Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944

Allikas: Vikipeedia

Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944 on ülevaade Saksa okupatsiooni ajal Eestis erinevate poliitilise suunitlusega rühmituste aktiivsest ja passiivsest vastupanutegevusest.

„“Olukorda Saksa okupatsiooni ajal Eestis iseloomustab võitlus kahel rindel, teiste sõnadega, võitlus kahe suurvõimuga. Eesti piiridel ja piiritaguses ruumis seisid meie sõjamehed [– – –] koos saksa sõjajõududega sõjategevuses Nõukogude Liidu vägedega, mis okupatsiooni teisel poolel olid pealetungijad. Samal ajal olid Eesti seadusliku võimu esindajad Saksa okupatsiooni funktsionääride poolt tegevusest eemaldatud, kuid nad jätkasid võitlust ja nõudsid Eesti iseseisvuse taastamist.”“

– [1]

Nõukogude vastupanuliikumine[muuda | muuda lähteteksti]

Põrandaalune ehk illegaalne töö[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Nõukogude Liidu luuretegevus Eestis

28. juuni ja 10. juuli 1941 vahel [2] võttis EK(b)P KK määrused NSV Liidu RKN ja ÜK(b)P KK direktiivide täitmiseks:

  1. Massilise poliitilise agitatsiooni valdkonnas (brošüürid, lendlehed, loosungid, vaenlase raadiosaadete jälgimine ning vastupropaganda tegemine jne.
  2. Korraldused tsiviilelanikele (ööpäevane valve ettevõtetes, raudteede ja maanteede sildadel, gaasi- ja pommivarjendite, medpunktide jms organiseerimine jne.
  3. Abinõudest, mis tuleb võtta kasutusele Punaarmee väeosade lahkumise korral (materiaalsete väärtuste väljavedu ja kvalifitseeritud tööliste, insener-tehnilise personali, naiste ja laste evakueerimine, nimekirja koostamine hävitamisele määratud vabrikutest, elektrijaamadest, sildadest, raudteejaamadest jne, partisanivõitluse organiseerimine tagalas.

23. juuli 1941. Eesti NSV Vabariikliku Kaitsekomitee laiendatud koosseisu istungil, kus osalesid Vladimir Botškarjov, Nikolai Karotamm, Karl Säre, Boris Kumm ja Johannes Lauristin, Oskar Cher, Pauk, Vladimir Tributs ja Herman Arbon võeti vastu määrus:

  1. Saksa väeosade tagalas tegutsevat partisaniliikumist juhtiva vabariikliku staabi asutamisest
  2. Partei põrandaaluste juhtorganite organiseerimisest vaenlase vallutatud maakondades
  3. Põrandaaluse parteikeskuse asutamisest Punaarmee väeosade väljatõmbumise puhuks Eesti NSVst[3]

Nõukogude partisaniliikumine[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude võimuorganite ning Punaarmee lahkumisel jäeti Eestisse EKP juhtivtöötajad põrandaaluse agitatsioonitöö ning relvastatud vastupanu organiseerimiseks.

Enne Nõukogude vägede taganemist Eestist suvel 1941 organiseeriti Põhja-Eestis ja Saaremaal illegaalsed vastupanukeskused, Lõuna-Eestis seoses Saksa vägede kiire pealetungiga see ei õnnestunud. Ehkki 1. juulil viis hävituspataljonide operatiivgrupi staabi komissar Feodor Okk läbi Tartus maakondade parteikomiteede esimeste sekretäridega nõupidamise eesmärgiga organiseerida partisanitegevust nendes maakondades.[5]

Virumaale Viivikonna piirkonda jäid ka 23. juulil 1941 moodustatud Vabariikliku Partisanistaabi ülem H. Roog (Hispaania kodusõjast osavõtnu, kes saadus Eestisse 1940. aastal) ja staabi liige Osvald Tuul, kes tabati ja hukati juba augustis 1941.

