Relva-SS

Allikas: Vikipeedia

Relva-SS


Logo-WaffenSS.jpg

Flag Schutzstaffel.svg
SS välguruunid
Asutatud 1. juuni 1940
Laiali saadetud 1945
Asukoht Berliin
Piirkond Brandenburg
Juhtkond SS-i Peavalitsus, SS-Obergruppenführer August Heissmeyer, SS-Obergruppenführer Gottlob Berger
Emaorganisatsioon NSDAP, SS-i Peavalitsus
Allorganisatsioon Relva-SS väeosad

Relva-SS (saksa keeles Waffen-SS) oli Saksa Riigi valitseva ainupartei NSDAP sõjalise tiiva Schutzstaffeli lahinguüksused. Vastupidiselt tavapärasele Saksa sõjaväele oli Relva-SS moodustatud vabatahtlikest.

SS-Reichsführer und Chef der Deutschen Polizei Heinrich Himmler

Relva-SS moodustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Relva-SS rajati 1939. aastal, kui SS jagunes kaheks. Nimetus Relva-SS sai ametlikuks 2. märtsil 1940. Nimeliselt oli Relva-SS Reichsführer-SS Heinrich Himmleri juhtimise all, kuid lahingolukorras allutati üksused Saksa relvajõudude operatiivjuhtimisele. Relva-SS suurenes neljast algsest SS-Standarte rügemendisuurusest lipkonnast (SS-Standarte Der Führer, SS-Standarte Deutschland, SS-Standarte Germania) algul diviisiks (SS-Division Verfügungstruppe) ja sõja lõpuks 39 diviisiks, moodustades eliitvõitlusüksused regulaarväe kõrval.

Relva-SS moodustati SS-käsundusüksuse ehk SS-vägede (SS-Verfügungstruppe SSVT, 1940 nimetati ümber Relva-SS-iks) ja nelja SS-surnupealuurügemendi (SS-Totenkopfstandarten) baasil. Mõlemad relvaformeeringud allusid SS-i Peavalitsusele (SS-Hauptamt), mida juhtis kuni sõjani SS-Obergruppenführer A. Heissmeyer ja hiljem SS-Obergruppenführer G. Berger.

SS-Verfügungstruppest kui tõsiseltvõetavatest relvaüksustest võib hakata rääkima pärast seda, kui 1. oktoobril 1936 määrati vägede inspektoriks Gruppenführer und Generalleutnant der Waffen-SS Paul Hausser, kes alustas uute üksuste formeerimist.

Kui SS põhiosa (Allgemeine SS) liikmed kandsid vormi ainult õppustel ja muul ajal tegelesid oma põhitööga, siis relva-SS näol oli tegu tõeliste sõjaväeüksustega, kes elasid kasarmutes ja kandsid alaliselt relvi. Saksa armee, Wehrmachti ja Relva-SS vahe oligi selles, et regulaarväes võisid teenida ainult Saksa kodanikud või Saksa päritolu isikud (reichdeutsche või volksdeutsche), SS-s aga seda piirangut ei olnud. Samas Relva-SS teenistus ei tähendanud SS-organisatsiooni kuulumist ega andnud ka selleks automaatset õigust. Nii SS põhiosa kui ka Relva-SS liikmed kandsid vasaku õlavarre siseküljel SS-i veregrupi tätoveeringut. Algselt pidid Relva-SS võitlejad vastama samadele rassilistele nõuetele nagu põhi-SS liikmed hiljem, pärast 1942. aastat hakati vastu võtma ka nn idarasside esindajaid, algul reavõitlejatna ja siis ka ohvitseridena.

Idarinde tagalapiirkondades, okupeeritud NSV Liidu territooriumil kohalikest elanikest algselt tagalajulgestuseks moodustatud ja formeeritud ida- ja politseipataljonid jt liideti kas olemasolevate või 1944.–1945. aastal formeeritud Relva-SSi diviisidega. Seoses sellega muutus senine germaani rassi eliitvägi sõja teisel poolel suurel määral vaid mittesaksa diviiside kogumiks Relva-SSi väejuhatuse all.

Relva-SS vägedesse kuulunud mittesakslasi aga eristati sakslastest, mis väljendus ka SS-auastmetes: 1942. aastal nimetati mehi leegionärideks (näiteks Legion-Obersturmführer), 1943. aasta oktoobrist SS-vabatahtlikeks (SS-Freiwilliger) ja 1944. aasta suvest Relva-SS-lasteks (nt Waffen-Hauptsturmführer der SS). SS välguruune tohtisid kraenurkadel kanda vaid Bad Tölzi junkrukooli vms SS-sõjakooli lõpetanud mehed. Võõramaalasi ei võetud SSi liikmeks.

SS-Oberst-Gruppenführer und Generaloberst der Waffen-SS, Sepp Dietrich

Relva-SS oli tõenäoliselt kõige kirjuma rassilise koostisega erinevate rahvuste sõjaline organisatsioon Teises maailmasõjas. Selle üksuste osavõtt Idarinde lahingutes oli väga suur. Eliitüksustena saadeti neid tavaliselt ikka karmimatesse lahingutesse.

Enne sõja lõppu oli Relva-SS üksustes ~550 000 võitlejat. 1944. aasta oktoobri lõpuni oli neist ~320 000 langenud või raskesti haavatud.

