Johannes Vares

Allikas: Vikipeedia
Johannes ja Emilie Vares Pärnus 1931.

Johannes Vares (kirjanikunimega Barbarus[1], ka Johannes Vares-Barbarus; 12. jaanuar 1890 (vkj järgi 31. detsember 1889) Heimtali vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa29. november 1946 Kadriorg, Tallinn) oli Eesti luuletaja, günekoloog ja poliitik. Ta oli Eestimaa Kommunistliku Partei liige 1940. aastast.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes Vares sai alghariduse Heimtali vallakoolis ja üldhariduse Viljandi kihelkonnakoolis; keskhariduse omandas ta aastail 19041910 Pärnu gümnaasiumis, kus tema klassivendadeks olid Jüri Uluots ja Johannes Semper. Aastatel 19101914 õppis ta Kiievi Ülikoolis meditsiini. Seejärel oli ta Esimeses maailmasõjas rindearst, talle määrati 1915. aastal Püha Anna IV ja Püha Stanislavi III järgu orden. Sõjaväearsti karjääri jätkas ta ka Vabadussõjas, kus osutatud teenete eest määrati talle Vabadusristi I liigi III järk[2], kuid ta keeldus seda vastu võtmast.[3]. Aastatel 19211939 oli ta arst Pärnus.

1918. aastal avaldas Vares oma esimese luulekogu "Fata-Morgana". Järgmisel aastal abiellus ta Emilie Roodega ning ilmus tema teine luulekogu "Inimene ja sfinks", järgnevatel aastatel veel kogud "Katastroofid" (1920), "Kolmnurk" (1921), "Vahekorrad" (1922), "Geomeetriline inimene" (1924), "Multiplitseerit inimene" (1927), "Maailm on lahti" (1929), "E.V.-r" (1932), "Tulipunkt" (1934), "Memento" (1936) jpt.

Maailmasõdadevahelise Eesti Vabariigi ajal kujunes Varesest vasakpoolse maailmavaatega poeet, kes vastandas end koos teiste sotsiaaldemokraatlike intelligentidega Konstantin Pätsi vaikivale ajastule. Poliitikas ta (erinevalt paljudest teistest vasakintellektuaalidest) otseselt ei osalenud, kuid kirjutas "kodanlikku riiki" kritiseerivaid luuletusi ning külastas mitmel korral (1928, 1935, väidetavalt ka 1939) Nõukogude Liitu, millest talle jäi väga idealistlik mulje.[4]

Varese luuletused ilmusid sageli tema hea sõbra Johannes Semperi toimetatud ajakirjas Looming. Koos Eduard Vildega kirjutasid nad ka ühiskonnakriitilise ja natsionaalsotsialismivastase koguteose "Vastutusrikkal ajal" (1933).

Riigisekretäri teadaanne J. Varese ametivande andmisest Vabariigi Presidendile 21. juunil 1940. Riigi Teataja, 22. juuni 1940.
Vabariigi Presidendi käskkiri 21. juunist 1940 Johannes Varese valitsuse ametisse nimetamisest. Riigi Teataja, 21. juuni 1940.

Aastal 1940, Eesti okupeerimise järel, esitas Moskva emissar Andrei Ždanov Varese üsna ootamatult "rahvavalitsuse" (Nõukogude okupatsioonivõimude meelse valitsuse) peaministrikandidaadiks.[5] Pakkumine võis tulla ka Varesele endale ootamatult, ehkki on ka vastupidiseid väiteid.[4] Igal juhul võttis ta pakutud koha vastu: 21. juunil 1940 kell 22.20 andis ta president Konstantin Pätsile ametivande. Võimalik, et tema ja mõned ta ministrid lootsid, et nad suudavad vähemasti formaalsegi iseseisvuse säilitada (nn Mongoolia tee), kuid tegelikkuses polnud neil pea mingit tegevusvabadust.[4] Okupatsioonivõimud dikteerisid sisuliselt kogu nende tegevuse ning sundisid Varest korraldama uusi "valimisi"[4], kus võis osaleda vaid üks opostisioonikandidaat, Jüri-Rajur Liivak. Järgnevalt esitas Riigivolikogu formaalse palve Eesti vastuvõtmiseks Nõukogude Liitu, mis rahuldati 6. augustil.