1. juulil 1942 – määrus – 1) Parteitöötajate kinnitamine sidemepidamiseks EK(b)P põrandaaluste organisatsioonidega Eestis määrata kohtadele volitatud isikud)[6]. : (A.Vaha, )

3. november 1942 loodi NSV Liidus Eesti Partisaniliikumise Staap (Эстонский штаб партизанского движения), mille juhiks oli EKP KK sekretär Nikolai Karotamm.

Eesti territooriumile saatmiseks valmistati ette 1942. aastal 6 partisanisalka ning juhid EKP KK volinikud J. Kalu (Lääne-Eesti), O. Salli (Põhja-Eesti), T. Talvi (Lõuna-Eestisse) ja J. Jürisson[7], kes pidid organiseerima vastupanu Harjumaal, Võrumaal, Valgamaal, Virumaal, Tartumaal ja Petserimaal. Peale grupijuhtide kuulus gruppidesse veel 7 parteiorganisaatorit, kes pidid asuma tegevusse suuremates linnades ja maakondades.

1944. aasta kevadtalvel komplekteeriti Eesti Partisaniliikumise Staabi reservis olnud partisanidest ja Leningradi oblastis võidelnud partisanibrigaadide võitlejatest:

Eestis tegutsenud partisanisalga juhte: Eduard Aartee, J. Vjaltsev, Paul Raag, Aleksander Turro, A. Stepanov, P. Kuragin, Leonid Mäting, Ilmar Jürisson, A. Ivanov, V. Vennikov.[8]

Nõukogude partisanigruppide tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

1941. aasta oktoobris saadeti Balti laevastiku luureosakonna poolt Ida-Virumaale endise Peipsi flotilli staabiülema 3. järgu kapteni А. Kozlovi juhendusel sajaliikmeline luurediversioonigrupp, mis maabus Põhja-Eesti rannikul; Narva linnast läänepool. Pärast reidi naasis Leningradi üle rindejoone 120-st vaid 26.

Ajavahemikul 11. aprillist kuni 13. septembrini 1944 valmistati NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 4. valitsuse poolt ette 24 luurediversioonigruppi, lisaks millele saatsid luuregruppe ja üksikisikuid veel Punaarmee Leningradi rinde ja Volhovi rinde ja Punalipulise Balti laevastiku luureorganid (РОШКБФ (разветотдел штаба Краснознаменного Балтийского флота)).

24. veebruaril 1944 tegid nõukogude I ja II partisanibrigaad, ca 400 võitlejat (A. Filippovi ja F. Jangirovi juhtimisel) reidi üle jäätunud Peipsi ning tungisid 28. veebruaril Alajõe lähedal Katase külla, kus hävitasid saksa autokolonni ja kütte- ja määrdeainelao. Kataselt hargnesid brigaadid: I brigaad suundus loodesse, Roostoja küla ja Muraka raba peale, II brigaad põhja poole, Sahku, Potkriiva, Pootsiku küladesse ja sealt kirdesuunas. Pärast kolmenädalast reidi Alutaguse metsades ja rabades, suundusid nad 16. märtsil tagasi Uusküla lähedalt Venemaale.

12. märtsi ööl 1944 tuli üle Peipsi jää ja tungis Mustvee lähedal Omedu jõesuusse Saksa vägede tagalasse 400-meheline Esimese Eesti Partisanide Brigaadi Dmitri Makarovi III partisanibrigaad, mis purustati 94. julgestusrügemendi III pataljoni ülema major Bernhardi, 2. Eesti piirikaitserügemendi III pataljoni 12. kompanii ja omakaitseüksuste poolt mõne päeva jooksul, Tarakvere lahing ja Kangroveski ümbruses[9]. Partisanibrigaadi ülesandeks oli Tapa raudteesõlme purustamine ja Tapa lennuvälja vallutamine. Lahingus Lilastvere-Ulvi maantee ületamisel Kangru küla juures kandis partisanibrigaad väga raskeid kaotusi ja partisanid jätkasid võitlust ilma keskse juhtimiseta. Brigaad jõudis Tudu, Virunurme ja Mäetaguse jooneni, seejärel peatati Oandu ja Virunurme vahelises ruumis ja suruti tagasi Murakasoo saartele. Väikesel osal õnnestus pääseda läbi metsade Peipsi äärde ja üle jää tagasi, mõni väiksem grupp jäi Sirtsu soo ümbruse metsadesse, kus neile terve järgneva kevade ja suve veel jahti peeti.

