Õhutõrje

Allikas: Vikipeedia
Teise maailmasõja ajal kasutuses olnud 88 mm õhutõrjesuurtükk Flak 18 sõjamuuseumis Londonis

Õhutõrje mõiste kätkeb endas nii maismaavägede, ujuvvahendite kui ka õhuväe tegevust vaenlase õhurünnete või lennuvahendite vastu ning vastavat relvaliiki. Kõrvuti kaitsetegevusega vaenlase lennuvahenditega või õhuründe vastu sisaldab see ka oma vägede eelhoiatamist vastase (potentsiaalse) õhuründevahendite tegevuse eest.

Antud väeliik on alguse saanud suurtükkide kasutamisest õhukite vastu.

Üldine kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õhutõrje kui tegevus on õhukaitse üks osa, kusjuures terminit „õhukaitse“ kasutati esimest korda 1925. aastal Suurbritannia kuningliku õhuväe alla kuuluva Suurbritannia õhukaitse loomisega. NATO on defineerinud õhukaitse kui „kõik meetmed, mille eesmärk on muuta olematuks või vähendada vaenulikku õhutegevust“. [1]

Õhukaitse jaguneb aktiivseks ja passiivseks õhukaitseks.

  • Aktiivne õhukaitse on otsene kaitsetegevus vaenlase õhuvahendite hävitamiseks/kahjustamiseks või õhurünnaku efektiivsuse vähendamiseks koos planeeritud õhutegevuse ennetamisega või segamisega. Näited: õhutõrjeraketid, hävituslennukid. [1]
  • Passiivne õhukaitse alla kuuluvad kõik meetmed, mida kasutatakse isikkoosseisu, oluliste seadmete ja rajatiste füüsiliseks ja nägemiskaitseks. Näited: kaitseehitised, moondamised. [1] [2]

Õhutõrjesüsteem kui relvaliik koosneb relvasüsteemist ja juhtimis- ning seirevahenditest. Relvasüsteemide alla kuuluvad õhutõrjeraketid ja -kahurid ning kuulipildujad. Õhutõrjerelvade väga oluline näitaja on efektiivne laskekaugus ehk distants, millelt on võimalik õhusihtmärki tabada, ning ka portatiivsus. Juhtimis- ja seiresüsteemide alla kuuluvad tulejuhtimisvahendid, erinevad sidepidamisvahendid ning radarid. Radarisüsteemid kasutavad õhuki asukoha, suuna ja kiiruse ning ilmastikutingimuste kindlakstegemiseks elektromagnetlaineid. Kokkuvõttes võimaldavad radarid sihtmärgi otsinguga, ohutaseme määramisega, navigeerimisega ja ilmaandmete kindlakstegemisega osutada toetust lahingoperatsioonile.

Kuna õhutõrje olemus on kaitsta üksusi, detekteerides vaenlase õhusõiduk ja seda maksimaalselt kahjustades või hävitades, tuleb arvesse võtta, et õhuk on ajas võimeline liikuma kolmedimensionaalses ruumis. Seega tuleb õhutõrjerelvaga sihtimisel arvestada õhuki kiirust ja suunda ning laskepead/mürsku juhendada sihtmärgini või fikseerida ennustatav kokkupõrkekoht.

Õhutõrje liigitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liigitus kasutuseesmärgi järgi[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Maa-ala õhutõrje (area air defence) mõeldud suure prioriteetse maa-ala kaitsmiseks.
  • Objekti õhutõrje (point air defence) ülesandeks on kaitsta konkreetset objekti, takistades ja/või tõrjudes kõik õhurünnakud sellele sihtmärgile (nt sild, valitsushoone).

Liigitus tegevusraadiuse järgi[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ülilühimaa (very short range air defence, VSHORAD) ja lühimaa õhutõrje (short range air defence, SHORAD), mille laskekaugused jäävad vastavalt alla 10 km ja 10–20 km. Mõeldud lähedalasuvate õhuründevahendite vastu ning välitingimustes tegutsevate väeüksuste ja allüksuste enesekaitseks. Ülilühimaa relvade hulka kuuluvad nt sihtimiseks infrapunakiirgust kasutavad maa-õhk tüüpi raketisüsteemid FIM-92 Stinger (päritolumaa USA) ja Mistral (päritolumaa Prantsusmaa). Lühimaa õhutõrjerelvaks on nt Crotale NG (päritolumaa Prantsusmaa).
  • Keskmaa õhutõrjet (medium range air defence, MRAD), mille laskekaugus on 20–75 km, kasutatakse väekoondiste tegevus- või paiknemisalade ja sõjaliselt või majanduslikult oluliste objektide kaitseks ning õhuruumi kontrolliks. Keskmaa õhutõrjerelvade hulka kuulub raketisüsteem Buk-1 M (päritolumaa Venemaa), mida seostatakse ka Malaysia Airlinesi lend 17 allatulistamisega 17. juulil 2014.

