Paul Laamann

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Paul Laamann
Paul Laamann.jpg
Paul Laamann 1917. aastal
Sündinud 11. jaanuar 1893
Tartu
Surnud 25. jaanuar 1946
Tallinn
Teenistused Venemaa keiserlik armee
Eesti Vabariik
Auaste kapten
Juhtinud kitsarööpmelise soomusrongi nr. 2 ülem Vabadussõjas
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Teine maailmasõda
Vabadusrist.gif
Vabadusrist
I/3

Paul Georg Laamann VR I/3 (ka Paul Georg Laaman; 11. jaanuar 1893 Tartu25. jaanuar 1946 Tallinn) oli Venemaa keisririigi, Eesti ja Saksa sõjaväelane (kapten).

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Paul Laamann lõpetas aastal 1912 Tartu Aleksandri gümnaasiumi, seejärel astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, Korporatsioon Fraternitas Estica liige[1]. Aastal 1915 mobiliseeriti ta Esimesse maailmasõtta, selle käigus lõpetas ta Venemaa keisririigi Vladimiri sõjakooli, Peterburis, 1916. aastal ülendati nooremleitnandiks ning teenis Esimeses maailmasõjas 37. Siberi küti tagavarapolgus.

Eesti Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabadussõja alguses oli Paul Laamann 28. novembrist kuni 17. detsembrini 1918 1. polgu 7. kompanii ülem.

Seejärel 22. detsembrist 1918 Laiarööpmelise soomusrongi nr. 3 ülema abi ja 25. detsembrist 1918 kuni 7. jaanuarini 1919 laiarööpmelise soomusrongi nr 3 ülem.

Formeeris seejärel Tallinnas Kitsarööpmelist soomusrongi nr. 2 ja oli 7. jaanuarist kuni 9. augustini 1919 selle komandör.

Kitsarööpmeliste soomusrongide ülema kapten Arved Engmaa haavatasaamise järel oli P. Laamann 23. märtsist kuni 22. maini 1919 ühtlasi ka kitsarööpmeliste soomusrongide ülema kohustetäitja.

Augustist 1919 oli ta Soomusrongide Divisjoni intendant. Ja seejärel Tartumaa Kaitseliidu ülem. 1920. aasta mais läks erru.

Sõjaliste teenete eest sai Laamann I liigi 3. järgu Vabadusristi.

Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

Peale Vabadussõda elas ta Võrus, oli ettevõtja: Ford Motor Company esindaja.

Aastatel 1924–1934 oli ta Kaitseliidu Võrumaa maleva liige, 1932. aastast Kaitseliidu Võru linna malevkonna pealik. Töötas Võrus Linatööstuse Ühisuse juhatajana, asutades samas autoäri.

Teda tunnustati Kaitseliidu aumärkidega (Valgeristi III klassi ja Kotkaristi V klassiga) ning Eesti Vabadussõja mälestusmedaliga.

1930. aastast tegutses Laamann Vabadussõjalaste Liidu poliitilistes tegevuses ning kuulus Võrus vabadussõjalaste ringi ja tegi agarat poliitilist kihutustööd. 8. oktoobril 1932 korraldas ta Võrus kakluse sotsialistidega[2]. 2. augustil 1933 palusid Võru Ühispanga esindajad Kohtu-ja siseministrilt kaitset Võru vabadussõjalaste liidu organiseeritud rünnaku vastu, mis pidi olema vapside jõu demonstratsiooniks kohapeal. Kohtu- ja siseminister väitis, et liidu tegevust ei saa takistada selle sulgemisega, sest selle asemele asutataks uus[3]. 11. augustil 1933 korraldas poliitiline politsei Paul Laamanni kui vabadussõjalaste liidu Võru osakonna esimehe korteris ja äris läbiotsimise[4]. 12. septembril 1933 määras Sisekaitseülem Paul Laamannile 200 krooni rahatrahvi või selle mittetasumisel kolmekuise vangistuse, kuna ta oli nimetanud seadusi ja määrusi koerte suukorvideks marutaudi ajal[5]. Pärast vapside kaotust Võru linnavolikogu valimistel ähvardas ta: "Kui me muidu võita ei saa, paneme kahurid hüüdma." Seejärel ta vabastati Võru malevkonna pealiku kohalt[6].

