Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva"

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Pataljon Narva)
Jump to navigation Jump to search
Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva"
(Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon "Narwa" (saksa keeles))
Logo-WaffenSS.jpg
Relva-SS-i logo
Tegev veebruar 1943 – märts 1944
Riik Flag of the NSDAP (1920–1945).svg Suursaksa Riik
Kuuluvus Flag of the Schutzstaffel.svg Relva-SS 5. SS-Soomusdiviis "Wiking"
Liik jalavägi
Suurus pataljon
Lahingud Teise maailmasõja Idarinde: Izjumi lahing
Hadnitsa lahing
Tšerkassõ kott
Olshana kott
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Sturmbannführer Georg Eberhardt

Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva" (saksa Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon Narva), tuntud ka kui pataljon "Narva" oli 1942. aastal eesti vabatahtlikest moodustatud Relva-SS rindeväeosa Teises maailmasõjas Idarindel.

20. märtsil 1944 saabus pataljon "Narva" Tallinna, pataljon allutati 20. Eesti SS-diviisile. Pataljoni "Narva" tuumikust moodustati 20. Eesti SS-diviisi 20. Üksik SS-jalaväepataljon (20. SS-füsiljeerpataljon).

Formeerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljon Narva formeeriti kui Eesti SS-leegioni (Estnische SS-Legion) I pataljon. Pataljoni isikkoosseis läbis väljaõppe Poola kindralkubermangus Dębnica linna lähedal asunud endises Poola armee ratsaväe väljaõppelaagris Heidelaager (SS-Truppenübungsplatz Heidelager).

Esialgu oli väljaõppeülem leitnant Paul Maitla, hiljem saabusid väljaõpet juhendama ohvitserid ja allohvitserid diviisist "Deutschland". Pataljoniga liideti ka osa algselt Politseipataljon Ostlandis Kiievis teeninud baltisakslastest ja 1941. aastal Eestist Nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale ümber asunud eestlasi. Laskurkompaniid läbisid väljaõppe Heidelaagris, erirelvastuse väljaõpe toimus aga mujal: tankitõrjekahurimehed Hilversumis Hollandis, radistid Poznanis, allohvitserid aga Baierimaal Bad Tölzi SS-i allohvitseridekoolis (SS-Junkerschule Bad Tölz).

Eesti Leegioni ja I Rügemendi ülema Franz Augsbergeri käskkirjaga kohustati I pataljoni lahinguvalmis olema 1943. aasta veebruariks. 13. veebruaril 1943 toimus I pataljonis sõdurivande andmine.

23. märtsil 1943 arvati 1. pataljon Eesti Leegioni koosseisust välja ja sellest moodustati Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva" ja suunati Väegrupp Südi rindele.

Pataljoni esimene ülem oli Sturmbannführer Georg Eberhardt. Pataljoni koosseisus oli sel ajal 973 meest, nendest 776 eestlast ja 197 sakslast.

Veebruari lõpus 1943 läks Soome Relva-SS vabatahtlike pataljon (Finnisches Freiwilligen-Bataillon der SS), mis teenis 5. Soomusgrenaderide SS-diviisi "Wiking" (SS-Panzergrenader diviis "Wiking") koosseisus, seoses lepingu lõppemisega Ukrainast kodumaale tagasi ning Eesti Leegionist eraldatud 1. pataljon suunati 4. aprillil 1943 Ukrainasse soomlasi asendama. Pataljon "Narva" määrati 5. Soomusgrenaderide SS-diviisi "Wiking" koosseisu iseseisva soomustatud pataljonina.

