Karl Talpak

Karl Eduard Talpak (28. veebruar 1905 Rakvere – 12. märts 1991 Södertälje, Rootsi) oli Eesti sõjaväelane (kolonel) (1944).

Elukäik

Pärast õpinguid Viru Maakonna Reaalgümnaasiumis astus ta 1923. aastal Eesti Vabariigi Sõjakooli, mille lõpetas 1926. aastal nooremleitnandi auastmes.^[1] 1928. aastal oli ta Allohvitseride Koolis rühmaülem, kursuse ohvitseri kohusetäitja. 1928. aastal asus ta õppima kehalise kasvatuse eriala Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1931. aastal. Korp! Sakala liige. Seejärel töötas Valgamaa spordinõunikuna.^[2] 1933. aastast 1941. aastani oli Talpak sõjalise kasvatuse instruktor Narva koolides.^[1] Oli alates 1934. aastast Noorte Kotkaste Narva maleva Põhjakotka rühma vanakotkas (rühmapealik).

Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta juunis paigutati Talpak Otepääle. Seal organiseeris ta 1941. aastal metsavendade salga, mis osales Tartu vabastamisel nõukogude vägede käest. Hiljem võitles Talpaku vabatahtlike kompanii^[3] ka teistes 1941. aasta Suvesõja lahingutes, jõudes koos Saksa vägedega ka Tallinna. Talpaku üksus alustas oma sõjateed Põhja-Eesti vabastamisel Nõukogude vägedest Järvamaal, nii saadeti pärast Tartu lahinguid Otepää omakaitse kompanii koos 30-mehelise tartlaste rühmaga kapten Karl Talpaku juhtimisel Rakke piirkonda. Kompanii osales seal Nõukogude relvarühmituste likvideerimisel, kes olid Paide kandist tunginud läbi metsade ja soode Jõgeva suunas ja ohustasid Saksa vägede rindetagalat.

Aastatel 1941–1943 oli Talpak Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi võimlemisõpetaja ja inspektor.^[1] Talpak oli veendunud rahvuslane ning taotles ennekõike Eesti iseseisvuse taastamist. Seetõttu ei läinud ta koostööle Saksa okupatsioonivõimudega, vaid lahkus 1943. aasta aprillis Soome, kus osales soomepoiste üksuse loomises ja selle juhtimises.

1944. aasta 13. septembri öösel naasis Talpak Eestisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee sõjaliseks nõuandjaks^[1] ja püüdis selles ametis kaasa aidata Eesti iseseisvuse taastamisele. Ta sai aru, et selleks puuduvad küll reaalsed võimalused, kuid seadusliku valitsuse ametisseastumine on hädavajalik riigi juriidilise järjepidevuse kestmajäämise jaoks. Otto Tiefi valitsus andis Talpakule koloneli auastme, mida ta siiski ei kasutanud, nimetades end edasi kapteniks. 21. septembril määrati ta Tallinna komandandiks,^[1] kuid Nõukogude armee vallutas Tallinna juba järgmisel päeval, 22. septembril 1944.

Karl Talpak põgenes koos perega Rootsi, kus elas kuni oma surmani 12. märtsil 1991.

1. septembril 1991 maeti Karl Talpaku põrm ümber Tallinna Metsakalmistule.^[1]

Viited

1 2 3 4 5 6 TLÜAR väliseesti isikud (vaadatud 30.06.2015)
↑ Talpak, Karl Valgamaa kodulooline andmebaas ISIK. (vaadatud 30.06.2015)
↑ Herbert Lindmäe, Suvesõda Harjumaal 1941. Võitlused Harjumaa vabastamisel enamlastest, Kultuur ja Elu 1/2016

Välislingid

Ilo Käbin. Aus ja õiglane vabadusvõitleja. Mälestades kolonel Karl Talpakut. Teataja (Stockholm, Rootsi), 13. aprill 1991, nr 7, lk 4-5.
Ain Kaalep. Ohvitser Karl Talpaku 100. sünniaastapäev Postimees, 28. veebruar 2005.
Kirjutamata menuaare. Minu isa kolonel Karl Talpak. Eesti Raadio 1991. (Ingrid Meredith jutustab oma isast Karl Talpakust. Saatejuht Lembit Lauri, toimetaja Lembit Siimaste.)

[:1-1] 1 2 3 4 5 6 TLÜAR väliseesti isikud (vaadatud 30.06.2015)

[:2-2] Talpak, Karl Valgamaa kodulooline andmebaas ISIK. (vaadatud 30.06.2015)

[3] Herbert Lindmäe, Suvesõda Harjumaal 1941. Võitlused Harjumaa vabastamisel enamlastest, Kultuur ja Elu 1/2016

[1]

[2]

[3]