Paul Laamann arreteeriti 12. märtsil 1934 Võrus, viidi Tallinna keskvanglasse kus teda hoiti eeluurimisvangistuses 25. juunini 1935, mil sõjakohus otsuse langetas. Ta mõisteti üheks aastaks tingimisi vangi.

Tema vangistuse ajal, 12. aprillil 1934, mõistis Võru 2. jaoskonna rahukohtunik Jaan Tootsi 2 nädalaks aresti, kuna ta oli väitnud, et Paul Laamann olevat pankrotti ajanud Võru linatööstuse ühingu ja saadud raha eest endale auto ostnud[7].

Pärast vanglast vabanemist saadeti Paul Laamannn Kuressaarde asumisele, kust tal lubati sügisel 1935 asuda elama Tartusse, kus lapsed koolis käisid. Võrumaale ei tohtinud ta ka külalisena minna.

8. detsembril 1935 oli ta vapslike mässajate Pärnu maantee rajooni juht[8], kuid ta ei saanud sellisena tegutseda, kuna ta arreteeriti.

26. märtsil 1936 mõistis Sõjaringkonnakohus ta vaps-terroristide varjamise eest üheks aastaks vangimajja, koos varasema tingimisi vangistusega kaheks aastaks[9], hiljem ta mõisteti kohtus 20 aastaks sunnitööle kõigi õiguste kaotamisega. Suurema osa vanglas veedetud ajast viibis ta üksikkongis Tallinna keskvanglas.

6. mail 1938 väljakuulutatud Amnestiaseaduse alusel vabastati vanglast 73 vabadussõjalast ja 106 kommunisti[10][11].

Peale 1940. aasta juunipööret põgenes ta mitmel korral OGPU eest ning oma elu päästmiseks õnnestus tal 1941. aasta algul järelümberasumise korras asuda koos perega ümber Saksamaale[12].

Teises maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Astus pärast Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja puhkemist vabatahtlikult Saksa sõjaväkke, kus määrati Politseipataljoni "Ostland" 2. kompanii ülemaks ja saadeti 1941. aasta sügisel Kiievisse väegrupi Süd tagala kaitsesse.

1942. aasta märtsis tuli Laamann koos perega Saksamaalt tagasi Eestisse, kus asus elama Tallinna. Tööle suunati ta Eesti Omavalitsuse haridusdirektooriumi rahvakasvatuse osakonna propagandaülemaks. 1943. a. määrati ta eriülesannetega sideohvitseriks Eesti Leegioni juures.

21. augustil 1944. a. määras kontradmiral Johan Pitka kapten Paul Laamanni omanimelise löögiüksuse staabiülemaks.

Paul Laamann vahistati nõukogude julgeolekuorganite poolt 22. oktoobril 1944, mõisteti 15. novembril 1945 nõukogude erikohtu poolt süüdistatuna Vene SFNV §58-1a, 58-11 alusel surma ning lasti 25. jaanuaril 1946 Tallinnas maha.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://www.cfe.ee/album-esticum?show=1912#A1323
  2. Hannes Walter. Sõdadest lähemal ja kaugemal. Tallinn 2012. Lk. 302
  3. Vabadussõjalaste rünnak Võru Ühispangale. Vaba Maa, 3. august 1933, nr. 179, lk. 3.
  4. Läbiotsimine vabadussõjal. liidu Võru osak. esimehe juures. Vaba Maa, 13. august 1933, nr. 188, lk. 3.
  5. Motiivid. Vaba Maa, 21. september 1933, nr. 221, lk. 2.
  6. Hannes Walter. Sõdadest lähemal ja kaugemal. Tallinn 2012. Lk. 302–303
  7. Kaks vabside protsessi Võrus. Vaba Maa, 14. aprill 1934, nr. 86, lk. 3.
  8. Vapside mässuplaan. Vaba Maa, 17. jaanuar 1936, nr. 13, lk. 1
  9. Vapsid 6–12 kuuni vanglasse. Rahvaleht, 27. märts 1936, nr. 37, lk. 1.
  10. Mees, kes uskus võimatusse
  11. Eesti Vabadussõjalaste Liit
  12. Postimees 15. jaanuar 1943

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]