Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva"

Allikas: Vikipeedia
Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva"
(Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon "Narva")
Logo-WaffenSS.jpg
Relva-SS-i logo
Tegev veebruar 1943 – märts 1944
Riik Flag of the NSDAP (1920–1945).svg Suursaksa Riik
Kuuluvus Relva-SS 5. SS-Soomusdiviis "Wiking"
Liik jalavägi
Suurus pataljon
Lahingud Izjumi lahing
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Sturmbannführer Georg Eberhardt

Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva" (saksa Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon Narva), tuntud ka kui pataljon "Narva" oli 1942. aastal eesti vabatahtlikest moodustatud Relva-SS rindeväeosa.

Formeerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljon formeeriti kui Eesti SS-leegioni (Estnische SS-Legion) 1. pataljon. Pataljoni isikkoosseis läbis väljaõppe Poola kindralkubermangus Debnica linna lähedal asunud endises Poola armee ratsaväe väljaõppelaagris Heidelaager (SS-Truppenübungsplatz Heidelager). Esialgu oli väljaõppeülem leitnant Paul Maitla, hiljem saabusid väljaõpet juhendama ohvitserid ja allohvitserid diviisist "Deutschland". Pataljoniga liideti ka osa algselt Politseipataljon Ostlandis Kiievis teeninud baltisakslastest ja 1941. aastal Eestist Nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale ümber asunud eestlasi.

Franz Augsberger (vasakul) ja Fritz Klingenberg

Laskurkompaniid läbisid väljaõppe Heidelaagris , erirelvastuse väljaõpe toimus aga mujal: tankitõrjekahurimehed Hilversumis Hollandis, radistid Poznanis, allohvitserid aga Baierimaal Bad Tölzi SS-i allohvitseridekoolis (SS-Junkerschule Bad Tölz).

Eesti Leegioni ja I Rügemendi ülema Franz Augsbergeri käskkirjaga kohustati 1. pataljoni lahinguvalmis olema 1943. aasta veebruariks. 13. veebruaril 1943 toimus 1. pataljonis sõdurivande andmine.

23. märtsil 1943 arvati 1. pataljon Eesti Leegioni koosseisust välja ja sellest moodustati Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva" (Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon "Narva") ja suunati Lõunarindele. Pataljoni esimene ülem oli Sturmbannführer Georg Eberhardt. Pataljoni koosseisus oli sel ajal 973 meest, nendest 776 eestlast ja 197 sakslast.

Veebruari lõpus 1943 läks Soome Relva-SS vabatahtlike pataljon (Finnisches Freiwilligen-Bataillon der SS), mis teenis 5. Soomusgrenaderide SS-diviisi "Wiking" (SS-Panzergrenader diviis "Wiking") koosseisus, seoses lepingu lõppemisega Ukrainast kodumaale tagasi ning Eesti Leegionist eraldatud 1. pataljon suunati 4. aprillil 1943 Ukrainasse soomlasi asendama. Pataljon "Narva" määrati 5. Soomusgrenaderide SS-diviisi "Wiking" koosseisu iseseisva soomustatud pataljonina.

Juhtkond ja koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

"Narva" pataljoni ülemad[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljoni koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Herbert Gille
Staabikompaniisse kuulusid ka side (telefon, raadio ja käskjalad-virgatsid) rühm, luure- ja pioneerirühm ning haavatute sidumispunkt, samuti vooriüksus.
1. rühm
2. rühm
3. rühm

Rühmaülemad: Relva-SS Untersturmführer Herbert Nugis, Relva-SS Untersturmführer Wilhelm Gelzleichter

4. rühm, rühmaülem obersturmführer Leo Schmidt
5. rühm, rühmaülem[1] Relva-SS Untersturmführer Hando Ruus
6. rühm, rühmaülem oberleutenant Leicht

Rühmaülemad: Relva-SS Untersturmführer Hans Götze, vanemveebel Walter Grubbe

  • III kompanii, kompaniiülem, Relva-SS Obersturmführer Fritz von Böckmann, oberleutenant Leicht, (09.1943–02.1944) Hando Ruus[2]
7. rühm
8. rühm
9.rühm

