Eesti Kunstimuuseum

Allikas: Vikipeedia

Siia suunab märksõna "EKM", mis võib tähendada ka mõistet artiklis Eesti Kirjandusmuuseum

Eesti Kunstimuuseumi peahoone Kumu (2012)

Eesti Kunstimuuseum (lühend EKM) on 1919. aastal asutatud muuseum, mis kogub ja tutvustab eesti kunsti keskajast tänapäevani. EKM-i kuuluvad Kumu kunstimuuseum, Kadrioru kunstimuuseum, Mikkeli muuseum, Niguliste muuseum ja Adamson-Ericu muuseum. 9. juunil 2016 kinnitati Sihtasutus Eesti Kunstimuuseumi asutamisotsus.

Ajaloolist kirikukunsti eksponeeritakse Niguliste muuseumis, 16.20. sajandi väliskunsti Kadrioru kunstimuuseumis, Johannes Mikkeli kunstikogu Mikkeli muuseumis, eesti 20. sajandi modernistliku kunstniku Adamson-Ericu loomingut tema isikumuuseumis ning eesti kunsti 18. sajandist tänapäevani Kumu kunstimuuseumis.

Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Noor-Eesti suurt kunstinäitust Tartus 1910. aastal hakati arutama alusepanekut eesti kunsti muuseumile. Mõtte algatajaks oli ka Eesti Rahva Muuseumi asutamisel olulist rolli mänginud Kristjan Raud. Esialgu plaanitigi avada ERM-i kujutava kunsti osakond, kuid põlvkondadevaheliste arusaamatuste tõttu jäi mõte mitmeks aastaks soiku. Uuesti tõstatas küsimuse 1913. aastal kodumaale naasnud ning Eesti Kunstiseltsi etteotsa asunud Ants Laikmaa. 4. detsembril 1915 tulid Tallinnas kokku kunstnikud ja ühiskonnategelased ning hääletasid üksmeelselt Eesti Rahva Muuseumi Tallinna osakonna asutamise poolt. Alanud I maailmasõja tõttu toimus osakonna pidulik asutamine 15. aprilli 1918. Pooleteise aasta pärast otsustati asutada Tartust sõltumatu organisatsioon ning 7. novembril 1919 registreeriti Tallinna-Haapsalu rahukogus Tallinna Eesti Muuseumi Ühing, mille hallata oli Tallinna Eesti Muuseum.

Aastatel 1919–1928 kandis asutus nime Eesti Muuseum[1]. Aastatel 1928–1940 kandis see nime Eesti Kunstimuuseum[1], nimi otsustati TEMÜ peakoosoleku otsusega. Aastatel 1940–1941 kandis see nime Eesti NSV Kujutava Kunsti Keskmuuseum[1] (teistel andmetel Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum[viide?]). Aastatel 1941–1944 kandis see nime Eesti Kunstimuuseum[1]. Aastatel 1944–1970 kandis see nime Tallinna Riiklik Kunstimuuseum[1]. Aastatel 1970–1989 kandis see nime Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum (lühend RKM)[1]. 25. mail 1989 taastati muuseumi nimi Eesti Kunstimuuseum.

Kogud[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 19121913 ostis Tallinna linn kunstnik August Weizenbergilt 80 skulptuuri, mis olid mõeldud rajatava kunstimuuseumi kogude nurgakiviks[2]. Tallinna Eesti Muuseumi ülesandeks oli põhikirja kohaselt kultuurilooliste, etnograafiliste, arheoloogiliste ja loodusteaduslike materjalide kogumine ning rahvale ja uurijatele kättesaadavaks tegemine[3]. Oma esimesel tegevusperioodil kandiski muuseum nn segamuuseumi ilmet.

1921. aastaks oli muuseumil 5000-eksemplarine kogu ajakirjanduslikke väljaandeid ja ligi 10 000-esemeline etnograafiakogu. Sama aasta sügisel toimus haridusministeeriumis istung, kus minister Friedrich Sauer tegi ettepaneku lahutada Tallinna ja Tartu muuseumide ülesanded. Tallinna jääks kunstimuuseum ja Tartusse tuleks teadusmuuseum[4]. Käidi välja idee, et muuseumid peaksid oma kogusid vahetama, ERM annaks Tallinna oma 19. ja 20. sajandi eesti ja baltisaksa kunstnike teosed ning TEM Tartusse oma etnograafilise kogu. Reaalsuses sai vahetus teoks alles 1936. aastal, mil selleks ajaks juba Eesti Kunstimuuseumi nime kandev Tallinna muuseum loovutas ERM-ile üle 4000 etnograafilise eseme, 1941 anti üle rahvariided ja vaibad ning jaotati ERM-i kunstiosakond.

