Juunipööre

Allikas: Vikipeedia
Eesti okupeerimine ja annekteerimine Teises maailmasõjas NSV Liidu poolt
Osa NSV Liidu okupatsioonidest ja anneksioonidest Euroopas Teise maailmasõja käigus
Toimumisaeg 19401941
Toimumiskoht Eesti
Tulemus Eesti okupeerimine ja annekteerimine NSV Liidu poolt (1940–1941)
Osalised
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu ÜK(b)P KK
Flag of the Soviet Union.svg Punaarmee
Flag of the Soviet Union.svg Balti laevastik
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti Kommunistlik (bolševike) Partei
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat
Väejuhid või liidrid
Flag of the Soviet Union.svg ÜK(b)P KK sekretär Jossif Stalin
Flag of the Soviet Union.svg ÜK(b)P KK sekretär Andrei Ždanov
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg EK(b)P KK I sekretär Karl Säre
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg ENSV RKN esimees Johannes Lauristin
Kaotused
Territooriumi, rahvastikku, kultuurielu, keskkonda ja majandust hõlmavad kaotused ja kahjud aastatel 1940–1941 [1]

Juunipööre oli Nõukogude Liidu korraldatud riigipööre Eestis 21. juunil 1940, mille tulemusel astus ametisse Johannes Varese "rahvavalitsus".

14. juunil 1940 alustas Nõukogude Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi. Mõne päeva jooksul esitas ta kolmele Balti riigile sõjalise jõu ähvardusel ultimaatumid, nõudes täiendavate väekontingentide maale lubamist ja nõukogudemeelsete valitsuste ametisse seadmist.

Eesti okupeeriti ligi 100 000 Nõukogude sõjaväelase poolt 17. juunil 1940. 19. juunil saabus Tallinna Stalini erivolinik Andrei Ždanov, kelle näpunäidete järgi lavastati 21. juunil "rahvademokraatlik riigipööre" ja määrati ametisse nõukogudemeelne nukuvalitsus. Seejärel valiti 14. ja 15. juulil kiirkorras, mittevabalt ja vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega Riigivolikogu uus koosseis (Riiginõukogu ei kujundatud), kuulutati 21. juulil Riigivolikogu deklaratsiooniga Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ning 22. juulil "otsustati" paluda Eesti NSV vastuvõtmist NSV Liitu. 6. augustil võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Eesti NSV vastu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja puhkedes kuulutas Vabariigi President Konstantin Päts oma otsusega nr 179 1. septembrist 1939,[2] et Eesti jääb välisriikide vahel puhkenud sõjas valjult erapooletuks. Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid nägid ette paraku midagi muud. Orzełi intsidenti ettekäändeks tuues süüdistas NSV Liit Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva Poola abistamises, neutraliteedi rikkumises ja võimetuses ennast sõja tingimustes kaitsta.

24. septembril 1939 nõudis NSV Liit Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti – nn baaside lepingu – allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla.

Pakti viienda artikli järgi ei tohtinud pakti elluviimine mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda. 29. septembril rääkis Konstantin Päts raadiokõnes, et baaside leping on igati Eesti neutraliteedi huvides ja Eesti riik on niisama kindel nagu ennegi.[3]

Pärast baaside lepingu sõlmimist lahkus ametist senine peaminister Kaarel Eenpalu ja 12. oktoobril astus ametisse uus Vabariigi Valitsus eesotsas professor Jüri Uluotsaga.

Nõukogude Liidu valitsuse kutsel külastas Sõjavägede Ülemjuhataja kindral Johan Laidoner 7. detsembril 1939 Moskvat. Seal kinnitas Stalin taas Balti riikide puutumatust. Laidoner rääkis oma sõitu tutvustavas raadiokõnes: "Ma võin tõendada, et minu külaskäik Moskvasse andis minule veel kord kindla tõenduse selles, et meie oleme targalt toiminud, kui sõlmisime vastastikuse abistamise pakti N. Liiduga. Sellega hoidsime ära sõjalise kokkupõrke võimaluse N. Liiduga ja – mis veel tähtsam – meil on rohkem kindlustatud võimalus jääda välja praeguse suure Euroopa sõjakeerisest ja tulevikus võime elada rahus oma suure idanaabriga."[4]