Juhtkond ja koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

"Narva" pataljoni ülemad[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljoni koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Staabikompaniisse kuulusid ka side (telefon, raadio ja käskjalad-virgatsid) rühm, luure- ja pioneerirühm ning haavatute sidumispunkt, samuti vooriüksus.
1. rühm, rühmaülem SS-Untersturmführer Herbert Nugis
2. rühm
3. rühm

Rühmaülemad: Relva-SS Untersturmführer Wilhelm Gelzleichter

4. rühm, rühmaülem Relva-SS Untersturmführer Hans Götze, SS-obersturmführer Leo Schmidt
5. rühm, rühmaülem[1] Relva-SS Untersturmführer Hando Ruus
6. rühm, rühmaülem SS-oberleutenant Walter Leicht; vanemveebel Walter Grubbe; leitnant Harald Salumäe
  • III kompanii, kompaniiülem, Relva-SS Obersturmführer Fritz von Böckmann, Relva-SS Obersturmführer Walter Leicht, (08.1943–02.1944); Relva-SS Obersturmführer Hando Ruus[2]
7. rühm
8. rühm
9.rühm

Rühmaülemad: Relva-SS Untersturmführer Herbert Fiala, vanemveltveebel Walter Bliedtuer

Nõukogude 76-mm tankitõrjekahur
(76,2 mm ja 50,0 mm) tankitõrjekahurite Pak rühm. Kahurid "Kõu" - SS-unterscharführer Alfons Haring ( † 04.09.1943 Krakov), "Tasuja" - SS-unterscharführer Ilmar Ainsaar (– 01.1944), "Pikker". Rühmaülem SS-Obersturmführer Ralf Fisker;
raskete granaadiheitjate SGw rühm, rühmaülem SS-Untersturmführer Alfred Ensmann
jalaväe saatekahurite IG rühm (saksa k IG Zug), rühmaülem Relva-SS Untersturmführer Eduard Kirschbaum
raskekuulipildujate rühm (saksa k SMG, rühmaülem Relva-SS Untersturmführer Herbert Fiala (1942- † juuli 1943 Izjumi lahing).
Saksa neljatoruline 20mm õhutõrjekahur (Vierlingflak) SMG-34
Saksa 75-mm kerge jalaväe saatekahur IG-18
  • 1944, aasta detsembris saabus 500-meheline täiendus. Saabunud täiendusest saadeti 80 noort teistesse 5. SS-Soomusdiviis "Wiking"i üksustesse, kohalejäänutest moodustati kaks kompaniid[3]. Üks nendest jäi väljaõppele Korsuni lähistele, nendest moodustati pataljon "Narva" 4. kompanii. Ülem, Relva-SS Obersturmführer Oskar Ruut. Teine osa saadeti Steblevi linna ruumi, kus tegutses diviisi õppepataljon ja allutati väljaõppeks diviisi luurepataljonile ja asuti seda rinde tagalas välja õpetama. Ülem, SS-Untersturmführer Hermann Schacht[4].

Pataljoni kuulus 4 kompaniid, kompaniisse kuulus 3 rühma ja rühma kuulus 3 jagu. Igas laskurjaos oli 2 kergekuulipildujat (MG34). Raskerelvadekompaniis oli 3 raskekuulipilduja jagu ja 1 granaadiheitja jagu.

IV (raskerelvade)kompanii relvastuses oli 3 rasket nõukogude trofee tankitõrjekahurit (76,2 mm), 3 kerget tankitõrjekahurit (50,0 mm); 8 rasket 80,2 mm granaadiheitjat, 6 kerget jalaväe saatekahurit 75 mm IG-18 ja 2 neljatorulist 20mm õhutõrjekahurit (Vierlingflak) SMG-34.

Pataljon saabus 7. aprillil 1943 Ukrainasse Lozovaja ja Bliznjuki raudteejaamadesse ning dislotseerus samas lähedas asuvates külades ja osales aktiivses lahinguväljaõppes.

