhatas 1944. aasta kaitselahingute ajal Tartumaa Omakaitset ja taganes 1944. aasta septembris Saksamaale, kuhu jäi ka sõja lõppedes.

1947. aastal sõitis Inglismaale ja sealt järgmisel aastal Kanadasse. Elas Kanadas Vancouveri lähistel Vaikse ookeani rannamail, kus asutas kanafarmi. Hiljem kalkunifarmi, mida pidas koos abikaasaga kuni pensionile jäämiseni 1966. aastal.

Kolonelleitnant Jaan Unt suri 1974. aasta jõululaupäeval, 24. detsembril 80-aastasena oma kodus Vancouveri lähedal. Leseks jäänud Adele Unt elas samas 1984. aastani.

Akadeemiline kuuluvus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korporatsioon Fraternitas Tartuensise auvilistlane, coetus 1936.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Arnold Hinnom "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast". Eesti Päevalehe AS, 2010. lk 131
  2. Arnold Hinnom "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast". Eesti Päevalehe AS, 2010. lk 131
  3. Arnold Hinnom "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast". Eesti Päevalehe AS, 2010. lk 105
  4. Eesti Sõjamuuseumi ohvitseride andmekogu: Unt, Jaan
  5. Vabariigi Valitsuse otsus 7. detsembrist 1931 nr. 1

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Arnold Hinnom, "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast". Eesti Päevalehe AS, 2010
  • Mati Õun, "Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased". I kogumik. Tallinn: Tammiskilp, 1998, lk 163-164
  • Mati Kröönström, "Kaptenite ja leitnantide sõda. Eesti sõjaväe juhtkoosseis Vabadussõjas 1918–1920". Tallinn: Tänapäev, 2010, lk 264