9. juunil 1940 andis Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar, marssal Semjon Timošenko ja Punaarmee kindralstaabi ülem, 1. järgu komandarm Boriss Šapošnikov välja NSV Liidu Kaitserahvakomissariaadi direktiivi nr. 02622[5], millega Punalipuline Balti laevastik ja Leningradi sõjaväeringkond said korralduse alustada ettevalmistusi sissetungiks Eestisse: Punalipulise Balti laevastiku juhatajal Vladimir Tributsil kästi oma laevastik viia 10. juunil kell 5.00 Leningradi Sõjaväeringkonna juhataja Kirill Meretskovi alluvusse ja olla 12. juunil valmis lahinguülesannete täitmiseks.

14. juunil 1940 kandis Nõukogude Liidu täievoliline esindaja Kuzma Nikitin telegrammiga ette olukorrast Eestis:

1) Eestlased teostavad energilisi sõjalisi ettevalmistusi. On läbi viidud reservohvitseride ja reameeste salajane mobilisatsioon. Iga päev tõmbab mundri selga mitukümmend äsja saabunud reservohvitseri. Öösiti jaamas [sõjaväkke] kutsutute naised ja perekonnad saadavad nuttes ärasõitjaid. Enamus taksodest on mobiliseeritud. Ülejäänud autodel on meesautojuhid osaliselt asendatud naistega.

2) Sõjaväkke kutsutud ohvitser- ja reakoosseis saadetakse Narva ja Irboska piirile, ülejäänud osa läheb diviiside täiendamiseks Viljandis ja Tartus. Viljandi lähedal Võhma piirkonnas jagatakse kohalikule elanikkonnale relvi. Tallinna ja Viljandi Eesti diviiside ülesandeks on ära lõigata kaks meie väegruppi, mis paiknevad Haapsalus ja Paldiskis.

3) Eestlased paigutasid mõlemale poole Miinisadamat, kus asub meie sõjalaevastik, kaks rannapatareid, mis vajaduse korral võivad meie laevastikku tulistada. Peale selle peitsid eestlased arsenali kolmanda rannapatarei, mis vajaduse korral võib otsesihtimisega tulistada meie sõjalaevastikku.

4) Täiendati politseipatrulle. Politsei on relvastatud karabiinidega.

5) Tallinna saabus 250 Poola ohvitseri, keda peetakse ülal Prantsuse rahadega.

6) Eestlased saatsid Paldiski lähedal asuvale Väike-Pakri saarele mitu kasti relvi.

7) Tagavaraohvitseride ja reameeste mobiliseerimisest – täna Balti laevastiku staabiülem küsis Eesti merejõudude juhatajalt Santpankilt, viimane, olles selle küsimusega ootamatult tabatud, oli sunnitud seda tunnistama. Samuti tunnistas Poola ohvitseride viibimist Tallinnas ja võttis õigeks nende ülalpidamise Prantsuse rahadega.

8) On välja kuulutatud Kaitseliidu kogunemine. Selle 40 tuhat liiget on olukorras, kus neid võib koondada mõne ööpäeva jooksul.

9) Kõik loetletud abinõud on suunatud vaieldamatult NSV Liidu vastu: üksikutest jutuajamistest saab teha järelduse, et Inglismaa ja Prantsusmaa nõuavad Balti Entente'ilt ühise armee loomist arvuga kuni 1 miljon meest.[6]

Samal päeval, 14. juunil alustas Nõukogude Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi. 14. juunil tulistati alla Soome reisilennuk Kaleva.

16. juunil 1940 väitis Nõukogude Liit, et Eesti ei pea kinni vastastikustest lepingutest ning nõudis täiendavate väekontingentide maalelubamist ja nõukogudemeelse valitsuse ametisse seadmist. Eestile esitatud noodis öeldi:

NSV Liidu valitsus peab kategooriliselt vajalikuks ja edasilükkamatuks:

1. Et Eestis loodaks selline valitsus, kes suudaks ja tahaks Nõukogude – Eesti pakti ausalt ellu viia.

2. Et viivitamatult oleks kindlustatud Nõukogude sõjavägedele vaba sissepääs Eesti territooriumile nende paigutamiseks Eesti tähtsamatesse keskustesse küllaldases suuruses, et kindlustada Nõukogude – Eesti vastastikuse abistamise pakti elluviimine ja vältida võimalikke provokatsioonilisi akte Nõukogude garnisoni vastu Eestis.[7]

Noodis ei nõutud Eesti riigikorra muutmist, Eesti liitmist Nõukogude Liiduga ega Tartu rahulepingu tühistamist.

