Putki lahing

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Putki lahing
Osa Teise maailmasõja Idarinde lahingutest Eestis Narva ruumis Auvere platsdarmil
Toimumisaeg 1. märts 19447. märts 1944
Toimumiskoht Putki küla, Eesti
Tulemus Saksa tõrjevõit
Osalised
Flag of Germany (1935–1945).svg Saksamaa Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Flag of Germany (1935–1945).svg Johannes Friessner Flag of the Soviet Union.svg Leonid Govorov

Putki lahing oli Teises maailmasõjas toimunud Narva lahingu üks episoode, mis peeti Putki ja Kuremäe piirkonnas märtsi alguses 1944.

Putki lahing oli Wehrmachti poolt peetud tõrjelahing Punaarmee pealetungi peatamiseks mille eesmärk oli välja murda Jõhvi-Vasknarva teele ja sealt edasi tungida Jõhvi ja Rakvere suunas.

1. märtsil 1944 oli Punaarmee Putki soos alustanud suurrünnakut. Sakslaste olukord selles lõigus oli raske.

Lahingu esimeses osas õnnestus Punaarmeel läbi murda esimesed kaitseliinid ja kiiluda kaitsesse mitme kilomeetri sügavuselt. Läbimurde riivistamiseks paisati kõik Armeegrupil Narwa käepärast olnud väeosad nende hulgas ka Toila metsalaagris viibivad Rebase ja Soodeni juhitavad Eesti idapataljonid.

2. märtsil said 658. ja 659. Eesti Pataljon käsu minna Putki piirkonda ja kohale jõudes puhastada soo punaväeosadest, mis sakslaste positsioonidest on läbi valgunud ning taastada rindel endine olukord.[1]

Eesti väeosade rindele saabudes, oli olukord segane ja pidev rindejoon puudus. Kurtna laagrist ida pool asuva metsavahi maja juures asus ühe kaitset toimetava Saksa rügemendi ülem. Ida pool võitlesid selle rügemendi kaks pataljonisuurust võitlusgruppi. Major Rebane sai käsu toetada major Grammi võitlusgruppi, kellest Punaarmee oli juba mööda läinud. Kohale jõudes selgus varsti, et 658. pataljon oli ühes major Grammi võitlusgrupiga sisse piiratud. Raadio kaudu saadi teada, et vasakul Putki küla juures võitlev major Eggemanni võitlusgrupp, keda toetas major Soodeni pataljon oli samuti sisse piiratud. Selgus, et mõlema võitlusgrupi ümber oli piiramisrõngas ja kahe sissepiiratud võitlusgrupi ümber välisrinne.[2]

Kogu sissepiiratud aja jooksul tuli kummalgi pataljonil tagasi lüüa Punaarmee polgusuuruseid ründeüksusi. Side rügemendiga oli katkenud, kuid raadioside diviisiga säilis. 4. märtsil tungis 659. pataljon Putki külla.

Sissepiiratuid varustati lennukeilt laskemoona ning toiduga. Rebase ja Soodeni pataljonide tegevus koostöös saksa üksustega sundis Punaarmeed pealetungi jätkamise asemel tegelema sissepiiratud üksuste hävitamisega, kaotades sellega aega. See aga võimaldas Wehrmacht'il organiseerida vasturünnakut.

Läbimurdnud Punaarmee eelosad olid juba Kuremäe-Jõhvi maanteele välja jõudmas. Ohu kõrvaldamiseks tõmmati Kuremäe piirkonda Narva sillapealt SS-diviis "Nordlandi" osi ja Räpina-Rasina piirkonnast toodi kohale 11. Ida-Preisi diviis.

5. märtsil alustas 11. diviis koos "Nordlandi" diviisi osade toetusel vasturünnakut Putki suunas. 11. diviisi osad vallutasid Putki ja vabastasid major Rebase ja Eggemanni mehed piiramisrõngastest. Putkist ida poole aga rünnakul enam edu ei olnud, kuna raskel maastikul kadus side ründavate väeosade vahel ja diviis oli sunnitud kaitsele asuma koos Eesti pataljonidega. Rindejoon taastati kohas kus see oli asunud enne 1. märtsil alanud Punaarmee rünnakut. Kaitsele jäänud "Nordladi" diviisi osad vahetas välja 58. diviis. Eesti pataljonid tõmmati samuti eesliinilt ära, kuna nad polnud alates Novgorodialt taganemise algusest saadik puhkust saanud ning nendes oli veel vaid umbes 110 võitlejat kummaski.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jürissaar. "Kahe rinde vahel". Göteborg 1951. Lhk. 223.
  2. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas 9. köide, lhk. 30.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]