August Feldman
| August Feldman | |
|---|---|
| Sünniaeg |
30. märts 1899 Pärnu |
| Surmaaeg |
5. august 1970 Tallinn |
| Auaste | polkovnik |
| Juhtinud |
7. Eesti Laskurdiviisi staabiülem 249. Eesti Laskurdiviisi ülema asetäitja 249. Eesti Laskurdiviisi ülem 8. Eesti Laskurkorpuse ülema asetäitja Eesti NSV sõjakomissar |
| Sõjad/lahingud |
Eesti Vabadussõda Vene kodusõda Teine maailmasõda |
August Feldman (18. märts (vkj)/ 30. märts 1899[1] Pärnu – 5. august 1970 Tallinn) oli Nõukogude sõjaväelane (polkovnik), aastatel 1951–1954 Eesti NSV sõjakomissar.[2]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ta sündis Waldhofi tselluloosivabrikutöölise perekonnas ning asus 15-aastaselt tööle lukksepa õpilasena samas vabrikus, kus töötas ka ta isa. Ta töötas seal kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini.
1917. aasta oktoobris asus ta tööle politsei asemel moodustatud miilitsasse ning 1918. aasta augustis astus ta vabatahtlikuna Tallinna kommunistlikku kütipolku, millega taganes pärast Eesti okupeerimist Saksa keisririigi vägede poolt Nõukogude Venemaale. Nõukogude Venemaal osales ta Vene kodusõja lahingutes Uurali piirkonnas.
Pärast 1918. aasta novembris alanud Nõukogude Punaarmee pealetungi Eestisse osales Eesti Vabadussõjas Punaarmees Narva all ning pärast Eesti vägede võitu Vabadussõjas osales Punaarmee koosseisus lahingutes Daugavpilsi piirkonnas ja Nõukogude-Ukraina sõjas Kurski, Belgorodi, Mariupoli piirkonnas Nestor Mahno vägede vastu Ukrainas. 1920. aastal osales sõjategevuses Krimmis Peter von Wrangell vägede vastu.
1922. aastal astus ta õppima Petrogradi Internatsionaalse Sõjakooli eesti gruppi ning lõpetas sõjakooli 1925. aastal. Pärast kooli lõpetamist suunati tegevteenistusse, kus teenis rühmaülemast polgu staabiülema ametikohani.
Nõukogude–Saksa sõja alguses 1941. aasta suvel teenis ta 400. laskurpolgu staabiülemana, jäi sõja alguskuudel piiramisrõngasse, kuid suutis taganeda koos oma väeosaga Vjazma piirkonnas Punaarmee vägedeni.
Pärast edukat väljamurdmist piiramisrõngast määrati ta 89. laskurdiviisi staabi operatiivoskonna ülemaks, kellena osales lahingutes.
1941. aasta lõpus suunati ta Uurali sõjaväeringkonda, kus formeeriti eesti rahvusväeosi ning ta määrati 7. Eesti Laskurdiviisi staabiülemaks.
25. septembril 1942 pärast 8. Eesti Laskurkorpuse formeerimist määrati ta 249. Eesti Laskurdiviisi ülema asetäitjaks ning ta osales diviisiga Velikije Luki lahingutes.
1944. aastal pärast 249. diviisi ülema Johan Lombaku haavatasaamist, määrati 249. diviisi ülemaks ning juhtis Punaarmee ja Eesti Laskurkorpuse koosseisus 249. diviisi lahingutegevust Lõuna-Eestis ja Emajõe ääres toimunud lahingutes ning Sõrve säärel.
Tema juhitud 249. Eesti Laskurdiviisi autasustati edukate lahingute eest Emajõe piirkonnas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega Punalipu ordeniga. Diviisi koosseisu kuulunud 921. Laskurpolku autasustati Punalipu orden; 779. Suurtükiväepolku 3. järgu Kutuzovi ordeniga; 307. üksikut tankitõrjedivisjoni Aleksandr Nevski ordeni ning 917. Laskurpolku ja 925. Laskurpolku Punatähe ordeniga.
Pärast Nõukogude–Saksa sõja lõppu määrati ta 8. Eesti Laskurkorpuse ülema asetäitjaks ning seejärel tegutses ta Tartu Riikliku Ülikooli sõjalise kateedri juhatajana.
1951. aastal määrati ta Eesti NSV sõjakomissariks, kellena tegutses 2 aastat.
Ta arvati 1954. aastal erru.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Lembit Pärn (1947–1948) · Johan Lombak (1948–1951) · August Feldman (1951–1954)
Ivan Tuhkru (1954–1975) · Roomet Kiudmaa (1975–1987) · Rein Põder (1987–1991)