Harald Riipalu

Allikas: Vikipeedia
Harald Riipalu
Sündinud 13. veebruar 1912
Peterburi, Venemaa
Surnud 4. aprill 1961
Heckmondwike, Suurbritannia
Teenistused Flag of Estonia.svg Eesti Kaitsevägi 19351940
Flag of the Soviet Union.svg Punaarmee 19401941
Balkenkreuz.svg Wehrmacht 19421943
Flag of the Schutzstaffel.svg Relva-SS 19431945
Auaste Kolonelleitnant
Schutzstaffel SS.svg-Obersturmbannführer
Juhtinud 36. Kaitsepataljon 1942–1943
45. Eesti Vabatahtlike Rügement "Estland" 1944–1945
Sõjad/Lahingud Stalingradi lahing 1942
Meerapalu lahing 1944
Narva lahing 1944
Auvere lahing 1944
Sinimägede lahing 1944
Oppelni lahing 1945
Autasud Jalaväe Rünnakmärk
II klassi Raudrist
I klassi Raudrist
Raudristi Rüütlirist

Harald Riipalu (sündinud Harald Reibach; 13. veebruar 1912 Peterburi4. aprill 1961 Heckmondwike) oli eesti sõjaväelane, kes võttis Teisest maailmasõjast osa Wehrmachti ja Relva-SSi koosseisus.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Harald Riipalu sündis Peterburi kubermangus Volossovo asunduses, kus ta isa August Riipalu oli samanimelise mõisa rentnik. Kui algas Esimene maailmasõda, kolis ta pere Tartumaale Saare valda Kääpa jõe äärde Küti talusse. Küti talu maad olid 44 hektari suurused, millest enamik oli mets. Talul oli ka saun, kust Harald läks tihti pärast leili Kääpa jõkke suplema.[1]

Kütil sündisid kõik August Riipalu ja ta abikaasa Emilie tütred: Elma, kes nelja-aastaselt suri, Nelly, Marta ja Vilma.[2]

1920. aastal, pärast Vabadussõja lõppu, alustas Harald kooliteed Saare valla Ruskavere külakoolis. Koolimaja asus Küti talust paari kilomeetri kaugusel. Koolis oli vaid üks õpetaja, kes andis kordamööda tunde kolmele klassile. Mälestuste järgi oli Harald hea õpilane.[2]

Pärast Rustakvere kooli lõpetamist läks Harald Torma Kõrgemasse Algkooli.

1926. aastal jätkas Harald õpinguid Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Gümnaasiumis käies elas Harald peamiselt linnas ja oli kodus vaid suvel. Ta tõusis varsti gümnaasiumi õpilaste paremikku. 1930/1931. õppeaastal oli ta õpilaskonna juhatuse liige. 1931. aastal oli ta Tartus peetud koolinoorte kongressi peakorraldaja. Enne kooli lõpetamist käis Harald leeris Tartu Peetri kirikus ja sai leeriõnnistuse 19. märtsil 1932.[3]

Harald lõpetas gümnaasiumi 1932. aastal cum laude (kiitusega). Sügisel 1932 alustas Harald õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, astus samal aastal ka korp! Sakalasse.

Sõjaväeteenistus[muuda | muuda lähteteksti]

Suvel 1933 kutsuti Harald Reibach ajateenistusse Valga 3. Üksikusse Jalaväepataljoni. Juba sama aasta sügisel suunati ta Tondi sõjakooli aspirantide kursusele. Temast sai reservohvitseride klassi kasvandik. Kursused lõpetas ta suuskur-jalgratturi erialal ja vabastati seejärel teenistusest.

Aga nädal pärast reservi arvamist kutsuti ta uuesti teenistusse: aspirant-üleajateenija instruktorina Tondi Sõjakooli. Pärast aastast teenistust astus ta Sõjakooli ohvitseride klassi.

22. detsembril 1935 abiellus H. Reibach Tartus Olvi Hainiga. Nad laulatati Tartu Peetri kirikus. 13. novembril 1936 sündis nende tütar Ede.

Harald osales mitmel sõjaväe erikursusel. 1935. aastal lõpetas ta ka ohvitseride klassi jalaväe erialal ja ülendati lipnikuks. Tema teenistuskohaks sai 1. jalaväerügement Narvas, kuhu ta perega ka kolis. 1938. aastal eestistas Harald Reibach oma nime Harald Riipaluks.