Uute nõudmiste kohaselt esitas Vabariigi Valitsus kohe lahkumispalve, mille Vabariigi President Konstantin Päts vastu võttis, astudes ühtlasi viivitamata samme uue valitsuse kujundamiseks.[8]

17. juuni varahommikul algas lisavägede sisenemine Eestisse.[9] Eriprotokoll Punaarmee täiendavate väekontingentide sisselubamiseks allkirjastati Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri ja Leningradi sõjaväeringkonna ülema armeekindral Kirill Meretskovi poolt samal päeval kell 15 tagantjärele. Selle eesmärgiks oli Nõukogude Liidu soov näidata Eesti okupeerimist seadusliku sammuna.

Ettevalmistused[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude sõjalaevastiku Balti laevastiku operatiivplaan Eesti blokeerimiseks 1940. aastal.
19. juuni

19. juunil 1940 saabus Tallinna[10] ÜK(b)P Keskkomitee sekretär ja ÜK(b)P Leningradi linna ja oblastikomitee 1. sekretär Andrei Ždanov, kes külastas president Konstantin Pätsi ja kohtus Tallinnas viibivate Punaarmee juhtidega[11]. Oma muljed võttis ta ettekandes NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadile kokku järgmiselt: Päts hakkas kõigiti vana valitsust välja vabandama, kinnitades, et ta suhtus pakti täitmisse ausalt ja püüdlikult. ... Ühesõnaga, ta viis mind niikaugele, et ma ütleksin – ma ei usu teda. Ma vastasin, et ma ei saa ümber lükata meie käsutuses olevaid absoluutselt tõestatud fakte. ... Üldmulje on selline, et Päts, Laidoner ja kogu vana valitsuse juhtiv klikk püüavad säilitada juhtiva positsiooni ja kujutada asja nii, et Eestis pole Eesti valitsus milleski süüdi ja on Nõukogude Liidu suure Euroopa-poliitika ohver ning et selline on väikeriikide kibe saatus, kes on "erakorralise perioodi" tõttu sunnitud raskusi taluma.[12] Samuti kohtus ta 19. ja 20. juunil Tallinna välja kutsutud Maksim Undiga, kellele tehti ettepanek hakata uues valitsuses siseministriks ja anti käsk organiseerida üle Eesti rahvakogunemised nõudega valitsus välja vahetada. Kohapealsetest NSV Liidu esindajatest võttis riigipöörde juhtimisest ja selles osalejate instrueerimisest osa NSV Liidu täievolilise esinduse kaubandusnõunik ja hilisem täievoliline esindaja Eestis Vladimir Botškarjov.[13]

Õhtul andis sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner kõrgemate Nõukogude Liidu sõjaväejuhtide auks Ohvitseride Keskkogu kasiinos õhtueine.[14]

20. juuni

20. juunil organiseeriti mitmes Tallinna käitises miitinguid, kus kutsuti töölisi üles valitsust kukutama. Tänavail kleebiti müürilehti, mis kutsusid rahvast tulema tänavaile meelt avaldama.

Sama päeva varahommikul saabus Tallinna raudteejaama kuus vagunitäit tsiviilriietesse riietatud punaväelasi,[15] kes moodustasid hiljem Vabaduse väljakul toimunud miitingul osalejate põhimassi. Neile lisaks oli toodud Paldiski, Klooga ja teistest punaväe baasidest ning lennuväljadelt veoautodel Tallinna veel hulk 1940. aasta märtsilepingute kohaselt sõjaväebaaside ja lennuväljade ehituseks lubatud 10 000 töölisest[viide?].