Rühmaülemad: Relva-SS Untersturmführer Herbert Fiala, vanemveltveebel Walter Bliedtuer

  • IV (raskerelvade)kompanii, kompaniiülem, Obersturmführer Karl Silberleitner
tankitõrjekahurite (76,2 mm ja 50,0 mm) Pak rühm, rühmaülem leitnant Ralf Fisker
raskete granaadiheitjate SGw rühm, rühmaülem leitnant Alfred Ensman
jalaväesaatekahurite IG rühm (saksa k IG Zug), rühmaülem leitnant Eduard Kirschbaum.

Pataljoni kuulus 4 kompaniid, kompaniisse kuulus 3 rühma ja rühma 3 jagu. Igas laskurjaos oli 2 kergekuulipildujat (MG34). Raskerelvadekompaniis oli 3 raskekuulipildujajagu ja 1 granaadiheitjajagu. IV (raskerelvade)kompanii relvastuses oli 3 rasket nõukogude trofee tankitõrjekahurit (76,2 mm), 3 kerget tankitõrjekahurit (50,0 mm); 8 rasket 80,2 mm granaadiheitjat, 6 kerget jalaväe saatekahurit ja 2 neljatorulist õhutõrjekahurit (Vierlingflak).

Pataljon saabus 7. aprillil 1943 Ukrainasse Lozovaja ja Bliznjuki raudteejaamadesse ning dislotseerus samas lähedas asuvates külades ja osales aktiivses lahinguväljaõppes.

Viimase lahinguõppuse tulemusi hinnates märkis SS-diviisi "Wiking" diviisikomandör Herbert Gille:

„Minu käsutuses on olnud Euroopa parimad sõdurid, kuid selliseid röövleid nagu eestlased pole ma veel näinud.“

[3]

Lahingud Idarindel Ukrainas[muuda | muuda lähteteksti]

Karte - Offensivplanungen der Süd- und Südwestfront 1943.png

Juuli keskpaigani 1943 toimus täiendav väljaõpe rinde tagalas. Ajavahemikul 4. – 16. juuli toimus Saksa vägede pealetungioperatsioon Tsitadell. 18. juulil viidi pataljon rindele oma lõiku Izjumi lähistel, Harkivist kagusuunas ja osales seal vastupanus Nõukogude Punaarmee Brjanski, Kesk- ja Läänerinde vägede pealetungioperatsioonile ja Kurski lahingus.

Izjumi lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Izjumi lahing.

19. juulil 1943 kell 9.30 algas kolmepäevane Izjumi lahing, mis oli ühtlasi ka pataljonile tuleristseteks. Sakslased olid arvestanud, et pataljon ei pea rünnakule peasuunal Punaarmee jõudude ülekaalule (umbes 20 000 meest ja üle 115 tanki) vastu ja taganeb. Kui seda ei juhtunud, tundus see sakslastele uskumatuna ja eestlaste rindelõiku saadeti kontrollima väegrupp Süd kontrollkomisjon, mille akti kohaselt jäi lahinguväljale maha üle 9000 ründaja laiba ja 113 tanki rusud. Pataljon "Narva" kaotused olid 69 langenud eestlast ja 6 sakslast. Haavatuid oli 326, enamusel nendest kergemad haavad. Izjumi lahingu teisel päeval langes 2. kompanii lõigus toimunud läbimurde likvideerimisel käsitsivõitluses 1. kompanii ülem Hauptsturmführer (kapten) Jaan Raudsoo. Kolmandal päeval langes pataljoni ülem Sturmbannführer (major) Georg Eberhardt, kelle jalgade ees lõhkes tankitõrjemürsk ja haavas pataljoniülemat surmavalt. Pataljoni juhtimise võttis üle adjutant Schmidt. 21. juulil kell 2.00 vahetati pataljon välja puhanud Wehrmachti üksusega.