Viimase lahinguõppuse tulemusi hinnates märkis SS-diviisi "Wiking" diviisikomandör Herbert Gille:

„Minu käsutuses on olnud Euroopa parimad sõdurid, kuid selliseid röövleid nagu eestlased pole ma veel näinud.“

[5]

Lahingud Idarindel Ukrainas[muuda | muuda lähteteksti]

Lahingutegevuspiirkond Izjumi piirkonnas, Teises Harkovi lahingus, 1942. aasta mais
Donbassi pealetungioperatsioonis 13. augustist 22. septembrini 1943 sundisid Edelarinde ja Lõunarinde väed taganema väegrupp Süd Donbassi tööstusrajoonist

Juuli keskpaigani 1943 toimus täiendav väljaõpe rinde tagalas. 4.–16. juulini toimus Idarinde Saksa vägede pealetungioperatsioon Tsitadell. 18. juulil viidi pataljon Väegrupp Süd 8. armee rindele oma lõiku Izjumi lähistel, Harkivist kagus, ja osales seal vastupanus Nõukogude Punaarmee Brjanski, Kesk- ja Läänerinde vägede pealetungioperatsioonile ja Kurski lahingus.

Izjumi lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Izjumi lahing

19. juulil 1943 kell 9.30 algas kolmepäevane Izjumi lahing, mis oli ühtlasi ka pataljonile tuleristseteks. Sakslased olid arvestanud, et pataljon ei pea rünnakule peasuunal Punaarmee jõudude ülekaalule (umbes 20 000 meest ja üle 115 tanki) vastu ja taganeb. Kui seda ei juhtunud, tundus see sakslastele uskumatuna ja eestlaste rindelõiku saadeti kontrollima väegrupp Süd kontrollkomisjon, mille akti kohaselt jäi lahinguväljale maha üle 9000 ründaja laiba ja 113 tanki rusud. Pataljon "Narva" kaotused olid 69 langenud eestlast ja 6 sakslast. Haavatuid oli 326, enamusel nendest kergemad haavad. Izjumi lahingu teisel päeval langes 2. kompanii lõigus toimunud läbimurde likvideerimisel käsitsivõitluses 1. kompanii ülem Hauptsturmführer (kapten) Jaan Raudsoo. Kolmandal päeval langes pataljoni ülem Sturmbannführer (major) Georg Eberhardt, kelle jalgade ees lõhkes tankitõrjemürsk ja haavas pataljoniülemat surmavalt. Pataljoni juhtimise võttis üle adjutant Schmidt. 21. juulil kell 2.00 vahetati pataljon välja puhanud Wehrmachti üksusega.

Pataljon "Narva" võitlejaid autasustati Izjumi lahingu eest 35 EK II klassi ja 4 EK I klassi Raudristiga. Autasud andis kätte 5. SS-tankidiviisi "Wiking" ülem Obergruppenführer (kindral) Herbert Otto Gille.

Hadnitsa lahingud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hadnitsa lahing, Belgorod-Harkivi pealetungioperatsioon, 3. august 1943 – 23. august 1943

1943. aasta 3. augusti hommikul kell 5 algas põhja pool Belgorodi, Tomarovka ja Stepnoje piirkonnas Punaarmee pealetung. 5. augustil langes Belgorod, 7. augustil Bogoduhhov. Punaarmee suurrünnakust võtsid osa Voroneži rinne ja Stepirinne, lõuna pool Harkovit toetas neid Edelarinne. Belgorod-Harkovi lahingutest võtsid Punaarmee kolme rinde koosseisus osa 18 tankidiviisi ja 72 jalaväediviisi. Pärast Belgorodi ja Bogoduhhovi vallutamist suundusid Punaarmee Edela- ja Lõuna­rinde väed Harkovi peale. Saksa vägede peakorter suunas pärast Belgorodi langemist Izjum-Barvenkovo ruumis Donbassi kaitsnud tankidiviisid "Das Reich", "Totenkopf" ja "Wiking" Harkovi ruumi. Pataljon "Narva" kaheksapäevane lahing, augustis, toimus Hadnitsa ümbruses Harkovi lähistel. Pataljonil õnnestus Punaarmee pealöögi suunal vastu panna ja oma positsioonidele jääda. Hadnitsa küla tagasivallutamisel sai surmavalt haavata 4. kompanii tankitõrjerühma ülem obersturmführer Ralf Fisker. Nende lahingute eest anti "Narva" pataljoni meestele 45 I ja II klassi Raudristi. Teise eestlasena (esimene kapten Friedrich Kurg) sai I klassi Raudristi untersturmführer (nooremleitnant) Hando Ruus.