20. juunil 1940 kogunes Tallinna töölisvõimla saali Pärnu maantee 41 umbes 800 kuni 1000 töölist. Kõnedega esinesid Riigivolikogu liikmed Neeme Ruus, Aleksander Jõeäär ja Voldemar Jaanus ning Oskar Sepre, kes 149 protsessil olid eluaegsele sunnitööle määratud, kuid vabanenud amnestia läbi 1938. aastal ja teised Ametiühisuste Kesknõukogu tegelased. Töölised nõudsid: Nõuame kõigi N. Liidu vaenuliste elementide otsustavat väljajuurimist, eriti aga kaitseliidu laialisaatmist, kuna seal on eriti õhutatud N. Liidu vaenulist meeleolu, riigiaparaadi puhastamist sõjaprovokaatorite käsikuist ja kõigist N. Liidu ja Eesti vahel sõlmitud abistamise pakti vaenulistest ollustest [16]. Edasi võeti vastu tervitus Punaarmeele, milles öeldi: Stalini, Molotovi ja Vorošilovi ja teiste Nõukogude Liidu juhtide tark rahupoliitika on... ulatanud vennalikult abistava käe Eesti töötavale rahvale. Võimsate Punaarmee väeosade Eestisse jõudmine on meile kindlustuseks, et võime rahulikult jätkata tööd oma kodudes....[17] Lõpuks otsustati saata tervitustelegramm Stalinile. Koosolek lõppes kell 10:15 õhtul.

Tartus toimuvaid väljaastumisi juhtisid Kristjan Jalak, Neeme Ruus ja Aadu Hint.

21. juuni riigipööre[muuda | muuda lähteteksti]

21. juuni 1940. Vabariigi Presidendi Konstantin Pätsi residentsi juurde suunduvad meeleavaldajad Kadriorus.

Kõigis Eesti suuremates linnades korraldati sel päeval miitingud.

Tallinnas

21. juuni hommikul liikusid Tallinna vabrikutes ringi agitaatorid, kes sundisid töölisi igasuguste ähvardustega tööd katkestama ja minema tänavale meelt avaldama.

Kell 7 alanud Vabariigi Valitsuse koosolekul taotles Vabariigi President Konstantin Päts Riigikogu kokkukutsumist, mille Ants Piip ja August Jürima maha laitsid. Johan Laidoner arvas, et kuna venelaste sissemarss Tallinna sündis ilma vähimagi korrarikkumise või vahejuhtumita, ei oleks Andrei Ždanovil põhjust valitsuses muudatusi nõuda[18].

Juunipööre algas pealinnas kell 10 hommikul kogunemisega Vabaduse väljakule. Rongkäigulised kandsid punalippe ja loosungeid kirjadega: "Nõuame valitsuse moodustamist, kes ausalt täidab N. Liiduga sõlmitud pakti!", "Maha praegune sõjaprovokaatorite valitsus!" ja "Nõuame töötavale rahvale tööd, leiba ja vabadust!".

Vabaduse väljakule oli kogunenud veidi üle kahe tuhande inimese. Suure osa kohalolijaist moodustasid uudishimulikud möödaminejad. Väljak ise oli Nõukogude soomusautodest ümber piiratud. Tanke väljakul ei olnud, need seisid väljakule suubuvatel tänavatel. Linna kohal tiirutasid Nõukogude Liidu lennukid ja tänavatel patrullisid soomusautod. Roosikrantsi tänava alguses seisis risti suur veoauto, mis blokeeris liikluse.

Jaani kiriku juures, kino "Gloria" vastas, seisis veoauto, mille kastis olid kihutuskõnelejad. Esimesena asus veoauto katusele ametiühingu esindaja Oskar Pärn, kes andis ülevaate tööliste nõudmistest ning tervitas ja avaldas tunnustust Nõukogude Liidu valitsusele, sõjaväele ja nende juhtidele Stalinile, Molotovile, Vorošilovile ja teistele. Kõnet katkestasid korduvad kiiduavaldused ja elaguhüüded. Seejärel sai tervituseks sõna Punaarmee esindaja, kes tõi Punaarmeelt tervitusi Eesti rahvale. Kõnet katkestasid sagedased kiiduavaldused.[19] Ümber auto patrullisid Punaarmee relvastatud sõdurid. Kaarli puiestee otsas olnud haljasalal oli koha sisse võtnud umbes rood punaväelasi.

