Eesti SS-vabatahtlike brigaad

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Eesti SS-vabatahtlike brigaad (1943.5 –)
Estnische SS-Freiwilligen-Brigade (saksa keeles)
3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad (1943.10 –)
3. Estnische SS-Freiwilligen-Brigade (saksa keeles)
Tegev mai 1943 – oktoober 1943
Riik Suursaksa Riik
Kuuluvus Relva-SS
Liik jalavägi
Suurus brigaad
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Standartenführer Johannes Soodla
Standartenführer Henn-Ants Kurg
Sturmbannführer Paul Vent

Eesti SS-vabatahtlike brigaad oli suures osas eestlastest komplekteeritud Relva-SS-i (Waffen-SS) relvaüksus Teise maailmasõja aegsel Saksamaal.

Brigaadi moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti SS-vabatahtlike brigaad moodustati Eesti SS-leegioni baasil mais 1943, kui leegion nimetati ümber Eesti SS-vabatahtlike brigaadiks seoses, 24. veebruaril 1943 Saksa vägede poolt okupeeritud Eestis välja kuulutatud 1919.–1924. aastal sündinud meeste mobilisatsiooniga Saksa tööteenistusse, mobiliseerituile anti luba "valida" tööteenistuse ja SS-leegioni astumise vahel, mille tulemusel suurenes "vabatahtlike" arv ning leegionis olevate meeste arv ületas leegionis ettenähtud võitlejate arvu.

Kindralkubermang 1943. aastal

Brigaadi moodustamise algfaasis, Lõuna-Poolas Krakówi lähedal asuvas Heidelaagris (poola Dębica) väljaõppelaagris lülitati 1. motoriseeritud SS-jalaväebrigaadi koosseisu ka 8. ja 10. SS-grenaderirügement, mis hiljem pidi asendatama eestlastega formeeritud rügementidega.[1]

Eesti SS-vabatahtlike brigaadi kuulunud väeosad[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1. Eesti SS-Vabatahtlike Grenaderirügement
  • 2. Eesti SS-Vabatahtlike Grenaderirügement

22. oktoobril 1943 Relva-SS-i üksused nummerdati. Oktoobrist 1943 kandis eestlastest moodustatud üksus nime 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad (3. Estnische SS-Freiwilligen-Brigade) seoses kõigile Relva-SS-i brigaadidele numbrite andmisega. 1. Eesti SS-Vabatahtlike Grenaderirügement ja 2. Eesti SS-Vabatahtlike Grenaderirügement nimetati 42. Eesti SS-Vabatahtlike Grenaderirügemendiks ja 43. Eesti SS-Vabatahtlike Grenaderirügemendiks, tugiüksused kandsid numbrit 53 (53. SS-õhutõrjeüksus, 53. SS-tankitõrje pataljon, 53. SS-sidekompanii, 33. SS-tagavarapataljon, 53. SS-suurtükiväe pataljon).

1943. aasta septembris külastas Eesti SS-vabatahtlike brigaadi Dębicas SS-Reichsführer Heinrich Himmler, keda saatis Eesti Omavalitsuse, Kindralinspektuuri Relva-SS-i Eesti vabatahtlike leegioni kindralinspektor Johannes Soodla.

1943. aasta sügisel formeeriti mõned vanemad SS-diviisid isikkoosseisu kaotuste tõttu ümber rügementideks ning 12. novembril 1943 muudeti brigaadi mõlema rügemendi numbrit: 42-st sai 45. Eesti SS-Vabatahtlike Grenaderirügement ja 43-st 46. Eesti SS-Vabatahtlike Grenaderirügement.

3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad Neveli rindel oli 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi (20. Estnische SS-Freiwilligen-Division) moodustamise alus, kui 24. jaanuaril 1944 nimetati 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad ümber 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiks. 1942. aastal nimetati Relva-SS-i sõjaväelasi leegionärideks (näiteks Legion-Obersturmführer), 1943. aasta oktoobrist SS-vabatahtlikeks (SS-Freiwilliger) ja 1944. aasta suvest Relva-SS-lasteks.

31. detsembril 1943 oli brigaadi koosseisus 5009 meest (178 ohvitseri, 864 allohvitseri ja 4057 meest reakoosseisus).

3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadi kuulunud väeosad[muuda | muuda lähteteksti]

22. oktoobril 1943 Relva-SS-i üksused nummerdati. Oktoobrist 1943 kandis eestlastest moodustatud üksus nime 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad (3. Estnische SS-Freiwilligen-Brigade) seoses kõigile Relva-SS-i brigaadidele numbrite andmisega. 1. Eesti SS-Vabatahtlike Grenaderirügement ja 2. Eesti SS-Vabatahtlike Grenaderirügement nimetati 42. Eesti SS-Vabatahtlike Grenaderirügemendiks ja 43. Eesti SS-Vabatahtlike Grenaderirügemendiks.