Eesti annekteerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja alguses tõusid pinged Eesti ja Nõukogude Liidu vahel. Sõjaliselt oli eriti tähtis Narva rinne, kus Harald sel ajal teenis. Just sealt oli oodata Punaarmee rünnakuid. Sillapea positsioonil ja Narva jõe kaldal asunud raudbetoonpunkrid avati ja seati võitlusvalmis, laskeväli puhastati, tankitõrjemiinid pandi oma kohale. Nõukogude Liidu nõudmistele järeleandmine oli löök paljudele sõduritele.[4]

Jaanuaris 1940 viidi n-ltn Riipalu 1. jalaväerügemendist üle Kaitseliidu Tartu Maleva nooreminstruktoriks. 17. juunil 1940 saadeti Kaitseliit okupatsioonivõimude diktaadi põhjal laiali. Riipalu jõudis teenida lühikest aega veel eksisteerivas sõjaministeeriumis ja viidi siis üle 2. jalaväepataljoni Tartus. [5]

2. jalaväepataljoni kasarmute ette Tartus Lembitu tänaval oli istutatud tamm, mis oli toodud Vabadussõja-aegselt Aidu lahinguväljalt. Noorsõdurid olid aastaid selle juures oma vande andnud. Kui pataljon pidi oma kasarmud Punaarmeele loovutama ja kolima saksa teatri ning selle vastas oleva koolimaja ruumidesse, kogunesid pataljoni ohvitserid, nende hulgas Harald Riipalu, tamme juurde ning matsid selle tüve alla plekk-karbi väeosa lipu ja tamme istutamise üriku ärakirjaga. Samas anti tõotus jääda truuks Eesti seaduslikule valitsusele kindlas usus, et riiklik iseseisvus taastatakse nende abiga.[6]

Pataljon viidi Tartust üle Elvas asuvasse kolonel Jaan Lukasele alluvasse 232. laskurpolku, kus Riipalu oli ühe kuulipildujarühma ülem. Mais tuli 232. laskurpolk Värska õppelaagrisse, kus seda täiendati juuni algul venelaste, armeenlaste, tatarlaste ja kasahhidega. Õppuste pidamine oli raske, sest eestlased ei osanud vene keelt, venelased eesti keelt, kasahhid-armeenlased ei eesti ega vene keelt.

10. juunil levisid laagris jutud, et laager on piiratud venelastest paaristunnimeestega ja ärgu keegi kavatsegugi põgeneda. 13. juunil arreteeriti 20 polgu ohvitseri, kes saadeti Norilski koonduslaagrisse, kus nad surid.

Saksamaa kuulutab Nõukogude Liidule sõja[muuda | muuda lähteteksti]

22. juunil kell kümme käsutati polk miitingule, kus saadi esimest korda teada, et sõda on alanud. Polgu sõjaaegse koosseisu täiendamiseks inimeste, relvade ja hobustega pidi polk tulema tagasi Elva, kuhu jõuti 25. juunil. Väeosa täiendamiseks oli sinna toodud Tartust veel venelasi, kes tulnud Tartu lennuväljale varjatud mobilisatsiooni käigus. Mõni päev hiljem algas rännak, Võru ja Vastseliina kaudu Venemaale.

Riipalu viidi 1941. aastal 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpusega Venemaale, kuid põgenes Punaarmeest ja jõudis 1942. aastal Eestisse tagasi.

36. Kaitsepataljonis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis 36. Kaitsepataljon.

1. aprillil 1942 sai leitnant Harald Riipalu Schutzmannschaft Front Bataillon 36 Arensburgi 3. kompanii ülemaks, pataljoniülemaks Eesti Kaitseväe major Julius Renter.[7][8]

Schutzmannschaft Front Bataillon 36 Arensburg ehk lihtsalt 36. Kaitse Rindepataljon lahkus Tartust 53 vagunist koosneva ešelonina 2. augustil 1942 ning jõudis 5. augustil okupeeritud Poola Nowojelniasse (praegu Navajelnia praegu Valgevenes).[9]

Harald Riipalu (mais 1943 kirja pandud 36. Kaitse Rindepataljon ajalugu): "Edasi suundub jalarännak 28 km idapool asetsevasse Novogrodeki (pl:Nowogródek). Pataljon paikneb endistesse Poola ratsaväe kasarmutesse. Kohalejõudnud, on paar päeva puhkust ning pataljon rakendub partisanidevastasesse võitlusse[10]. Sõit välja ülesande täitmisele toimub autodel – peale ülesande täitmist siirdutakse tagasi jälle alalisse asupaika. Pataljoni poolt ettevõetud aktsioonid Novogrodeki Gebietskomissari [piirkonnakomissari] ülesandel on küllaltki edukad."[11]

Harald Riipalu andmeil lahkus pataljon 25. augustil Nowojelniasse, kust 28. augustil sõideti rongiga Ukraina Riigikomissariaati. 6. septembril 1942 jõuti Hanžonkovosse (praegu Makijivka linna koosseisus) ja alustati seal ning Tšõstjakove tööstusrajoonis koonduslaagrite ehitust ja valvet kuni 19. novembrini, mil pataljon saadeti Stalingradi rindele Tširi. Enne väljasõitu sai pataljon täieliku Saksa rindevarustuse, kaasa arvatud relvastus.[12][13]

23. novembril 1942 sai 36. Kaitse Rindepataljon ülemaks seni üksuse 3. kompaniid juhtinud Riipalu. Võitles 36. Kaitse Rindepataljoni ülemana Stalingradi rindel.