Pärast sõnavõttude lõppu lauldi Internatsionaali ja siirduti rongkäigule, liikudes Kaarli puiesteelt üle Toompea marsruudil: Pikk jalg, Pikk tänav, NSV Liidu saatkonna hoone, Mere puiestee ja sealt Kadrioru lossi ette. Hüüti eesti- ja venekeelseid loosungeid, mis kiitsid Stalinit.

Kadrioru lossi väravast siseneti lauldes ja hurraa! hüüdes seltsimeestele Stalinile, Molotovile ja Vorošilovile. Lossi ette rivistunult hüüti veel kolm korda: "Tovarištšu Stalinu ura!". Rongkäigu lipud ja loosungid, arvult 40–50, paigutati otse lossirõdu vastu, peale ühe sinise erandi olid kõik punased. Rongkäigu sissevoolamine vältas 24 minutit. Lossi ees oli koos 6000–7000 meeleavaldajat.[20]

Lossi rõdule ilmusid rongkäigulistega rääkima Vabariigi President Konstantin Päts, Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoner ja käsundusohvitser kolonel Herbert Grabbi. Pärast korduvaid vahelehüüdeid ja mahakarjumist pöördus Vabariigi President ühes oma kahe saatjaga rõdult tagasi lossi sisemusse, et meeleavaldajate esindajatega nelja silma all läbi rääkida.

Vahepeal algasid kõned lossiesisel platsil. Nõuti uue valitsuse loomist, kes ausalt täidaks vastastikuse abistamise pakti. Punaarmeele saadeti tervitusi ja avaldati tänu. Nõuti "kõige kategoorilisemalt" poliitiliste vangide kohest vabastamist ja hüüti: "Elagu suur Stalin, kes on viinud õitsengule sadade miljonite inimeste elu! Elagu Stalini põhiseadus, kõige demokraatlikum põhiseadus maailmas!" Lõpetuseks lasti kõlada kolmekordne elagu! Stalinile. Teine kõneleja hüüdis: "20 aastat on Eesti tööline selga küürutanud, kuid sellel on tänaseks lõpp – vanad ajad ei tule enam kunagi tagasi!" ja kutsus üles: "Asume homme oma tööpinkide juurde, kust me tulime. Maailm seisab ülal tööliste õlgadel. See maailm kuulub meile! Tervitame enne lahkumist Nõukogude Liidu juhti Stalinit!" Hüüti kolmekordne hurraa! ja plaksutati käsi, hüüti elagu! veel teistele Nõukogude Liidu juhtidele.[20]

Presidendi juurde saadetud delegatsioon tuli tagasi teatega, et vangid on lubatud vabastada harilikus seaduslikus korras, kui nad esitavad vastavad palved, mis tulevad läbivaatamisele ja otsustamisele. Meeleavaldajaid jäid kohese vabastamise nõudmise juurde ja suundusid Keskvangla juurde.[20]

Poliitiliste vangide vabastamine toimus kella kolme paiku päeval. Kui rongkäigust osavõtjad kogunesid vangla esisele, saadeti vangla direktori juurde viieliikmeline delegatsioon koos kolme Nõukogude Liidu ohvitseriga[21][22], kes nõudsid poliitiliste vangide väljaandmist. Vangid toodi kambritest välja vangivalvurite poolt. Kui formaalsused olid täidetud, lahkus delegatsioon koos vangidega. Väljas võeti vange vastu rõõmuhüüetega. Peeti kõnesid ja hüüti vabastatutele elagu! Pärast poliitiliste vangide vabastamist saadeti Keskvanglasse kümmekond uut vahistatut, peamiselt politseinikke.[22]

Poliitiliste vangide vabastamisele järgnes ülevõtmisi, mida toimetasid rongkäigust eraldunud väiksemad tööliste salgad. Üle võeti politseiasutusi, sõjaväeüksuseid ning teisi asutusi ja ettevõtteid. Kõikjale paigutati vahipostid värskelt relvastatud töölistega.