Liigitus relvastuse tüübi järgi[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mürskõhutõrje (cannon air defence system) alla kuuluvad kahurid ning kuulipildujad, mis jaotatakse vastavalt relva kaliibri järgi kuulipildujateks (alla 20 mm), väikekaliibrilisteks kahuriteks (20–60 mm), keskmisekaliibrilisteks kahuriteks (60–100 mm) ja suurekaliibrilisteks kahuriteks (üle 100 mm). Näited: 12,7 mm M2 Browning (USA), 7,62 mm MG3 (Saksamaa), 7,62 mm KSP-58 (Rootsi), 23 mm ZU-23-2 (Venemaa), 35 mm Gepard (Saksamaa).
  • Rakettõhutõrje (missile air defence system) alla kuuluvad inimjõul kantavad ja iseliikuvad raketikompleksid. Inimjõul kantavad õhutõrjesüsteemid on tuntud ka kui MANPADS (man-portable air-defence systems). Inimjõul kantavate raketisüsteemide näited: FIM-92 Stinger (USA), Mistral (Prantsusmaa). Iseliikuvate raketisüsteemide näited: Crotale NG (Prantsusmaa), Buk-1 M (Venemaa).
  • Hübriidõhutõrje süsteemis (hybrid air defence system) on kombineeritud ühte liikurmasinasse nii rakett- kui kahurõhutõrje võimalused. Näited: 2S6M SA-19 Tunguska (Venemaa), HS M09 BOV-3 (Jugoslaavia).

Ohutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesmärgiga mitte alla tulistada liitlaste („sõbralikke“) või neutraalseid (nt tsiviilreisilennukid) õhusõidukeid on NATO kirja pannud relva kontrollimise käsud (Weapon Control Orders, WCO), mille tase oleneb konkreetsest taktikalisest olukorrast:

  • Weapon free: relvasüsteemi võib kasutada kõigi sihtmärkide vastu, kes ei ole positiivselt tuvastatud kui „sõbralikud“. Kõige vabam relva kasutamise tase.
  • Weapon tight: relvasüsteemi võib kasutada ainult sihtmärgi suhtes, mis on tuvastatud kui vaenlane. Keskmine relva kasutamise tase.
  • Weapon hold: relvasüsteemi võib kasutada ainult enesekaitseks või vastavalt ametlikule käsule. Kõige rangem relva kasutamise tase. [3]

Õhutõrje Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õhutõrjepataljoni embleem, mis kujutab paremale vaatava põhjakotka pead ja kolme noolt. Põhjakotkas sümboliseerib õhuruumi valitsejat ja valvurit ning kolm noolt õhutõrje olulisemaid komponente – löögijõud, suund, kiirus.[4]

Õhutõrjepataljon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õhutõrjepataljon (kuni 30. juunini 2008 Õhutõrjedivisjon) asub Tapal ja kuulub 1. jalaväebrigaadi koosseisu. Enne riigikaitse arengukava 2013–2022 struktuurireformi rakendumist kuulus pataljon Kirde kaitseringkonna koosseisu. [4]

22. mail 1990 asutati õhuväe koosseisu kuuluv üksik raadiotehniline õhukaitsepataljon, mille peamiseks ülesandeks kuni 1996. aastani oli Nõukogude Liidu invasioonist järelejäänud väeobjektide ülevõtmine ja valve. Pärast Iisraeli relvatehingu osana saadud õhutõrjekahurite ZU-23-2 saabumist 1996. aastal nimetati üksus ümber õhutõrjedivisjoniks ning samal aastal liideti see maaväe koosseisu. Kuni 1. jaanuarini 2004, kui kogu divisjon viidi üle Tapale, paiknes enamik divisjonist Tallinnas Magasini tänaval ja üks patarei Tapal.[4]

Pataljoni ülemad alates 2009. aastast:

  • 2009–2011 Mati Tikerpuu (kolonelleitnant)
  • 2011–2014 Harles Kosk (major)
  • 2014–praegu Priit Pikner (major)

Eesti õhutõrjerelvastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raketikompleks Mistral[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mistral 54. suurtükiväepolgu veoauto platvormil

Mistral (päritolumaa Prantsusmaa) on ülilühimaa õhutõrje inimjõul kantav (MANPAD) maa-õhk-tüüpi raketisüsteem, mille efektiivne laskekaugus on kuni 5 km (võimalik tabada ka kaugemal asuvaid sihtmärke, kuid distantsi suurenedes väheneb tabamistõenäosus). Raketi maksimaalne kiirus on üle 800 m/s ehk umbes 2,5 helikiirust.

Raketisüsteem on opereeritav veoauto kastist või meeskonna jõul transporditav soovitud asukohta. Mistrali raketti on võimalik välja lasta ka õlalt, kuid tavaliselt kasutatakse süsteemi raskuse ja võimsuse tõttu toena siiski kerget kolmjalga. Laskevalmis seadmine transpordi asendist võtab õppinud meeskonna korral aega alla kahe minuti. Pärast sihiku lukustamist ja lasu sooritamist suunas juhib rakett ennast ise sihtmärgini (nn lase-ja-unusta meetod), kasutades sihtmärgi poolt kiiratavat infrapunakiirgust (infrapunakiirguse kasutamine soojusjälje detekteerimisel lubab raketisüsteemi kasutada ka pimedas).