SS-Oberst-Gruppenführer und Generaloberst der Waffen-SS Paul Hausser

Väejuhid[muuda | redigeeri lähteteksti]

SS-Obergruppenführer und General der Waffen-SS, Felix Steiner
  • Kurt Meyer alustas sõda Leibstandarte tankitõrjekompaniis, teda ülendati ja tema käsutusse anti luurepataljon, mida ta juhtis Balkanil ja Venemaal. 33-aastaselt sai ta Saksamaa noorimaks diviisiülemaks.

Relva-SS'i auastmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Relva-SSi auastmed olid sõjaväelised. Põhiosas sarnased organisatsioonilised auastmed olid ka tavalises SSis (Allgemeine SS), kuid tavalise SSi liikme auaste ei pruukinud olla kooskõlas tema sõjaväelise auastmega Relva-SSis pärast sõjeväeteenistusse kutsumist või astumist. Eriti puudutab see ohvitsere: tsiviilelus näiteks SS-Standartenführer ehk piirkonnajuht olnud mees, kui tal ei olnud ohvitserikoolitust, alustas teenistust Relva-SS'is või Wehrmahtis alamväelase või allohvitseri auastmes.

1940. aastal lisati Relva-SSi kõrgemate ohvitseride austmele täiend, et näidata nende sõjaväelist kindraliaukraadi. Seda tehti selleks, et eristada neid mehi tavalise SSi kõrgematest ametnikest. Ka kõrgematele SS-auastmetega politseiametnikele lisati kindrali täiend auastme juurde. Nii näiteks oli riigikomissariaadi Ostlandi Kõrgema SSi ja Politseijuhi viimane auaste SS-Obergruppenführer und General der Polizei. Umbes samasugused auastmed olid ka SAs, mida võiks võrrelda tsiviilteenistuse auastmetega. Eesti Kindralkomissar Karl Sigismund Litzmann oli näiteks SA-Obergruppenführer, kuid 1944. aasta sügisel astus ta sõjaväeteenistusse oma nooremohvitseri auastmes.

Relva-SSi üksuste auastmed. Kuni 1943. aasta oktoobrini nimetati Leegioni liikmeid ametlikes dokumentides leegionärideks – sõna "leegion" kasutati auastmenimetuse osana nagu SSi liikmetel lühendit SS (nt Legion-Sturmbannführer). 1943. aasta oktoobris võeti leegionäri asemel ametlikes dokumentides kasutusele nimetus SS-vabatahtlik (SS-Freiwilliger, nt SS-Frw.-Oberscharführer). 1944. aasta juulis, pärast 1944. aasta mobiliseeritute saabumist, võeti "SS-vabatahtliku" asemel kasutusele eesliide relva- (Waffen-; nt Waffen-Untersturmführer der SS). Bad Tölzi või mõne teise junkrukooli lõpetanud või mujal ohvitseriharidus saanud ohvitserid kandsid SS lisandiga auastmeid (nt SS-Untersturmführer).

Nimetuste muutmises peegeldub nähtavasti Heinrich Himmleri ja tema lähikondlaste suhtumine okupeeritud idaalade rahvaste väekoondistesse. Kui 19421943 oli veel eesmärgiks moodustada Euroopa SS-vabatahtlikest väekoondised, siis Suur-Saksamaa sõjaõnne pöördudes tõusid esikohale sõjalised kaalutlused ning Relva-SSi kooseisus formeeriti järjest uusi mittesaksa diviise, mida aeg edasi, seda vähem vastasid nn SSi-kõlblikkuse tingimustele.

Relva-SSi ja Wehrmachti auastmete võrdlus
Relva-SS (Waffen-SS) Saksa armee (Wehrmacht (Heer))
SS-Schütze, -Grenadier, -Kanonier, -Funker ...
(je nach Waffengattung)
Soldat, Schütze, Grenadier, Kanonier, Funker ...
(je nach Waffengattung)
SS-Obersoldat -Oberschütze ... (usw., wie vor) Obersoldat, Oberschütze ... (usw., wie vor)
SS-Sturmmann Gefreiter
SS-Rottenführer Obergefreiter
vastav auaste puudub Relva-SS'is Hauptgefreiter
vastav auaste puudub Relva-SS'is Stabsgefreiter
SS-Unterscharführer Unteroffizier
SS-Scharführer Unterfeldwebel
SS-Standartenjunker Fähnrich
SS-Standartenoberjunker Oberfähnrich
SS-Oberscharführer Feldwebel
SS-Hauptscharführer Oberfeldwebel
SS-Stabsscharführer Hauptfeldwebel
SS-Sturmscharführer Stabsfeldwebel
SS-Untersturmführer Leutnant
SS-Obersturmführer Oberleutnant
SS-Hauptsturmführer Hauptmann
SS-Sturmbannführer Major
SS-Obersturmbannführer Oberstleutnant
SS-Standartenführer Oberst
SS-Oberführer * vastav auaste puudub Wehrmachtis
SS-Brigadeführer und Generalmajor der Waffen-SS/Polizei Generalmajor
SS-Gruppenführer und Generalleutnant der Waffen-SS/Polizei Generalleutnant
SS-Obergruppenführer und General der Waffen-SS General der Infanterie
SS-Oberstgruppenführer und Generaloberst der Waffen-SS Generaloberst
Reichsführer-SS Generalfeldmarschall

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]