Augustis 1941 muutus kunstivarade hoidmine Tallinnas riskantseks, sest puudusid tule- ja pommikindlad varjendid. Ka oli varasid vaja kaitsta Eestist väljaviimise eest. Esimese kahe kuu jooksul paigutati kogud Aleksander Nevski katedraali keldrisse, kuid sakslased käskisid need sealt ära viia põhjendusega, et hoone on varisemisohtlik. Oli avalik saladus, et katedraal plaaniti õhku lasta. Aasta pärast tuli Haridusdirektooriumilt ametlik korraldus kunstimuuseum evakueerida. Varjenduskohtadeks valiti Vasalemma, Järlepa, Munalaskme, Kuusalu, Pikavere jt. kohad. Oli puudus kastidest, tööjõust ja veokitest. Hakati otsima enam-vähem rahuldavaid ruume Tallinnas. Kasutusse läksid Kiek in de Köki torn, Eesti Panga varakamber ning maja Vabaduse puiesteel. Muuseum üüris Narva mnt 4 maja alumise korruse äriruumid. Märtsipommitamisel süttis maja tabamuse saanud kõrvalhoonest. Hävis üle 3000 eksponaadi (hinnaline mööbel, Lääne-Euroopa portselan, rahvuslik tarbekunst, skulptuur), raamatukogu, dokumentatsioon ja inventar). Õnneks oli ligi 10 000 eset evakueeritud.

Pärast sõja lõppu algas kogude reevakueerimine. Muuseumi sõjajärgses koosseisus oli viis inimest: direktor, kolm teaduslikku töötajat ja kütja-öövalvur. Muuseumi kollektiivi esimeseks kogunemiskohaks oli Ella Vende Tehnika tänava ja Toompuiestee nurgal asuva korteri köök. 3. novembril hakati tegutsema aadressil Pikk 66-5. Re-evakueerimine suurematest maaladudest lõpetati põhiliselt 1945. aasta suvel. 1950. aastaks olid välja kujunenud kogud, mis võeti neil aastatel uuesti arvele vastavalt Moskvast saadetud juhtnööridele. Kogud jaotati tehnikapõhiselt: maalikogu, graafikakogu, skulptuurikogu, tarbekunsti- ehk rakenduskunstikogu, eraldi võeti arvele ka väärismetall.

1980. aastatel avati mitmed filiaalid, millega seoses moodustusid ka uued kogud – Adamson-Ericu lese Mari Adamsoni annetusena Adamson-Ericu kogu, Kristjan Raua tütre Helge Pihelga annetusena Kristjan Raua kogu ning seoses Niguliste muuseumi avamisega ka Niguliste kogu, kuhu oli aastate jooksul kogutud erinevatest kirikutest päästetud sakraalseid kunstiteoseid.

1994 moodustati taas Eesti Kultuurkapital, mille loomine andis võimaluse omandada kaasaja kunstnike loomingut ja seetõttu loodi muuseumis 1995. aastal nüüdiskunstikogu. Suurima osa nüüdiskunsti kogust moodustavad audiovisuaal- ja fotomeediumis loodud kunstiteosed.

Aastal 2000 avati Kadrioru Kunstimuuseum, mille kogu tutvustab EKM-i väliskunstikogusid ning kus eksponeeritakse muuseumi kogudesse kuuluvat vene ja teiste maade kunsti.

Kõige nooremaks koguks võib nimetada aastal 2001 moodustatud graafilise disaini kogu, mis sai alguse Guido Mambergi erakogust, mille muuseum omandas.

Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]

ERM-i Tallinna osakond tegutses August Pulsti ateljees Estonia teatris ning esialgu jäi sinna ka TEMÜ muuseum. 1919. aasta suvel vaatasid siseministeeriumi ja haridusministeeriumi esindajad üle Kadrioru lossi ning otsustasid, et hoone on "nii asukoha kui ruumide suuruse ja laadi poolest sobilik muuseumihooneks"[5] ja 1921 sai Tallinna Eesti Muuseum selle oma kasutusse. Lossi põhjapoolne tiib jäi skulptor Weizenbergi kasutusse, keldris olid laoruumid ja üks korter, lõunapoolse tiiva ruume kasutati riigi väliskülaliste majutamiseks. 19271928 toimus lossis remont, mille käigus kohandati hoone muuseumi vajadustele vastavaks.