Pärast Hadnitsa lahinguid oli pataljonis alles 157 meest. Pataljon sai küll korduvalt täiendust, kuid arvestades raskeid lahinguid ei jätkunud komplekteerituist kauaks. Detsembris jõudis kohale 500-meheline täiendus, kuid see oli peaaegu väljaõpetamata. Nendest moodustati pataljon "Narva" 4. kompanii ja asuti seda rinde tagalas välja õpetama. Väljaõpet juhatas obersturmführer Leicht, 4. kompanii I. rühma ülem oli Oskar Ruut, II. rühma juhtis Evald Müür.

Augustiks taganesid pataljoni osad Dnepri alamjooksule, kus asusid väljaehitatud kaitseliinile kaitsele. Oktoobrist 1944. aasta lõpuni oli pataljon rahulikus rindelõigus Dnepri jõe kaldal. Novembris ületasid nõukogude Idarinne väed Dnepri, ajastades rünnaku Tšerkassõ metsades tegutsenud partisanikoondisega, Saksa vägede tagalas.

Irdõni metsalahing[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Irdõni metsalahing

1944. aasta 9. jaanuaril sõidutati väeosa Buda-Orlovetsi lähistele ja paigutati positsioonidele Irdõni jõe metsasele lõunakaldale. Irdõni metsalahingud kestsid neli päeva: 15.–18. jaanuarini 1944.

Tšerkassõ kott[muuda | muuda lähteteksti]

Tšerkassõ kott
Next.svg Pikemalt artiklis Tšerkassõ kott

28. jaanuaril 1944 alustasid nõukogude väed uut suuroperatsiooni, mille käigus piirati Tšerkassõ - Korsuni - Olshana piirkonnas sisse mitu diviisi kahe korpuse koosseisus. Kokku u 56 000 meest. Tšerkassõ kott ehk Orša-Tšerkassõ kott moodustus jaanuaris kui Punaarmee rinde kahes kohas läbi murdis ja haaras kotti 8. armee ning kümme Saksa diviisi, nende hulgas ka diviisi "Wiking". Nõukogude vägede 2. Ukraina rinde 52. armee püüdis teostada läbimurret, et jõuda Irdõni jõeni, see forsseerida ning ühineda 1. Ukraina rinde vägedega. Sissepiiratutele saadeti appi lisajõude piiramisrõnga deblokeerimiseks, kuid abivägede saabumise ajaks moodustasid aga mõlemad Puna­armee rindeväed teise ehk siserõnga, mis tähendas, et "Tšerkassõ kott" oli kahekordne: siserõnga võitlejad takistasid väljamurret kotist, välisrõnga võitlejad tõrjusid deblokeerimisüksusi kotti sisenemast. "Narwa" pataljon oli üks sisse piiratud üksuste hulgas. 5. veebruuaril 1944 asus koti likvideerimisele Ukraina rinde 27. armee. Armee purustas eesolevad üksused, vallutades Steblevi linna ja ümbruse. Kui Punaarmee üritas "kotti" sisse tungida, jäi pataljon koos ühe pioneerikompaniiga eraldatuna omaette piiramisrõngasse, kuid murdis sealt kaotusterohkelt 6. veebruariks ülejäänud XI korpuse vägede juurde välja. Sissepiiratute grupeeringu väljamurde ees liikus diviis "Wiking" luurepataljon, pataljoni "Narva" liikmetest koostatud grupp. Tšerkassõ kotist väljamurdmisel oli "Narwa" oli diviisi "Wiking" murdeüksuseks, liikudes ühe väljamurdekolonni eesotsas. Pataljoni koosseisust pääses välja vaid u 100 meest. Seejuures kaotati sõidukid ja tehnika. Pärast seda lahingut oli pataljonis ainult üks terve ohvitser (Hando Ruus), ülejäänud olid kas haavatud või langenud. Surma said pataljoniülem Bernhard Grafhorst, 2. kompanii ülem Hugo Siim jt.