Pataljon "Narva" võitlejaid autasustati Izjumi lahingu eest 35 EK II klassi ja 4 EK I klassi Raudristiga. Autasud andis kätte 5. SS-tankidiviisi "Wiking" ülem Obergruppenführer (kindral) Herbert Otto Gille.

Hadnitsa lahingud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hadnitsa lahing.

Järgmine pataljoni kaheksapäevane lahing, augustis, toimus Hadnitsa ümbruses Harkovi lähistel. Ka siin õnnestus pataljonil Punaarmee pealöögi suunal vastu panna ja oma positsioonidele jääda. Hadnitsa küla tagasivallutamisel sai surmavalt haavata tankitõrjerühma ülem obersturmführer Ralf Fisker. Nende lahingute eest anti "Narva" pataljoni meestele 45 I ja II klassi Raudristi. Teise eestlasena (esimene kapten Friedrich Kurg) sai I klassi Raudristi untersturmführer (nooremleitnant) Hando Ruus.

Pärast Hadnitsa lahinguid oli pataljonis alles 157 meest. Pataljon sai küll korduvalt täiendust, kuid arvestades raskeid lahinguid ei jätkunud komplekteerituist kauaks. Detsembris jõuab kohale 500-meheline täiendus, kuid see oli peaaegu väljaõpetamata. Nendest moodustati pataljon "Narva" 4. kompanii ja asuti seda rinde tagalas välja õpetama. Väljaõpet juhatas obersturmführer Leicht, 4. kompanii I. rühma ülem oli Oskar Ruut, II. rühma juhtis Evald Müür.

Augustiks taganesid pataljoni osad Dneprini, kus asusid väljaehitatud kaitseliinile kaitsele. Novembris forseerisid nõukogude väed Dnepri, ajastades rünnaku Tšerkassõ metsades tegutsenud partisanikoondisega, Saksa vägede tagalas.

Irdõni metsalahing[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Irdõni metsalahing.

Irdõni metsalahingud kestsid neli päeva 15.-18. jaanuar 1944. Pataljon "Narva" pidi katma 9. armee taganemist uutele positsioonidele. Nõukogude vägede 2. Ukraina rinde 52. armee püüdis teostada läbimurret, et jõuda Irdõni jõeni, see forsseerida ning ühineda 1. Ukraina rinde vägedega. Pärast seda lahingut oli pataljonis ainult üks terve ohvitser (Hando Ruus), ülejäänud olid kas haavatud või langenud. Surma said pataljoniülem Grafhorst, 2. kompanii ülem Hugo Siim jt.

Tšerkassõ kott[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tšerkassõ kott.

Tšerkassõ kott ehk Orša-Tšerkassõ kott moodustus jaanuaris kui Punaarmee rinde kahes kohas läbi murdis ja haaras kotti kümme Saksa diviisi, nende hulgas ka diviisi "Wiking". Siin võeti rivvi ka pataljon "Narvale" saabunud 500-meheline, kohapeal kerge väljaõppe saanud täiendus.

Sissepiiratud väeosade hävitamiseks alustas Punaarmee suure kotti tükeldamist ajal, mil pataljon "Narva" kaitses taganemata strateegiliselt tähtsat Olšanat kuni venelane selle ära lõikas. Selle tagajärjel pidid eestlased kõigepealt suurde kotti välja murdma, mis neil ka õnnestus.

17. veebruaril 1944 saatis "Wikingi" komandör kindral Gille "Narva" pataljoni läbimurdeks koos tankide ja rünnakkahuritega teed tegema. Rünnakule mindi mees mehe kõrval. Seljatagust kaitsesid teised väeosad, haavatute voor oli kahe rünnakrühma vahel. Eest ja tagant ründasid kotist väljamurdvaid väeosi vene tankid ja jalavägi. Vene tankid murdsid läbi ka haavatute kolonni juurde ja sõitsid pikki voori, lömastades haavatuid hobuseid ja voorimehi. Pataljon "Narva" murdis kotist välja Gniloi Doni rajoonis.

Peale väjajõudmist kogunes diviis "Wiking" Poolas Lublini ümbruses, kus pataljon "Narva" eraldati Diviisist "Wiking" ja saadeti Eestisse.