24. augustil paigutati Johannes Vares Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohale, kuhu ta jäi kuni surmani. 1941. aasta juulis põgenes ta Eestist Nõukogude Liitu, kus organiseeris tagalas eestlastele suunatud kommunistlikku propagandat.[4]

29. novembril 1946 leiti ta kell 11.40 oma korteris vannitoa põrandalt surnuna. Tema surma asjaolud on täpsemalt selgitamata. Esialgu väideti, et ta suri "pärast lühikest kuid rasket haigust", kuid hiljem on peetud kõige tõenäolisemaks, et tegu oli enesetapuga, sest ta leiti põrandalt verisena, tema kõrval lebas 7,65 mm püstol Walther ja padrunikest ning vannitoa aknalaual olid hüvastijätukirjad, üks Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitjale Nigol Andresenile ja teine abikaasale.[6][5] On oletatud ka seda, et ta tapeti.[7][8]

Johannes Vares maeti 3. detsembril 1946 Tallinna Metsakalmistule.

1947. aasta 6. märtsiks oli salapäraselt surnud ka tema abikaasa Emilie Vares[5] (neiuna Roode, 1897–1947), kelle matusest Metsakalmistul võtsid teistehulgas osa Hans Kruus, Eduard Päll ja Nigol Andresen.[9]

.

1946. aasta sügisel Johannes Vares lasti maha kahe lasuga ENSV ülemnõkogu presiidiumis, töökabinetis, tänapäeval presidendi loss, Kadriorus.

Tulles Moskvast, järjekordselt nõupidamiselt Stalini juurest sõitis rongiga Leningradi, sealt edasi Eestisse,nagu tavaliselt autoga,koos ühega oma ihukaitsjatest,adjutandiga.

Jõudes öösel koju,(ENSV ülemnõukogu presiidiumi hoones,Vares elas esimesel korrusel) astus peauksest sisse koos ihukaitsjaga,(esimene ihukaitsja Jaan Sulin,elas oma perega samas hoones,teisel korrusel,paremal pool,vasakul elas Nikolai Karotamm abikaasaga),läks oma töökabinetti,mis asus valvelaua vastas,paremal pool.

Ihukaitsja Jaan Sulin küll märkas valvelauas uut miilitsat, kuid edasi toimus kõik väga kiiresti: kui Vares oma kabinetti astus, kargasid kaks varjus olnud meest talle selja tagant ligi, püstolid suruti ihukaitsjale kuklasse.

Mõni hetk hiljem kostis Varese toast kaks lasku.

Oma viimaselt kohtumiselt Staliniga tagasi Eestisse sõites oli Vares väga heas tujus: rääkis, et seekord läks nõupidamine hästi, Stalin nõustus tema plaanidega, Eesti jääb suhteliselt iseseisvaks, peamised otsused võetakse vastu Eestis.

Leningradist Tallinnasse sõites olid nad ihukaitsjaga kahekesi autos.

Ihukaitsja edasine teekond viis Moskva vanglasse.

Ihukaitsjaid oli kolm, teine oli Podgornõi, endise Kaubandusliku inventari tehase direktor, kolmas Eesti mees,nime ei mäleta,koos Varesega pidi olema kogu aeg esimene.

Järgmistel päevadel ei teadnud sellest toimunust isegi keegi ülemnõukogu presiidiumis ega sekretariaadis,üle nädala hiljem avaldati lehes,et Johannes Vares suri ägedasse gripi hoogu.

Ka Varese surmaeelsed kirjad ei vasta tõele,ei vasta tõele,et valvemiilits joodeti täis,selline asi oli siis täiesti välistatud,kord oli range.

Seda lugu püüdis jäädvustada Enn Leisson, kirjutas kaudsete tunnistajate ütlusi, tegi mõnega raadiointervjuud, kuid sellega tal ka lõppes.

Tunnistajatest oli ainuke,antud ihukaitsja.Valvelauas oli valvemiilits sellel päeval vahetatud ja rohkem seda miilitsat seal ei nähtud,näo järgi venelane,arvatavasti selleks korraks kaasa toodud.

http://kultuur.elu.ee/ke488_praost.htm

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]