Punalipulise Balti laevastiku Staabi luureosakonna luure- ja diversioonitegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1940. aasta juunipöördest ja Eesti annekteerimisest ja okupeerimisest asus Staabi luureosakond koos PBL Staabiga Tallinnas. Staabi luureosakonnas oli kolm jaoskonda: üldosakond; raadioluurejaoskond ja dešifreerimisjaoskond.

  • Luureosakonna ülem oli polkovnik Naum Frumkin (Наум Соломонович Фрумкин), 07.1940 – 09.1942;

Pärast Staabi luureosakonna evakueerimist (mille käigus osa raadioluurejaoskonna isikkoosseisust ja tehnilistest vahenditest hukkus traaleril "Maija") moodustati täiendavalt Spetsiaalluure jaoskond (отделение специальной разведки), mis tegeles agentuur-, lahinguluure ning luurediversioonigruppide tegevuse juhtimisega. Jaoskonna ülem 3. järgu kapten S. Ivanov (С. Е. Иванов). Jaoskonna koosseisus oli üle rindejoone Eestisse ja Soome saadetud luuregruppidega sidepidamiseks Eriotstarbeline raadiojaam, luurajate ettevalmistusgrupp, mida juhtis kaptenleitnant L. Podoškin; kattedokumentide valmistamise grupp, mida juhtis Batrakov; langevarjuhüpete alase ettevalmistamise grupp, mida juhtisid V. Harahonov ja G. Galtšenko. Luuregruppide koosseisu valiti isikuid, kes olid pärit Tallinnast, Riiast, Leningradist ja Eesti ja Läti diviiside koosseisust ning laevastiku ohvitseride ja madruste seast, kes valdasid saksa või soome keelt.

Lahinguluure läbiviimiseks moodustati ka merejalaväebrigaadide koosseisust: 5 salka, 1 akvalangistide/tuukrite salk ja 7 luuresalka. Õhuluurega tegelesid Luureosakonnale alluv 5. ja PBL alluv 15. lennuväepolk.

  • (5-й отдельный морской разведывательный авиационный Таллиннский Краснознаменный ордена Ушакова полк — 15-й ОДРАП), ülem major Filipp Usatšjov (Филипп Александрович Усачев) 1943–;
  • Sõjamerejõudude Õhujõudude (44-я отдельная разведывательная эскадрилья).
Punaarmee Leningradi rinde Staabi luureosakonna luure- ja diversioonitegevus[muuda | muuda lähteteksti]
  • «20.06.1944 võeti Tartu maakonnas, Elva vallas kinni langevarjurid Elmar Sooru, Meinhard Luha ja Nigol Tarnovski. Nimetatud isikud maandusid 07.05.1944 Pedjal. Samad langevarjurid olid 15.06.1944 mõrvanud Kambja-Elva piirkonnas Tartu omakaitsemehed Soonpää ja Tikkopi[12].

Nõukogude partisaniliikumise läbikukkumise põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 14. juulil 1941 sooritas üks punaarmee lennuk hädamaandumise. Lennukis oli Looderinde poliitvalitsuse ülema brigaadikomissar Rjabtševi ettekanne Lev Mehlise nimele. Ettekandes teatati partisanisalkade arvukus, organisatsioon, tegevuspiirkonnad, ülesanded, relvastus ja kaaderkoosseis Looderindel. Dokument oli šifreerimata[küsitav]

Eesti iseseisvuslased[muuda | muuda lähteteksti]

Passiivne vastupanu ja emigreerumine Soome[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Soomepoisid
 Pikemalt artiklis Eesti Vabariigi Rahvuskomitee

Esimesed sammud Eesti Vabariikliku Rahvuskomitee (EVR) moodustamiseks tehti 1943. aastal, mil päevakorda kerkis Vabariigi Valitsuse moodustamise küsimus. Tekkis vajadus keskuse järele, mis koordineeriks seni Eestis iseseisvalt tegutsenud väikesi põrandaaluseid gruppe ja annaks neile ühtseid juhiseid iseseisvuse taastamiseks.