Olshana kott[muuda | muuda lähteteksti]

OEF-map-5.jpg

Sissepiiratud väeosade hävitamiseks alustas Punaarmee suure kotti tükeldamist ajal, mil pataljon "Narva" kaitses taganemata Tšernigivi ruumis strateegiliselt tähtsat Olshanat kuni Punaarmee selle ära lõikas. Selle tagajärjel pidid eestlased kõigepealt suurde kotti välja murdma, mis neil ka õnnestus. Side puudumise ja ka raadiohäirete tõttu ei saanud sissepiiratud teada täpset kohta, kuhu nad pidid välja murdma. Oli antud suund Lisjanka kõrgendik 239,0. Kõrgendikul 239,0. jõudes kus pidid ootama deblokeerimisüksused, seisid aga Punaarmee tanki- kolonn, suurtükivägi ja nende taga ratsaeskadronid. Väljamurre oli suunatud Oktoobri asulale, mis asus kirdes. Kõrgendikul 239,0 asunud Punaarmee soomusvöönd ei andud pisematki lootust läbimurdeks, ning läbimurdnud suundusid vasakule metsamassiivi poole, mis aga oli hoopis lõunas. Gniloi Tikitši sillad asusid Oktoobri asula piirides oodates väljatungijaid, keda kunagi sinna ei ilmunud.

Uuest kotist väljamurdmisele saadeti sissepiiratud kahe korpuse väeosade juhtide Wilhelm Stemmermanni ja Theo-Helmut Liebi korraldusel avangariväeosadena 5. SS-Soomusdiviisi "Wiking" ja 72. diviisi väeosad[6] III armeekorpuse positsioonide suunas. Punaarmee piiramisrõnga väed koosnesid aga 3 armee (4. kaardiväe, 27., ja 52. armee) vägedest. 17. veebruaril 1944 saatis "Wikingi" komandör kindral Gille "Narva" pataljoni läbimurdeks koos tankide ja rünnakkahuritega teed tegema. Seljatagust kaitsesid teised väeosad, haavatute voor oli kahe rünnakrühma vahel. Eest ja tagant ründasid kotist väljamurdvaid väeosi vene tankid ja jalavägi. Vene tankid murdsid läbi ka haavatute kolonni juurde ja sõitsid pikki voori, lömastades haavatuid hobuseid ja voorimehi. Pataljon "Narva" murdis kotist välja Gniloi Doni rajoonis.

Pärast väljajõudmist kogunes diviis "Wiking" Poolas Lublini ümbruses, kus pataljon "Narva" eraldati Diviisist "Wiking" ja saadeti Eestisse.

20. Füsiljerpataljon[muuda | muuda lähteteksti]

20. Eesti SS-diviisi
20. Füsiljerpataljon
Waffen-SS Füsilier Bataillon 20 (saksa keeles)
Logo-WaffenSS.jpg
Relva-SSi logo
Tegev märts 1944 – 1945
Riik Flag of the NSDAP (1920–1945).svg Suursaksa Riik
Kuuluvus Relva-SS 20. eesti vabatahtlike SS-diviis
Liik jalavägi
Suurus pataljon
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Hauptsturmführer Hans Wallner
Obersturmführer Oskar Ruut
Hauptsturmführer Hando Ruus

20. märtsil 1944 saabus pataljon "Narva" Tallinna (172 Tserkassõ kotist väljamurdnud meest, nendest 35 viimasest, 500-mehelisest täiendusest[viide?]), kus toimus väeosa pidulik vastuvõtt ja paraad Vabaduse väljakul.