Eesti Leegionis ja 20. diviisis[muuda | muuda lähteteksti]

1943. aastast kompaniiülem ja pataljonikomandör Eesti Leegionis, järgmisest aastast 20. (1. Eesti) SS-relvagrenaderidiviisi 45. Eesti Vabatahtlike Rügement "Estland"i pataljoni- ja rügemendiülem.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti SS-leegion.
Next.svg Pikemalt artiklis 45. Relva-SS Grenaderirügement.

Lahingud Meerapalus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Meerapalu lahing.

Lahingud Narva all[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Narva lahing (1944).

3. augustil 1944 andis III Germaani Soomuskorpuse ülem Felix Steiner korralduse moodustada löögiüksus Putkis Punaarmee poolt läbimurtud rinde sulgemiseks. Lahingugrupi juhiks määras ta kolonelleitnant Harald Riipalu. Lahinggrupi moodustasid 45. rügemendi I pataljon, 113. julgestusrügemendi ning 20. Eesti diviisi rünnakkahurid. Lisaks anti veel 47. rügemendi osad. Saksa dokumentides kannab nimetatud löögiüksus nime Lahinggrupp "Reymann" 11. Ida-Preisi Jalaväediviisi ülema Helmut Reymanni järgi. Riipalu lahinggrupp jäi pärast läbimurde likvideerimist Kurtna ja Konsu ümbrusse.

23. augustil 1944 pälvis Obersturmbannführer Riipalu, kolmanda eestlasena, Raudristi Rüütliristi osalemise eest Auvere lahingus, kus Riipalu lõi oma rügemendiga tagasi venelaste massiivse rünnaku, mille õnnestumise korral oleks kogu Armeegrupp "Narva" kotti haaratud ning Sinimägede lahingu eduka juhtimise eest.

Harald Riipalu oli veebruaris 1945 Berliinis asutatud Eesti Vabadusliidu juht[14].

Harald Riipalu oli aastatel 19451948 Taanis, hiljem elas Inglismaal. Harald Riipalu suri südame seiskumise tagajärjel 4. aprillil 1961 Heckmondwikes, Inglismaal.

Lüüa tuleb Iivanit! Lüüa kiiresti ja kõvasti. Nii et märga plekkigi ei jää järele.

Harald Riipalu Meerapalu lahingu eel.[15]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pinn. Auvere sangar. Lk. 7–8.
  2. 2,0 2,1 Pinn. Auvere sangar. Lk. 8.
  3. Pinn. Auvere sangar. Lk. 9-11.
  4. Pinn. Auvere sangar. Lk. 15–16.
  5. korp! Sakala Vil! Harald Riipalu, korpsakala.ee, archive.org
  6. Pinn. Auvere sangar. Lk. 23.
  7. Saaremaa sõjavägi läbi aegade?
  8. WW2 in Eastern Europe
  9. EE: Eestlased võisid osaleda Valgevene massimõrvas
  10. Christian Gerlach, Kalkulierte Morde: Die deutsche Wirtschafts- und Vernichtungspolitik in Weißrußland 1941 bis 1944
  11. Eestlased võisid osaleda Valgevene massimõrvas
  12. Zdzięcioł (Zhetel)
  13. Schutzmannschaft Front Bataillon 36 Arensburg
  14. Eesti Vabadusliit alustas tegevust. Eesti Sõna, 17. veebruar 1945, nr. 11, lk. 1.
  15. Auvere sangar : Rüütliristi kandja kolonelleitnant Harald Riipalu : raamat mehest, kelle sõjatee ulatus Stalingradi alla / Voldemar Pinn, 1999.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Voldemar Pinn Auvere sangar : Rüütliristi kandja kolonelleitnant Harald Riipalu : raamat mehest, kelle sõjatee ulatus Stalingradi alla, Haapsalu: V. Pinn, 1999
  • Rauno Võsaste, Harald Riipalu lugu. Tallinn, Grenader, 2011, ISBN-13 9789949448517
  • Harald Riipalu. "Kui võideldi kodupinna eest". London 1962

Välisviited[muuda | muuda lähteteksti]


Raudristi Rüütliristiga autasustatud Eesti sõjaväelased
Alfons Rebane | Harald Nugiseks | Harald Riipalu | Paul Maitla