1929 võõrandati riigivanem August Rei käsul Kadrioru loss, et valmistada see ette Rootsi kuninga külaskäiguks. Muuseum kolis Kadrioru lossist endisse Lindeni restorani Narva mnt 4, kus muuseumi kasutada oli maja teine korrus ja kolmandal korrusel üks korter. Osa varasid paigutati Toomkirikusse ja Vene tänava aita. 1930 loodi sihtasutus Eesti Kunstimuuseum, et alustada uue muuseumihoone ehitust. Uue hoone asukohaks valiti Kanuti Gildilt riigistatud nn Rahvaaed – krunt Mere puiestee 6 ja Aia tänava vahelisel alal. Projektivõistlusel sai esikoha Edgar Kuusiku ja Erich Jacoby projekt. Kahjuks jäi projekt puhkenud II maailmasõja tõttu teostamata.

1944. aasta märtsipommitamisel süttis kõrvahoonetest Kunstimuuseumi ajutine hoone. Asenduspinnana sai muuseum oma käsutusse 150 m² korteri aadressil Pikk tänav 66.

1946 paigutati muuseum taas Kadrioru lossi, mille valdajaks jäi Ülemnõukogu Presiidium. Samas jäi loss endiselt riiklike vastuvõttude korraldamise kohaks, mistõttu tuli ekspositsioon sageli maha võtta ja taas üles panna. 1947. aastal hakati taas rääkima muuseumile eraldi hoone ehitamisest, mis kahjuks plaanidest kaugemale ei jõudnud.

1991. aasta augustis suleti amortiseerunud loss külastajatele. Kinni pandi ka Adamson-Ericu muuseum, kuhu evakueeriti graafikakogu. Tarbekunstimuuseumi püsiekspositsioon suleti osaliselt maali-, mööbli- ja tarbekunstihoidlaks. Tänu piketile Toompea lossi ees anti juba samal päeval muuseumile üle Pika tänava maja, kus leidis uue kodu maalifond. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tegi otsuse: Eesti Vabariigi Valitsusel tuleb tagada EKM-i uue hoone ehitamine. Määrati kindlaks EKM-i uue hoone asukoht Kadriorus.

1992. aasta detsembris sai muuseum manööverpinnaks Rüütelkonna hoone. Alustati Kadrioru lossi projekteerimis-, remondi- ja restaureerimistöid. 1993 avati Eesti Kunstimuuseumi ekspositsioon Rüütelkonna hoones.

15. septembril 1993 kuulutati välja rahvusvaheline arhitektuurivõistlus Eesti Kunstimuuseumi uue hoone projekti tarvis. Arhitektuurivõistluse võitis Soome arhitekt Pekka Vapaavuori töö „Circulos". Tallinna Linnavolikogu otsusega kehtestati Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitamiseks Mäekalda tänava, Weizenbergi tänava ja Laagna tee vahelise ala detailplaneering. Kunstimuuseumi Ehituse Sihtasutus sai ehitusloa Weizenbergi 34 asuvate kasarmuhoonete lammutamiseks ja uue kunstimuuseumi ehitamiseks. 9. oktoobril 2002 toimus Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitustööde pidulik avamisüritus.

30. septembril 2005 anti Kunstimuuseumi Ehitamise Sihtasutuse ja AS Merko poolt uus Kumu hoone Eesti Kunstimuuseumile üle. 2. oktoobril sulges külastajatele uksed 1993. aastast ajutise peahoonena tegutsenud Rüütelkonna hoone. 18. veebruaril 2006 avati publikule Kumu kunstimuuseumi ekspositsioonid.

2008 pälvis Kumu Euroopa Muuseumifoorumi (European Museum Forum) auhinna – Euroopa aasta muuseum 2008.

Filiaalid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn, 1996. Lk 620
  2. Heini Paas, ENSV Riikliku Kunstimuuseumi ajaloost, Kogude teatmik, 1980, lk 31–53
  3. ERA, 1108-5/80, lk. 31
  4. ERA 1108-5/81
  5. ERA, 1108-5/80, lk 1

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]