Tankitõrjemiin

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Tankitõrjemiin on maamiini tüüp, mida kasutatakse sõidukite (kaasa arvatud tankid ja soomukid) hävitamiseks või kahjustamiseks.

Miinil on suur laeng, mis plahvatab tugeva surve toimel. Miine paigaldatakse tavaliselt käsitsi ja gruppidena. Kohti, kus on miinid maetud, nimetatakse miiniväljadeks. Miinide kasutamisele on oldud tavaliselt vastu, sest neid on pärast sõda raske eemaldada. Miinide ohvriteks on jäänud rohkem tsiviilisikud kui tankid ja sõdurid.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed tankid sõjas olid 1916 ja tankitõrjemiine enne neid polnud, kuid sarnaseid asju kasutati rongide vastu. Ameerika kodusõja ajal tehti raudteele survega käivituvad miinid, need olid esimesed tankitõrjemiinide sarnased asjad[2].

Esimesed tankitõrjemiinid tehti esimese maailmasõja ajal inglaste tankide vastu. Alguses olid miinid mürsud ja teised lõhkepead. Hiljem tehti eraldi miinid, nagu näiteks Flachmine 17, mis oli puukast lõhkeainetega valmistatud sakslaste poolt. Esimese maailmasõja lõpus olid tankitõrjemiinid hävitanud või kahjustanud 15% Ameerika tankidest.

Nõukogude Liit hakkas tankitõrjemiine tegema 1920, ning 1924 tegid nad nende esimese tankitõrjemiini – EZ-miini. Saksamaal tehti 1929 esimene modernne miin – Tellermine 29. Tellermine 29 oli 30 cm lai, plaadikujuline ja sisaldas umbes 5 kg lõhkeainet. 1935 tehti Tellermine 35. Mõlemat tüüpi miine kasutati teises maailmasõjas.

Tankitõrjemiinid teise maailmasõja ajal polnud piisavalt tugevad, et purustada tank täielikult ja selle juhte vigastada. Miinid suutsid tanki liikumatuks teha. Kui vedas, siis plahvatas tanki laskemoon, tappes selle meeskonna. Sakslaste kõige täiuslikum miin oli Topfmine.

Eestis kasutati teise maailmasõja ajal ka tankitõrjemiine.

Modernsed miinid[muuda | muuda lähteteksti]

Modernsed miinid on tehtud plastikust, mis teevad raskemini leitavaks, suuremate ja tugevamate laengutega nagu näideks RDX, mehhanismiga, mis ei lase seda kahjutuks teha ja käivituks ainult sõidukite ülesõitmisel. Modernseid miine saab käivitada ja kohale viia lennukiga või suurtükiväega.

Kuidas miin töötab[muuda | muuda lähteteksti]

Külgvaates M15-miin M603 süstikuga ja pulksüstikuga

Kõik tankitõrjemiinid on plahvatavad, sest nende ülesanne on lõhkuda tanki rööpad ja võimalikult palju selle kehast. M15 on USA miin, mille laeng on TNT ja RDX-i segu. Miin käivitub, kui tank sõidab üle miini surveplaadi, mis lükkab Belleville springi, millele on süte kinnitatud, vastu detonaatorit.[3] On olemas ka pulksüstikud, mis ulatuvad maast välja. Kui tank sõidab üle miini, siis pulk paindub tanki kehaga koos ning plahvatab, kui on paindunud teatud punkti, mis on tanki keskel.

Vastumeetmed[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige tõhusam viis miinide vastu on nende ärakoristamine. Seda tehakse kas metalliotsijatega, miini väljale tee tegemine miinide lõhkemisega teiste lõhkeainetega, masina kasutamine, mis lükkab maad edasi koos miinidega. On saadetud ka vange miiniväljadele neid käivitama.

Näited tankitõrjemiinidest[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Civilians As Casualties — Long After Conflict Has Ended". Vaadatud 29. oktoober 2017. 
  2. "The Origins of Military Mines: Part II". Vaadatud 29. oktoober 2017. 
  3. "How Landmines work". Vaadatud 10. november 2017. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]