Pataljon allutati 20. Eesti SS-diviisile ja saadeti Tallinna ümbrusse formeerimisele ja väljaõppele. Pataljoni "Narva" tuumikust moodustati 20. Eesti SS-diviisi 20. Üksik SS-jalaväepataljon (20. SS-füsiljeerpataljon) ning formeerimise käigus sai pataljon juurde 600 meest, 300 Kehrast ja 300 Alaverest. 4. juunil 1944 suunati 20. jalaväepataljon "Narva" rindele.

Pataljoni ülemad[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljoni koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Auvere lahingud[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljon võitles kõrvuti Harald Riipalu juhtud 47. rügemendi ja 11. diviisiga Auvere platsdarmil.

Next.svg Pikemalt artiklis Auvere lahing

1944. aasta 25. juulil langes nende väeosade osaks ränkraske katsumus tõrjuda tagasi järjekordne Punaarmee läbimurdekatse. Muljetavaldava tulejõuga oli juba suurtükitule ettevalmistus. Selle kitsa rindelõigu suunas tulistati välja umbes 80 000 mürsku. Järjekordse karmi lahingu bilanss oli järgmine: Punaarmee läbimurdekatse ebaõnnestus ränkade kaotustega, 8000 langenut, 29 purustatud tanki ja 8 lennukit. 20. jalaväepataljonis oli rivis 3. kompanii peale kokku 30 meest.

Sinimägede lahingud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sinimägede lahing

Sinimägede lahingute ajal sai Hando Ruusist, pärast pataljoniülema kohusetäitja Oskar Ruudi langemist 3. augustil 1944 ja pataljoni üle võtnud hauptsturmführer H. Wallneri haavatasaamist mõned päevad hiljem, 20. Üksiku SS-jalaväepataljoni (20. SS-füsiljeerpataljon) komandör.

Pataljoni taandumine Tannenbergi liinilt[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljoni osad võtsid osa Porkuni lahingust ja osa neist murdis seal Punaarmee piiramisrõngast välja.

22. septembril 1944 piirati Ruusi rühm Ambla lähedal öösel metsas ümber. Pärast korduvate läbirääkimiste pidamist ja läbirääkijate poolt vastavate lubaduste saamist (meelitati Ruusi grupp koolivenna vanemleitnant Kase poolt alla andma) ütles Ruus meestele, et olete vandes vabad ja relvad pandi maha. Vangide kolonn koos Ruusiga, umbes 80 meest, alustas liikumist Tallinna suunas.

22. septembrit 1944 võib lugeda kuulsa pataljoni "Narva", hiljem 20. üksiku SS-jalaväepataljoni lõpuks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 20. Eesti SS Vabatahtlike Diviis
  2. Hando Ruusi mälestamine, 31.03.2007
  3. Mihhail Bendt, Tšerkassõ kott, Kultuur ja Elu 3/2013
  4. Estnisches SS-Freiwilligen-Panzer-Grenadier-Batallion "Narwa" (till 1944)., Axis History Forum
  5. "Minu au on truudus. Pataljon Narva ajalugu". Kirjastus Greif, 1995. Väljaandja klubi "Wiking-Narwa" ajalookomisjon. lk 41
  6. Niklas Zetterling and Anders Frankson, Plans for the Breakout, 15 February, Korsun Pocket: The Encirclement and Breakout of a German Army in the East, 1944

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Minu au on truudus. Pataljon Narva ajalugu". Kirjastus Greif, 1995. Väljaandja klubi "Wiking-Narwa" ajalookomisjon.
  • Niklas Zetterling and Anders Frankson, Korsun Pocket: The Encirclement and Breakout of a German Army in the East, 1944, Casemate Books, 2011. ISBN 9781935149842 1935149849

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]