Tagasi Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

20. Füsiljerpataljon
Waffen-SS Füsilier Bataillon 20
Logo-WaffenSS.jpg
Relva-SSi logo
Tegev märts 1944 – 1945
Riik Flag of the NSDAP (1920–1945).svg Suursaksa Riik
Kuuluvus Relva-SS 20. eesti vabatahtlike SS-diviis
Liik jalavägi
Suurus pataljon
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Hauptsturmführer Hans Wallner
Obersturmführer Oskar Ruut
Hauptsturmführer Hando Ruus

20. märtsil 1944 saabus pataljon "Narva" Tallinna (172 Tserkassõ kotist väljamurdnud meest, nendest 35 viimasest, 500-mehelisest täiendusest[viide?]), kus toimus väeosa pidulik vastuvõtt ja paraad Vabaduse väljakul.

Pataljon allutati 20. Eesti SS-diviisile ja saadeti Tallinna ümbrusse formeerimisele ja väljaõppele. Pataljoni "Narva" tuumikust moodustati 20. Eesti SS-diviisi 20. Üksik SS-jalaväepataljon (20. SS-füsiljeerpataljon) ning formeerimise käigus sai pataljon juurde 600 meest, 300 Kehrast ja 300 Alaverest. 4. juunil 1944 suunati 20. jalaväepataljon "Narva" rindele.

Pataljoni koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Auvere lahingud[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljon võitles kõrvuti Harald Riipalu juhtud 47. rügemendi ja 11. diviisiga Auvere platsdarmil.

Next.svg Pikemalt artiklis Auvere lahing.

1944. aasta 25. juulil langes nende väeosade osaks ränkraske katsumus tõrjuda tagasi järjekordne Punaarmee läbimurdekatse. Muljetavaldava tulejõuga oli juba suurtükitule ettevalmistus. Selle kitsa rindelõigu suunas tulistati välja umbes 80 000 mürsku. Järjekordse karmi lahingu bilanss oli järgmine: Punaarmee läbimurdekatse ebaõnnestus ränkade kaotustega, 8000 langenut, 29 purustatud tanki ja 8 lennukit. 20. jalaväepataljonis oli rivis 3. kompanii peale kokku 30 meest.

Sinimägede lahingud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sinimägede lahing.

Sinimägede lahingute ajal sai Hando Ruusist, pärast pataljoniülema kohusetäitja Oskar Ruudi langemist 3. augustil 1944 ja pataljoni üle võtnud hauptsturmführer H. Wallneri haavatasaamist mõned päevad hiljem, 20. Üksiku SS-jalaväepataljoni (20. SS-füsiljeerpataljon) komandör.

Pataljoni taandumine Tannenbergi liinilt[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljoni osad võtsid osa Porkuni lahingust ja osa neist murdis seal Punaarmee piiramisrõngast välja.

22. septembril 1944 piirati Ruusi rühm Ambla lähedal öösel metsas ümber. Pärast korduvate läbirääkimiste pidamist ja läbirääkijate poolt vastavate lubaduste saamist (meelitati Ruusi grupp koolivenna vanemleitnant Kase poolt alla andma) ütles Ruus meestele, et olete vandes vabad ja relvad pandi maha. Vangide kolonn koos Ruusiga, umbes 80 meest, alustas liikumist Tallinna suunas.

22. septembrit 1944 võib lugeda kuulsa pataljoni "Narva", hiljem 20. üksiku SS-jalaväepataljoni lõpuks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 20. Eesti SS Vabatahtlike Diviis
  2. Hando Ruusi mälestamine, 31.03.2007
  3. "Minu au on truudus. Pataljon Narva ajalugu". Kirjastus Greif, 1995. Väljaandja klubi "Wiking-Narwa" ajalookomisjon. lk 41

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Minu au on truudus. Pataljon Narva ajalugu". Kirjastus Greif, 1995. Väljaandja klubi "Wiking-Narwa" ajalookomisjon.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]