42. SS-vabatahtlike rügement (SS-Freiwilligen Regiment 42) (ümbernimetatud 45. Relva-SS Grenaderirügemendiks 12. novembril 1943)

Rügemendiülemad:

43. SS-vabatahtlike rügement (SS-Freiwilligen Regiment 43) (ümber nimetatud 46. Relva-SS Grenaderirügemeniks 12. novembril 1943)

Rügemendiülem: Standartenführer Juhan Tuuling

Operatsioon Heinrich[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Operatsioon Heinrich.

1943. aasta novembris suunati leegionist moodustatud kahe rügemendi ((1. ja 2. grenaderirügement) suurune Eesti SS-vabatahtlike brigaad pärast kaheksakuulist väljaõpet armeedegrupi Nord käsutusse. Partisanidevastase Operatsioon Heinrichi (3. oktoober – 18. november) teostamiseks moodustati Väegrupi Nord tagalapiirkonnas tegutsevate julgestusüksuste juhatajale, SS-Obergruppenführer ja politseikindral Erich von dem Bach-Zelewskile Valgevenes alluv väekoondis „Von dem Bach”, mis koosnes kahest võitlusgrupist – „Jeckeln” ja „Von Gottberg”.

Põhjapoolsesse, SS-Obergruppenführer Friedrich Jeckelni juhitavasse võitlusgruppi määrati ka Eesti brigaad. Operatsioon Heinrich käigus osales Eesti SS-vabatahtlike brigaad Polotski-Krasnopolje-Pustoška-Idritsa-Sebeži (Valgevene, Vitebski oblasti ja Pihkva oblasti) piirkonnas võitluses "Rossonõ[2] vabariigi" partisanidega. Operatsiooni käigus ründas Eesti brigaad piirkonda Idritsa suunalt lõunasse: 42. rügemendi ülesandeks jäi kaitsest läbi murda ja 43. rügement pidi ala kontrolli alla võtma. Viis päeva kestnud lahingute järel hõivati Albrehtovo küla (Альбрехтово), kus asus partisanide keskus.

3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadi kuulunud väeosad[muuda | muuda lähteteksti]

45. Relva-SS Grenaderirügement (ümbernimetatud 12. novembril 1943)

Rügemendiülemad:

46. Relva-SS Grenaderirügement (ümber nimetatud 12. novembril 1943)

Rügemendiülem: Standartenführer Juhan Tuuling

Neveli rinne[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Neveli rinne.

1943. aasta lõpul alustasid Punaarmee Kalinini rinde väed pealetungi Neveli pealetungioperatsioonis ning 6. novembril suunati brigaad ida poole Neštšerdo järve äärde sest just seal oli vastane Pihkva oblasti lõunaosas, Neveli piirkonnas rindest läbi murdnud. Wehrmachti 16. armee VIII korpusele allunud 3. Eesti SS-Vabatahtlike brigaadi ülesandeks oli läbimurre riivistada ja paisata vastane, tagasi ta endistele positsioonidele Neštšerdo ja Mešno järve joonel.

1943. aasta 16. detsembril alustas Nõukogude 2. Balti rinde väed lõunast pealetungi Saksa vägede ida–läänesuunalisele nn Luchs-Stellungile (Ilvese kaitseliinile), 1. Balti rinde väed aga murdsid läbi armeedegrupi "Mitte" vasakul tiival 80 km laiuselt ja 30 km sügavuselt. Armeedegrupp "Nord" saatis läbimurdepiirkonda oma paremalt tiivalt abijõude, sh ka 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadi. Lisaks sõjategevusele Punaarmeega tuli brigaadi väeosadel tegeleda ka Saksa vägede tagalas samal ajal tegutsenud partisaniüksustega. Raskemad lahingud Neveli rindel toimusid 1943. aasta novembris ja detsembri alguses.

1944. aasta 14. jaanuaril algas aga Punaarmee pealetung Leningradi rindel, Novgorodi juurest murti rinne läbi ning 21. jaanuaril hõivasid Punaarmee väed Novgorodi, 22. jaanuaril Kingisseppa ja 31. jaanuaril jõudis Punaarmee Luuga jõe joonele.

1944. aasta 7. veebruaril vahetati 24. jaanuaril 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiks ümbernimetatud väeosa rügemendid Neveli rindel välja ja saadeti Narva rindele.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rolf Michaelis. "Eestlased Waffen-SS-is", lk 45
  2. Rossonõ rajoon ehk Rassonõ rajoon, EKI, vaadatud 9. oktoober 2013

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]