Mistrali eelisteks on kõrge tabamistõenäosus (93 %), kõrge manöövrivõime (üle 25G) ning kiire laskevalmis seadmine. [5] [6] [7]

Kahur ZU-23-2[muuda | redigeeri lähteteksti]

ZU-23-2 Peterburis suutükiväe muuseumis

ZU-23-2 (hüüdnimega „Sergei“, päritolumaa Venemaa) on 23 mm kaheraudne automaatne õhutõrjekahur, mille kaal on 950 kg, efektiivne laskekaugus 2,2 km ning lasekekiirus 800–1000 lasku minutis. Kahur on transporditav järelveetavana või veoauto kastis. Sihtmärgi kauguse, kiiruse ja suunamisandmete korrigeerimiseks on relvale paigaldatud mehaaniline arvesti ZAP-23. ZU-23-2 arendati välja 1950. aastatel ning võeti Nõukogude Liidu kasutusse 1960. aastal. Kahuri eelisteks võib pidada suhtelist odavust, kerget opereerimist (kasutamiseks vajalikud kokku 5 persooni), kõrget mobiilsust ning efektiivsust. [8] [9]

Giraffe AMB radar

Radar Giraffe AMB[muuda | redigeeri lähteteksti]

Giraffe AMB (Agile Multi Beam, päritolumaa Rootsi) on mitmekiireline kolmedimensionaalne mobiilne tulejuhtimis- ja eelhoiatusradar. Radari töösagedus on 5,4 kuni 5,9 GHz ning andmete edastuskiirus üks skanneering sekundis. Stabiilne impulsi tihedus väldib halbades ilmastikuoludes signaali segamist. Lennuvahendite avastuskõrgus on kuni 20 km ning avastuskaugus kuni 100 km. [10]

Antud tüüpi radar paikneb maastikuautol asuval 6 m merekonteineris, mis annab seadmele kõrge mobiilsuse. Lisaks on konteiner varustatud spetsiaalsete filtritega, mis on mõeldud bioloogilise, keemilise ja tuumarünnaku korraks, ning kest ümbritsetud mitmekihilise metalliga, mis kaitseb väikerelvade ja kildude eest. Kvalifitseeritud kahe operaatori korral võtab radari töövalmis seadmine aega kuni 10 min ning mahamonteerimine kuni 5 min. [10]

Eesti õhutõrje tulevik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ülilühimaa õhutõrjeraketisüsteem Mistral saabus Eesti kaitseväe relvastusse 2008. aastal ning sellealane väljaõpe on toimunud alates 2009. aastast. [11] Kuna õhuruumi kontroll kaasaegses sõjapidamises omab olulist rolli ning mõjutab märkimisväärselt maapealset sõjategevust, on Eesti riigil plaanis käesoleval kümnendil muretseda omale võimalusel ka keskmaa õhutõrjesüsteem. [12]

Heaks näiteks efektiivse ja kaasaegse õhutõrje mõjust on 2013. aasta novembris alguse saanud Ukraina kriis. Ukraina poolel oli vananenud ning mitte piisavalt arvukas õhutõrjetehnika ja -relvastus ning osaliselt puudulik väljaõpe, mis sundis nende õhuväge laskuma niivõrd madalale, et õhuvahendid jäid isegi separatistide raskekuulipildujate tuleulatusse. Seevastu separatistide poolel võeti järk-järgult kasutusse aina uuemaid õhutõrjesüsteeme ning taktikalisi meetmeid, mis andis neile tuntava ülekaalu õhuruumis. [13]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 AAP-6
  2. Defence Language Institute. Foreign Language Center. Passive and Active Air Defence. 1985.
  3. Techniques for Self-Defence Warnings GlobalSecurity.org
  4. 4,0 4,1 4,2 Õhutõrjepataljon Eesti Kaitsevägi
  5. Eesti Kaitsevägi. Lähimaa õhutõrjeraketikompleks Mistral.
  6. Army Technology Market & Customer Insight. Mistral Short-Range Air-Defence Missile System, France.
  7. Tehnikamaailm. Eesti taevapuhastusvahend. 1. oktoober 2008.
  8. Eesti Kaitsevägi. Õhutõjekahur ZU-23-2.
  9. Armi Recognition. ZU-23-2 23 mm Anti-Aircraft Twin-Barrel Gun.
  10. 10,0 10,1 Saab. Giraffe AMB. 3D Multi-Role Surveillance System.
  11. Postimees. Õhutõrjujad tabasid õppusel kõiki sihtmärk. 8. mai 2013.
  12. Postimees. Eesti tahab enne tanke saada uue kalli õhutõrjesüsteemi. 12. juuni 2010.
  13. Leitnant Andrei Šlabovitš. Ukraina õppetunnid: tänapäevane õhutõrje- ja vananenud õhuründevahendite taktika. ajakiri Sõdur, 5/2014.