Löögiüksus Admiral Pitka

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Löögiüksus Admiral Pitka
Tegev 1944–1944
Riik Flag of Estonia.svg
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Admiral Johan Pitka
staabiülem Paul Laamann
Evald Karutoom

Löögiüksus Admiral Pitka oli septembris 1944 admiral Johan Pitka moodustatud väeüksus Tallinna kaitsmiseks, katse taastada Eesti kaitsevägi.

Vormiliselt allus Pitka üksus 20. Eesti diviisile. Löögiüksuse koosseisus võisid kaasa lüüa kõik, kes soovisid kodumaad kaitsta. Admiral Pitka poolt välja antud juhendi kohaselt võisid tema üksusesse vabatahtlikuna astuda need, kes ei olnud ühegi väeosa nimekirjas, kõik väejooksikud, Omakaitses olijad, mobilisatsioonist kõrvale hoidnud.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Idarinne 1944. aasta algul jälle Eesti piiridele lähenes, tuli Johan Pitka sama aasta aprillis Soomest tagasi kodumaale. Ta sai 21. augustil Saksa Julgeolekupolitsei ja SD-lt loa eriüksuse moodustamiseks, mis sai nimeks Löögiüksus Admiral Pitka. Johan Pitka üleskutse meestele avaldati 2. septembril ajalehes Eesti Sõna.[2] Teade sellest, et admiral Pitka ja tema abi, kapten Paul Laamann, organiseerivad Nõukogude vägede pealetungile vastupanu, levis kulutulena üle Eesti, leides imetlust ning võitlustahteliste meeste innustunud järgimist üleskutsele. Pitka löögiüksuse staap asus Tallinnas Narva maantee 45, Tallinna Õpetajate Seminari hoonetes.

Pitka mehed pidasid Tallinna kaitstes mitu lahingut, tuntumad neist toimusid Soodla silla juures Vaidas, Kosel, Kehras, Raplas. Seejärel taganeti Tallinna ja Keila kaudu Läänemaale. Tallinna ümbruses oli neil konflikte ka taganevate Saksa vägedega, kellelt õnnestus ära võtta relvastust. On oletatud, et Johan Pitka langes Läänemaal peetud lahingute käigus või vahetult nende järel, kuid seni on täpsem surmaaeg, -koht ja matmispaik tuvastamata.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Vaino Kallas. Pitka-poisid meenutasid Keila lahingut Kultuur ja Elu, 3/2008.
  2. Eestlased! Eesti Sõna, 2. september 1944, nr 204, lk 1.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]