Teist korda saabus rongkäik Toompeale kella viie paiku, vanglast vabastatud poliitiliste vangidega eesotsas. Juhtide nõudel vabastas vahtkond tee lossi. Lossi rõdule kogunesid rongkäigu juhid ja vabastatud vangid lilledega. Rõdult peetud kõnedes selgitati poliitilist olukorda ja hüüti elagu! Nõukogude Liidu juhtidele. Kõnelesid ka vabastatud vangid. Täpselt kell 18:45 heisati Pika Hermanni torni punane lipp.[23] Heiskajateks olid Edgar Petree, Karl Leesik, Aleksander Resev jt.[24][25] Pärastpoole mängis lossi rõdul puhkpilliorkester. Demonstrandid ootasid "rahvavalitsuse" väljakuulutamist. See sündis kella 22:15 paiku. Seejärel mindi laiali. Lossi hoovis aga jätkus püsside väljajagamine töölistest moodustatud korrapidajatele.

Tartus

Tartu linna ettevõtetes ja asutustes hakkasid alates kella kaheksast hommikul ringi käima end tööliste ühisuste keskliidu esindajaiks nimetavad isikud, kes kutsusid kõiki rongkäigule ja keelasid töölehakkamise. Mittetulijaid ähvardati kohelda reeturitena. Rongkäigus, mis kogunes Tähe tänaval Tartu tööliste ühisuste keskliidu maja juures, liiguti pärastlõunal läbi linna raekoja ette, kus peeti koosolek. Raekoja ees oleval autol, mis oli punaste lippude ja loosungitega ümbritsetud, esinesid kõnedega Tartu tööliste ühisuste keskliidu esimees Kristjan Jalak, siis Neeme Ruus, Paul Keerdo, Hirsch, mag Harald Haberman, Lepik ja dr Viktor Hion.[26] K. Jalak märkis muuseas, et 21 aastat on haritlaskond ja tööliskond nõudnud vabadust, kuid seda ei ole saadud. Tänu Punaarmeele oleme kaitstud välissurve eest ja hoitud eemale sõjast. Nõukogude Liidu valitsus armastab rahu. Järgmisena kõneles N. Ruus, kes esitas resolutsioonid, mis tulid hääletamisele. Resolutsioonides nõuti uue valitsuse ametisse astumist, kaitseliidu väljajuurimist, uusi sotsiaalreforme ja nii edasi. Veel võtsid sõna P. Keerdo ja teised. Hiljem siirdus rongkäik Tähtvere parki, kus jätkati koosolekut ja oodati uue valitsuse moodustamise teadet.[26]

Pärnus

Pärnus toimus töölisorganisatsioonide rongkäik läbi linna kella viie paiku. Lõuna tänava kogunemispunktist mindi punaste lippude ja orkestri saatel Vabadusväljakule, kus kõnelesid töölisühingute tegelased Tamm ja Kumm. Sündmust jälgis palju rahvast. Punaste loosungite all võeti vastu samad resolutsioonid, nagu teisteski linnades. Ühtlasi öeldi tervitusi Punaarmeele. Rongkäigu lõppedes mindi tagasi töölismajja.[27]

Mõnes linnas toimus rongkäik 22. juunil.[28].

Pärast riigipööret[muuda | muuda lähteteksti]

Öösel peale rahutusi oli Tallinnas kosta veel laskmist. Isehakanud Rahva Omakaitse liikmed alustasid vahistamisi ning vastuhakkude käigus hukkus 3 relvastatud töölist ja 10 sai vigastada[29], kuid ajalehtede sõnul oli 22. juunil linnas rahulik ja näha oli inimesi, kes ära kolisid või jaanipäevaks ettevalmistusi tegid. Pika Hermanni tipus lehvis taas sinimustvalge lipp.[30] Eelmisel õhtul anti ringhäälingu kaudu teada, et Töölisühingute Keskliit kutsub Tallinna töörahvast kogunema hommikul kell 10 Vabaduse väljakule, et tervitada uut valitsust ja temale poolehoidu avaldada.