Enne Eesti Vabariikliku Rahvuskomitee ametliku asutamise koosolekut oli toimunud mitu ettevalmistavat nõupidamist. "Tallinna" rühm ehk Vaba Eesti Võitlusrinne oli pikka aega avaldanud põrandaalust väljaannet Vaba Eesti ning pidanud Leo Talgre abil ühendust A. Warmaga Soomes. Kontaktivõtu algatas ETK rühm jaanuari lõpus J. Sikkari kaasabil. EVRi kui "pseudoparlamendi" asutamiskoosolekule E. Kulli korterisse Pärnu mnt 23 kutsuti senisesse lõdvalt organiseerunud EVRi kuulunud esindajad: erapooletu Kaarel Liidak, põllumeeste kogudest Artur Ekbaum ja Juhan Kaarlimäe, "asunike" erakonnast Joh. Sikkar ja Helmut Maandi, rahvuslikust keskerakonnast E. Kull ja Oskar Mänd, sotsiaaldemokraatidest Oskar Gustavson ja Johannes Pikkov ja nn Tartu organisatsioonist Harri Moora. Uutena lisandusid Tallinna rühma esindus (Juhan Reigo ja Endel Inglist).

Anglofiilid[muuda | muuda lähteteksti]

Olmekonfliktid[muuda | muuda lähteteksti]

1944. aasta märtsis toimus üks suuremaid sõjaaegseid kaklusi eesti ja saksa sõdurite vahel Tallinnas restoranis Laine (praeguse restoran Maikrahv kohal, Raekoja plats 8), kus Idarindelt Tallinna saabunud pataljon Narva sõdurid tähistasid puhkusele pääsemist sakslastega kaklemisega. Kakluse ja konflikti tulemuseks oli Raekoja platsil ka hukkunuid, sest Tallinnas asunud Vene Vabastusarmee üksused tulid sakslastele appi ja pataljon Narva sõdurid viskasid platsile paar granaati.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. Kd. VIII. Toim. R. Maasing, E. Blumfeldt, H. Kauri, M. Üürike. Stockholm, 1959, lk. 5.
  2. ↑ ERAf 1, n 4, s 71, lk 121–124; protokollil pole numbrit
  3. ↑ ERAf 1, n 4, s 71, lk 126–127; protokollil pole numbrit
  4. ↑ Эстонская буржуазная тюрьма, подполье, тюрьма, партизаны, 917 СП
  5. ↑ "Р.Я. Луми "В одном строю"". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. aprill 2010. Vaadatud 29. aprillil 2010.
  6. ↑ ERAf Erikaust 1, n 4, s 80, lk 51–52
  7. ↑ (Эстония накануне и в ходе Второй мировой войны. Советский период. Выдержки из издания 1985 г. "ВОВ 1941–1945"[alaline kõdulink]
  8. ↑ "30. aastat Eesti partisanibrigaadide lahinguretkedest", Kalender 1974, Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk.51–63
  9. ↑ Meinhard Leetmaa, Sõjas ja ikestatud Eestis, Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1979. Stockholm: Spånga Tryckeri
  10. ↑ May1945-pobeda.narod.ru/nkvd-spiski
  11. ↑ "Действия разведки Балтийского флота в годы Великой Отечественной войны 1941–1945 гг". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. veebruar 2011. Vaadatud 21. aprillil 2010.
  12. ↑ Tragöödia Tartumaal 1944[alaline kõdulink]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vastupanuliikumine_okupeeritud_Eestis_1941–1944&oldid=6142088"