Diviis
| NATO maaväe üksused | |||
|---|---|---|---|
| Üksus | Koosseis | Ülem | NATO kood |
| Pooljagu/ grupp/ meeskond |
3–6 | nooremseersant/ kapral |
OR-4/ OR-2 |
| Jagu | 6–12 | seersant | OR-4 |
| Poolrühm | 7-20 | seersant | OR-4 |
| Rühm | 15–50 | leitnant | OF-1 |
| Kompanii | 80–250 | kapten major |
OF-2 OF-3 |
| Pataljon | 300–800 | kolonelleitnant | OF-4 |
| Rügement Brigaad |
3000–5000 | kolonel brigaadikindral |
OF-5 OF-6 |
| Diviis | 10 000 – 30 000 | kindralmajor | OF-7 |
| Korpus | 30 000 – 50 000 | kindralleitnant | OF-8 |
| Armee | 100 000 – 300 000 | kindral | OF-9 |
| Armeegrupp/ rinne |
2+ armeed | välimarssal armeekindral |
OF-10 |
| Piirkond/ sõjatander |
4+ armeegruppi | kuue tärni kindral ülemjuhataja |
? |
Diviis on taktikaline väekoondis, mis koosneb tavaliselt 2–6 rügemendist või/ja brigaadist, millele lisanduvad harilikult mõned eriülesannetega üksikud pataljonid, kompaniid ja tagalaüksused. Diviisil on oma lahingutoetus- ja teenindusvõimekus.
Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Diviis (Eesti)
Pikemalt artiklis Esimest korda kasutati Eesti sõjaväelaste rahvuspõhiseks formeerimiseks diviisi Esimese maailmasõja ajal 1917. aastal. Juulikuu alul loodud, Vene armees teenivaid eestlastest sõdureid ja ohvitsere esindav Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee taotles Vene võimudelt luba formeerida seni üksikult teiste üksuste koosseisus olnud Eesti rahvusväeosad ühtseks grupeeringuks, kuid luba ei antud[viide?]. Pärast seda, kui enamlased kukutasid novembri alul riigipöördega tulemusel kukutati senine Ajutine Valitsus, otsustas ülemkomitee iseseisvalt rahvusväeosad ühteseks 1. Eesti jalaväediviisiks koondada.[1] Detsembriks keskpaigaks formeeritud diviis sai tegutseda 1918. aasta aprillini, mil see Eesti okupeerinud Saksa keisririigi väed selle laiali saatsid.
Uuesti võeti diviis Eestis kasutusele 1918. aasta novembris, mil iseseisva Eesti riigi Ajutine Valitsus otsustas luua Eestile regulaarsõjaväe. Sõjaväe organisatsiooniliseks vormiks määrati üks diviis, mis omandas konkreetse kuju 1. Diviisi näol.[1] Vabadussõja käigus formeeriti lisaks 2. Diviis ja 3. Diviis (1940. aasta veebruaris formeeriti veel ka 4. Diviis), mis jäid eraldi struktuuriüksustena püsima kuni Eesti kaitseväe laialisaatmiseni 1940. aasta augustis.
Eesti iseseisvuse taastamisel diviise kaitseväe koosseisus ei loodud, suurimad struktuuriüksused olid algul pataljonid ja alates 2002. aastast brigaadid. 2022. aasta lõpul asuti aga ette valmistama kaitseväe koosseisus uue struktuuriüksusena diviisi loomist, mis koondaks enda alla 1. ja 2. jalaväebrigaadi ning ühe brigaadi NATO liitlastelt. Uuele diviisile nähti ette koht Poolas asuva NATO Kirdekorpuse struktuuris.[2]
Diviiside tüübid[muuda | muuda lähteteksti]
Näiteks:
- jalaväediviis;
- ratsadiviis;
- soomusdiviis;
- soomusjalaväediviis;
- motolaskurdiviis
- õhudessantdiviis;
- merejalaväediviis;
- mägidiviis;
- õhutõrjediviis;
- laevadiviis.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Ajalugu - Kaitsevägi". Eesti kaitsevägi. Vaadatud 16. jaanuar 2023.
- ↑ "Kaitseväe kiirmarss. Kolmepäevase vastupidamise asemel kolmenädalane Venemaa tagasilöömine" Eesti Päevaleht, 30. november 2022