5. juulil 1940 tegi Vabariigi President Konstantin Päts otsuse määrata Riigivolikogu uued valimised ja Riiginõukogu uue koosseisu kujundamise ja tegi valitsusele korralduse võtta tarvidusele kõik abinõud Riigivolikogu valimiste võimalikult kiireks läbiviimiseks. Otsusele tuginedes tegi Varese valitsus 5. juulil korralduse viia Riigivolikogu valimised läbi 14. ja 15. juulil 1940. Et valimisi kiiresti läbi viia, muudeti Riigikogu valimiste seadust[31].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Valge raamat. Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991 www.riigikogu.ee (vaadatud 01.09.2013)
  2. RT 1939, 73, 579.
  3. K. Pätsi raadioesinemine Päevaleht, 1. oktoober 1939.
  4. Eestile ei ole N. Liidu poolt esitatud mingeid nõudmisi Päevaleht, 17. detsember 1939.
  5. Директива НКО СССР от 9.06.1940 № 02622
  6. Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Tammerraamat, 2011, lk. 285.
  7. Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Tammerraamat, 2011, lk. 286–287.
  8. Peaminister prof. J. Uluotsa raadiokõne Päevaleht, 19. juuni 1940.
  9. Uus kokkulepe Nõukogude Liiduga Päevaleht, 18. juuni 1940.
  10. Erich Kaup. Andrei Ždanovist ja tema missioonist Eestisse 1940. aasta suvel II Tuna, 2005/3, lk 75–83.
  11. Ždanov saabus Tallinna Lääne Elu, 21. juuni 1940, nr 72, lk 1.
  12. Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Tammerraamat, 2011, lk. 306–307.
  13. Семиряга Михаил Иванович. Тайны сталинской дипломатии 1939—1941. 1940 год в Эстонии. Документы и материалы. Таллинн, 1989. С. 111—112
  14. Punaarmee saabus Tallinna Lääne Elu, 21. juuni 1940, nr 72, lk 1.
  15. Teistel andmetel Leningradi eestlasi: "Heliinsener Leena Raual tuleb meelde oma onu, Leningradi eestlane, kes mitmesaja muu sealse ellujäänud eestlasega (1937. aasta ekstsessid) öise erirongiga Tallinna toodi, et juunipäeval Vabaduse väljakul kodanlastele koht kätte näidata…" – Vt Kuidas Alma Vaarman ÜROd tegi Sirp, 15.10.2009 (Enn Säde Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare 1940. aasta juunipöörde dokumentaalfilmist "Pööripäev”)
  16. Tööliste koosolek (20.06.1940) Päevaleht, 22. juuni 1940, lk 3.
  17. Tervitus punaarmeele (20.06.1940) Päevaleht, 22. juuni 1940, lk 3.
  18. Faatum. SE&JS, Tallinn, 2009, lk. 312.
  19. Vabaõhu-miiting Vabadusväljakul (21.06.1940) Päevaleht, 22. juuni 1940, lk 3.
  20. 20,0 20,1 20,2 Kadrioru lossi ees (21.06.1940) Päevaleht, 22. juuni 1940, lk 3.
  21. Семиряга Михаил Иванович. Тайны сталинской дипломатии 1939—1941. 1940 год в Эстонии. Документы и материалы. С.132.
  22. 22,0 22,1 Vabastati 27 poliitilist vangi. Päevaleht, 22. juuni 1940, lk 3.
  23. Punane lipp Pikal Hermanil Päevaleht, 22. juuni 1940, lk 3.
  24. Mahavõetud sinimustvalge lipp ja mahavõtjad 21.06.1940. Eesti Riigiarhiivi Filiaali (Parteiarhiivi) fotokollektsioon. ERAF.2, nimistu 1, säiliku nr 8111.
  25. Mark Rõbak. "Olen oma arvamuse formeerinud, ärge mind enam faktidega segage" (Ühe ajaloolise võltsingu lõpp) www.eja.pri.ee (vaadatud 18.01.2014)
  26. 26,0 26,1 Tööliste rongkäik ja koosolek Tartus Päevaleht, 22. juuni 1940, lk 3.
  27. Meeleavaldused Pärnus Päevaleht, 22. juuni 1940, lk 3.
  28. Meeleavaldused 21. juuni 1940 Päevaleht, 22. juuni 1940, lk 3.
  29. Полпреды сообщают... Сборник документов об отношения СССР с Латвией, Литвой и Эстонией. Август 1939 г. – август 1940 г. М., 1990. С. 191.
  30. Pilk tänavaellu laupäeval Päevaleht, 22. juuni 1940, nr 166, lk 5.
  31. Riigivolikogu valimised 14. ja 15. juulil. Lääne Elu, 8. juuli 1940, nr 78, lk 1.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]